Teaduskeele tunnused

Eelnevast ilmnes, et teaduslik stiil on formaalse stiili üks alaliike. Arusaam, et teadustekst peab olema keeruline, ei pea paika – ka teaduslikke probleeme on võimalik esitada selgelt, sujuvalt ja loetavalt, muutumata siiski ülemäära lihtsustavaks. Oluline on püüelda tasakaalu poole: liialt lihtne tekst ei pruugi lugejale avada olulisi seoseid, kuid liiga keerulisi lausekonstruktsioone on lugejal keeruline mõttega jälgida. Ka teadusteksti eesmärk on kommunikatsioon, dialoog lugejaga, milles on oluline, et lugeja mõistaks esitatut nii, nagu autoril kavas oli. Oluline on loogiline ja ühemõtteline teemaarendus, otsuste ja järelduste põhjendatus. Loetu tähendust ei jäeta teadustekstis lugeja tõlgendada.

Teaduskeele olulisteks tunnusteks ongi täpsus, neutraalsus ning impersonaalsus. 

Täpsus teaduskeele olulisima tunnusena tähendab, et

– tekstis esitatavaid väited ja järeldused on põhjendatud kas faktide, näidete või allikaviidetega;
– tekstis esitatav mõttekäik on lugeja jaoks jälgitav ning väidete aluseks olevad allikad on kontrollitavad;
– tekstis kasutatakse asjakohast ja täpset oskussõnavara (termineid);
– tekstis kasutatavaid termineid seletatakse nende esimesel kasutuskorral;
– kui tekstis kasutatakse termineid, millel võib olla erinevates valdkondades erinevaid tähendusi, selgitatakse missuguses tähenduses  konkreetses tekstis antud terminit kasutatakse ning ollakse edasises terminikasutuses järjekindel;
– tekstis välditakse paljusõnalisust ning ebamääraseid väljendeid (nt enamasti, kohati jne), täpsete näitajate puudumisel võib hulka või sagedust anda edasi väljenditega nagu üle poole, peaaegu neljandik vm;
– teksti liigendus on läbimõeldud ja loogiline alates peatükkidest ja alapeatükkidest kuni lõikude ja lauseteni.

Neutraalsus teadusteksti omadusena tähendab

– asjaliku tarbekeele kasutamist – argikeel, stiilivärvingud, kujundlikkus ning rohked omadus- ja määrsõnad ei kuulu reeglina teadusteksti (teatud valdkondades, nt kunsti- või kirjandusteaduses, võib siiski kohata vabamat keelekasutust);
– uurimistulemuste erapooletut tõlgendamist – tekstis on esil käsitletav aines ning uurija isik jäetakse kõrvale;
– objektiivset allikate valikut ja tõlgendamist – esitatakse ka selliseid allikaid, mis võivad olla vastuolus autori valitud lähenemisviisiga;
– eriarvamuste objektiivset ja põhjendatud esitust – ei väljendata hoiakuid analüüsitava materjali või eriarvamusel olevate autorite kohta;
– püüdlust metoodilise objektiivsuse poole – ka teine uurija peaks saama samadel alustel uurimust korrata.

Impersonaalsus teadustekstis tähendab, et keskmes pole autori isik või tema isiklikud arvamused. Enamasti kirjutatakse umbisikulises tegumoes (Töös käsitletakse…; Tulemustest ilmneb, et…), kuid ka siin on valdkonniti erinevusi. Võimalik on kasutada ka mina-vormi või ümberütlevaid väljendeid (Autor on seisukohal…).

Üks parimaid võimalusi oma valdkonna teadusteksti tavade ja stiili omandamiseks on selliste tekstide lugemine. Lugemine kirjutamisprotsessi olulise osana on järgmine alateema.