Paradigmad teaduses
Teadus on meid ümbritseva elu mõistmise ja mõtestamise kindel viis. Teaduslikku lähenemist iseloomustab põhinemine reaalsusele ja kindel loogiline süsteem. Siiski pole teaduslik lähenemine oma sisult ühtne, sest erinevatel uurimisaladel ja erinevatel uurijatel on uuritavast nähtusest ja selle uurimise võimalustest erinevad arusaamad ja kogemused. Kõige üldisemaid arusaamu teaduse ja meid ümbritseva reaalsuse olemusest ning teadusliku uurimise viisidest nimetatakse teadusfilosoofilisteks küsimusteks ning küsimustele antavate vastuste alusel kujunevad erinevad uurimisparadigmad. Paradigma (kreeka sõnast (παράδειγμα ‘musternäide’) on uurimissüsteem, kindel teaduse tegemise viis, teaduslik maailmavaade mida järgivad sarnaste arusaamadega teadlaste grupid (koolkonnad).
Oma raamatus „Teaduslike revolutsioonide struktuur“ (1962) toob Thomas Kuhn välja, et uurimisparadigma defineerib, mida uurida, miks uurida ja kuidas uurida (milliste meetoditega). Tavaliselt (eelkõige loodus- ja täppisteadustes) on üks paradigma teaduses mingi perioodi jooksul domineeriv. Kui üks domineeriv paradigma vahetub teisega, siis toimub teaduslik revolutsioon. Revolutsioonide vahelisel ajal tegelevad teadlased konkreetsete uurimisprobleemidega, revolutsiooni ajal aga pööratakse rohkem tähelepanu fundamentaalsetele teoreetilistele probleemidele. Sotsiaalteadusi aga iseloomustab paradigmade paljusus, mis tähendab seda, et on tõsikindlaid ühe maailmavaate eest seisjaid (nn võitlus erinevate paradigmade vahel), ühendavate põhiprintsiipide ja standardite otsijaid, ja neid kes, leiavad et sotsiaalset maailma võib mõtestada lahti mitmel erineval viisil sõltuvalt eesmärgist.
Kuigi paradigmade vahel on erinevused ning neid saab esitada teineteisele vastanduval viisil, siis aluspõhimõtted on samad. Lagerspetz (2018: 56-57) järgi on nendeks:
- teadusliku diskussiooni tähtsuse rõhutamine;
- esitatavad empiirilised vaated peavad olema kooskõlas uuritud materjali omadustega;
- esitatavad teoreetilised väited peavad olema loogilised, ilma seesmiste vastuoludeta;
- empiirilised ja teoreetilised väited peavad olema omavahel kooskõlas.
Milliseid paradigmasid on olemas? Füüsikas on kombeks rääkida Newtoni paradigmast, mis valitses füüsikas umbes 18-19 sajandil, ja Einsteini paradigmast, mis pääses võimule 20. sajandi alguses. Psühholoogias on kombeks rääkida käitumuslikust paradigmast, mis valitses Ameerika psühholoogias 20. sajandi esimesel poolel, ja kognitiivsest paradigmast, mis hakkas domineerima 20. sajandi keskpaigas.
