Teadusfilosoofia põhiküsimused

Uurija teaduslik maailmavaade on seotud kahe peamise teadusfilosoofilise küsimusega. Esimene neist käsitleb teadmise olemust – mis  on teadmine, kuidas teadmist saada ja millise vormi antud teadmine võtab? ning teine reaalsuse olemust – milline oma olemuselt on reaalne ja objektiivne maailm, mida me uurime?. Neile kahele lisandub ka kolmas – eelmistega tihedalt seotud – küsimus viisidest ja meetoditest, mille abil me vajaliku teadmiseni jõuame. Teadusfilosoofias nimetatakse neid vastavalt epistemoloogiaks (teadmisteooria),  ontoloogiaks (olemisõpetus) ja metodoloogiaks (meetodiõpetus).

Arusaam teadmise olemusest varieerub kahe äärmusliku seisukoha vahel:

1. eksisteerib ainult üks tõene ja inimesest sõltumatu teadmine, mida on võimalik saada reaalsuse vaatlemise, põhjaliku kirjeldamise ja täpse  mõõtmise teel;
2. teadmine saadakse uurides tähendusi, mida inimesed tegelikkusele omistavad ja viise, kuidas nad seda teevad. Kuna sarnastele asjadele omistavad inimesed erinevaid tähendusi, siis on ka teadmised subjektiivsed ning ei ole võimalik öelda, et üks teadmine on õigem kui teine.

Ka olemisõpetuse sisu võib paigutada kahe äärmuse vahele:

1. reaalsus eksisteerib inimesest sõltumatult ning on allutatud universaalsetele (loodus)seadustele (nt põhjus-tagajärg seosed)
2. reaalsus on alati tunnetuslik ja subjektiivne, pidevalt muutuv ja inimeste poolt konstrueeritud.

Sõltuvalt sellest, kuidas me mõistame teadmist ja reaalsust, kasutame me ka erinevaid viise ja meetodeid teadmiseni jõudmiseks. Inimesest sõltumatu reaalsuse kohta ainuõige mõõdetava tõe saamiseks kasutatakse kvantitatiivset lähenemist ning subjektiivse ja tõlgendusliku, inimeste poolt konstrueeritud  reaalsuse selgitamiseks kvalitatiivset lähenemist (vt järgmised peatükid).