Tsiteerimine

Tsitaat on teise autori seisukohtade ja väidete autentne edasiandmine – ei muudeta ei originaalteksti ortograafiat ega kirjavähemärke.

NB! Tsitaate tuleb tekstis kasutada vaid põhjendatud erijuhtudel ning motiveeritud mahus.

Tsitaati võib refereerimisele eelistada kui :
– originaalallika stiil on asendamatu,
– allikmaterjali idee on sedavõrd oluline, et selle muutmine võib kahjustada kirjutise sisu,
– soovitakse säilitada ütluse konkreetset sõnastust.

Kõikidel muudel juhtudel tuleks eelistada teiste autorite põhiidede edasiandmist oma sõnadega.

---

Lühike tsitaat eraldatakse alati jutumärkidega, näiteks:

“Peamine juhend on see, et tsitaate tuleb kasutada säästlikult ja need peaksid olema võimalikult lühikesed.” (Hirsjärvi, Remes, & Sajavaara, 2005, 322)

Tsitaadi sidumiseks oma tekstiga on aga teisigi võimalusi. Näiteks võib tsitaadi integreerida oma teksti järgmiselt:

“Peamine juhend”, nagu rõhutavad Hirsjärvi, Remes ja Sajavaara (2005, 322), “on see, et tsitaate tuleb kasutada säästlikult ja need peaksid olema võimalikult lühikesed.”

Lisaks võib tekkida vajadus kasutada tsitaadina vaid mingid fraasi algtekstist ning jätta ülejäänud tekst kõrvale või esitada parafraasina, näiteks:

Tsitaatide esitamisel on oluline meeles pidada, et neid “tuleb kasutada säästlikult ja need peaksid olema võimalikult lühikesed” (Hirsjärvi, Remes, & Sajavaara, 2005, 322).

Kui edastatavast tsitaadist jäetakse välja mõned sõnad või lauseosad, tähistatakse need reeglina kas kolme punkti või mõttkriipsuna, näiteks:

“Peamine (…) on see, et tsitaate tuleb kasutada säästlikult ja need peaksid olema võimalikult lühikesed.” (Hirsjärvi, Remes, & Sajavaara, 2005, 322)

Pikem tsitaat (neli rida või pikem) eristatakse muust tekstist taandega lõiguna ning jutumärke sellisel juhul ei kasutata.