Paradigmad sotsiaalteadustes

Sotsiaalteadustes on kaks peamist paradigma – positivism ja interpretivism. Kuid antud paradigmade kõrvale mahub veel mitmeid teisi, millest tuleb juttu allpool. Esmalt aga alustame kahest suuremast, mida tihtipeale kirjeldatakse ka kui teineteise suhtes vastanduvaid paradigmasid.

Positivism

Positivistliku paradigma ontoloogia eeldab, et sotsiaalne maailm on väline ja eksisteerib üks objektiivne sotsiaalne reaalsus sõltumata sellest, milline on uurija uskumus või vaatenurk. Positivistliku paradigma esindaja eeldab, et sotsiaalseid nähtuseid on võimalik vaadelda ja mõõta ning teadmiseni jõuame üldistuste tegemise ja universaalsete seaduspärade välja selgitamise kaudu. Seega tuleb keskenduda sotsiaalsete nähtuste puhul põhjuslike seletuste otsimisele ehk selgitada välja milline on põhjus-tagajärg seos. Positivism leiab, et reaalsust saab peegeldada objektiivsete faktide kaudu. Kuna positivstlik paradigma eeldab ühte ainuvõimalikku tõde ehk sotsiaalse reaalsuse seletust, siis antud paradigmast lähtudes on uurimistöö eesmärk identifitseerida, hinnata ja elimineerida võistlevad seletused.

Interpretivism

Interpertivistlik ontoloogia eeldab, et reaalsus on suhteline ja samal ajal võib kooseksisteerida mitu erinevat reaalsust. Teadmine on sotsiaalselt konstrueeritud ehk sotsiaalseid sündmusi ja nähtusi tuleb mõista läbi tähenduste, mida inimesed tegelikkusele, oma käitumisele ja välisele maailmale omistavad ja viise, kuidas nad seda teevad. Seega sotsiaalne reaalsus on tõlgenduslik, mis tähendab, et ei ole üldist ja ühtsest reaalsust. Antud paradigma eesmärk on sotsiaalsete nähtuste seletamine läbi inimloomuse mõistmise ja seega tuleb keskenduda inimeste motiividele ja tähendustele, mida nad oma käitumise kohta annavad. Seega seletus tuleneb inimeste käitumismotiivide interpretatsioonist. Käitumismotiive saab tõlgendada teades konteksti, mis omakorda on ajas muutuv, seega interpretivistlik lähenemine ei pretendeeri etteennustatavusele.

back forward