Teadustöö eetika

Teadustöö tõstatab eetilisi dilemmasid. Teaduslikud teadmised ja meetodid, mida kasutatakse inimeste hüvanguks, võivad samahästi pöörduda ka manipulatiivseteks ja inimesi ärakasutatavateks. Nii nagu aatomifüüsikauuringute tulemusi võib kasutada nii vähiraviks kui massihävitusrelvade loomiseks, võivad meetodid, mis on leiutatud eelarvamuste muutmiseks vähemusgruppide suhtes, tülikate käitumisprobleemide kõrvaldamiseks või koolis õppimise hõlbustamiseks, minna kasutusse ka teistsugustel eesmärkidel, näiteks poliitilise manipuleerimise korral, kunstlike vajaduste tekitamisel või sotsiaalse ebaõigluse ohvrite lepitamisel oma saatusega. Teadusliku teadmise potentsiaalne kahe teraga mõõk tõstatab eetikaküsimusi kõigile teadlastele.

Tänapäeval on teaduseetika uurimisvaldkond väga lai. See puudutab kõike, mis on seotud teaduse tegemisega üldiselt – milline on õiglane teaduspoliitika, kuidas mõõta tulemusi humanitaar-, sotsiaal- ja reaalteadustes, kellega jagada teadustulemusi, autorikaitse ja intellektuaalse omandi õiguse küsimused, inim- ja loomkatsete eetilisus jpm. Eriteaduste eetiliste aspektidega tegelevad ka eriteaduste eetikad, nagu näiteks keskkonnaeetika, sotsiaaleetika, hariduseetika, bioeetika, meditsiinieetika jm.

Teadustöö eetika üldine eesmärk on rakendada eetika aluspõhimõtteid teaduslikule uurimistööle. Küsimuse all on näiteks, kuidas korraldada inim- või loomkatsetega seotud teadustööd, mida võtta ette teadusliku väärkäitumise, näiteks plagiaadi, väljamõeldud andmete, sabotaaži või muud sorti petmise korral ja kuidas suhtuda vääritust teost teatamisse (whistleblowing). Iga teadlane puutub uurimistöö kõigis etappides kokku eetiliste probleemidega ning juba uurimisteema valik kujutab endast eetilist otsust.

Kogudes uurimisobjekti kohta teadustööks vajalikku informatsiooni, ei tohi osalisi kahjustada. Eriti ettevaatlik tuleb olla juhul, kui uurimisobjektiks on inimene. Tähelepanu tuleb pöörata märksõnadele nagu ausus, privaatsus, anonüümsus, konfidentsiaalsus. Igas inimuuringutega kokku puutuvad valdkonnas (nt sotsioloogia või psühholoogia) tuleb uuritavaid informeerida kõigest, mis uuringu jooksul toimub või mis võib juhtuda, ning uuritav peab olema vabatahtlikult nõus uuringus osalema. On selge, et haavatavate inimestega manipuleerimine või usalduse kurjasti ära kasutamine pole lubatud.

Oluline on ka meetodi valik. Kuna pole olemas läbinisti häid või halbu meetodeid, tuleb õigesti otsustada, milline meetod on milliste andmete hankimiseks kõige sobivam. Nii intervjuud läbi viies, juhtumianalüüsi kasutades kui ka fookusgruppidega töötades tuleb tähelepanu pöörata eetilistele aspektidele. Ajalooteaduses on oluline roll tõlgendamisel, mistõttu võib väita, et objektiivset ajaloolist tõde ei eksisteerigi, kuid sellest hoolimata peab õiglane ajaloolane looma sellise tõlgenduse, mis arvestab allikatega võimalikult mitmekülgselt ja tasakaalukalt. Ka eksperimentide korraldamine, mis on mitmetes distsipliinides laialdaselt levinud, võib osutuda problemaatiliseks, kuna on vaja otsustada, kui kaugele võib tehislike olukordade tekitamise ning nende põhjal järelduste leidmisega minna.

Kasutatud kirjandus: 

TÜ Eetikaveeb https://www.eetika.ee/et/teaduseetika/teadustoo

Elmes, David G.; Kantowitz, Barry H.; Roediger, Henry L. (2013). Psühholoogia uurimismeetodid. Tartu Ülikooli Kirjastus.