Uurimisviisi valik

Teadustööd tutvustavates õppematerjalides rõhutatakse sageli, et uuringuid rangelt kvantitatiivseks ja kvalitatiivseks jaotada on vale. Siiski on vaja nende kahe lähenemisviisi erinevusi teada, et valida sobivaimad meetodid ning strateegiad oma uuringu jaoks.

Kvantitatiivseid meetodeid kasutavate uuringute aluseks on positivism. Selle mõtteviisi kohaselt tuleb ühiskonda uurida samal viisil nagu seda tehakse loodusteadustes: vaatluste ja mõõtmiste abil saab ümbritseva maailma kohta objektiivseid ja üheselt mõistetavaid teadmisi. Reaalsus eksisteerib inimesest sõltumatult ja uurija tegevus seda ei mõjuta. Uurimismaterjal kogutakse meetoditega, mis võimaldavad kvantitatiivset, arvulist mõõtmist, järeldused tehakse (eelkõige) uurimismaterjali statistilise analüüsi põhjal.

Valides kvantitatiivse uurimisviisi, saame näiteks teada, kui palju esmakursuslasi jagab oma õppematerjale või mitu protsenti nendest jagab õppematerjale põhjusel, et usaldavad oma kursusekaaslasi.

Kvalitatiivsete uuringute lähtekohaks on interpretivism, mille kohaselt saame teadmisi maailmast uurides tähendusi, mida inimesed ise tegelikkusele omistavad ja viise, kuidas nad seda teevad. Meie maailm on inimese poolt loodud ja konstrueeritud ja reaalsus on muutuv, tõlgenduslik ning subjektiivne. Kvalitatiivne uurimuse eesmärk on saada terviklikku empiirilist andmestikku uuritava nähtuse kohta (erinevad vaated, hoiakud, tõlgendused, kontekst) ning avastada uusi aspekte. Uurimismaterjali kogumisel kasutatakse näiteks osalusvaatlust, süvaintervjuusid, rühmavestlusi, elulugude analüüsi, jne; andmed on mittearvulised (tekst, audio, video); uurimismaterjalist saab järeldusi teha ilma statistilisi vahendeid kasutamata, eelkõige tõlgendaval viisil. Uurijat ei ole võimalik uuritavast nähtusest eraldada, vastupidi – uurija tõlgendused on osa uurimisprotsessist.

Valides kvalitatiivse uurimisviisi, võime uurida õppematerjalide jagamise põhjusi sügavuti. Millistele kaastudengitele ja mida jagatakse, miks jagatakse? Mis on neile seejuures oluline?

Oluline ongi määrata, kas kavandatav uurimus on olemuselt kvantitatiivne, kvalitatiivne või hoopis segatüüpi, st mõlemaid ühendav. Vastavalt uurimisviisile valitakse uurimisstrateegia – kas deduktiivne, induktiivne, redroduktiivne või abduktiivne.  Järgnevas kahes alapeatükis tutvustame seoses kvantitatiivse ja kvalitatiivse uuringutüübiga lähemalt deduktiivset ja induktiivset strateegiat.

Soovi korral saab strateegiate kohta juurde lugeda Norman Blaikie raamatu „Designing social research“ (2009) 4.  peatükist “Strategies for answering reserch questions”.

Mõtlemisülesanne