Inimuuringud

Kaasaja bioloogia ja meditsiini edusammud rajanevad väga ulatuslikul teaduslikul uurimistööl nendes valdkondades ning see näitab praegu ja ka edaspidi vaid kasvutendentsi. Neid uuringuid viiakse läbi isoleeritud bioloogilisel materjalil, katseloomadel või ka inimestel, kusjuures kõiki neid valdkondi iseloomustavad ka teatud spetsiifilised eetika põhimõtted teadusliku uurimistöö läbiviimisel.

Biomeditsiinilised inimuuringud on jätkuvalt paratamatult vajalikud, sest teatud probleeme, mis puudutavad inimesi, saab usaldusväärselt lahendada vaid inimuuringute abil. Biomeditsiiniliste inimuuringute eetika hakkas kiiresti arenema alates 20. sajandi keskpaigast ning on tänaseks muutunud tähtsaks bioeetika alavaldkonnaks. Kuigi küsitava eetilise väärtusega teadusuuringutest on andmeid kogutud juba mitme eelneva sajandi jooksul, muutus teema ülimalt aktuaalseks II Maailmasõja järel, kui tulid ilmsiks natsidoktorite poolt läbiviidud metsikud inimuuringud koonduslaagrite vangidel. Neid katseid läbiviinud arstide üle mõisteti kohut Nürnbergis ning selle protsessi käigus formuleeriti ka Nürnbergi koodeks, mida võib pidada esimeseks kaasaegse inimuuringute eetika suureks kokkuleppeks.

1960. aastatel avaldati lääneriikides ka terve rida kirjutisi, kus kirjeldati kümneid väga küsitava eetilise väärtusega meditsiinilisi inimuuringuid nendes riikides. Kui probleemid inimuuringutega olid jõudnud teadvustamiseni, hakati otsima ka võimalusi nende lahendamiseks.

Kõigepealt hakati formuleerima rahvusvahelisi ja rahvuslikke deklaratsioone, millesse fikseeriti olulisemad põhimõtted, mida inimuuringute läbiviimisel tuleb silmas pidada. Olulisemate rahvusvaheliste inimuuringute eetika dokumentidena väärivad märkimist Maailma Arstide Liidu Helsingi deklaratsioon (esimene versioon 1964), WHO CIOMS juhtnöörid biomeditsiiniliste inimuuringute läbiviimisel (2002) ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni lisaprotokoll biomeditsiiniliste teadusuuringute kohta (2005).

Need dokumendid rõhutavad selgesti, et inimuuringuid tohib läbi viia vaid teatud tingimuste olemasolul, millest olulisemad on katsealuste inimväärikuse austamine, inimese uuringusse kaasamine vaid tema teadlikult ja vabatahtlikult antud nõusolekul, sobival katsest tulenevate kasude ja riskide suhtel jms. Väga oluliseks kontrollimehhanismiks inimuuringute korrektsel läbiviimisel on vajadus saada selleks kõigepealt sõltumatu ja kompetentse eetikakomitee heakskiit ning alles seejärel alustada uuringu läbiviimist.

Oma eesmärgilt, meetoditelt ning sekkumise ulatuselt võib inimuuringuid jagada erinevatesse rühmadesse ning mõnedele neist on lisaks üldistele põhimõtetele kehtestatud veel täiendavad täpsemad eetikast lähtuvad piirangud ja normid. Nii tuleb erilisi regulatsioone silmas pidada näiteks inimese geenide, embrüote, tüvirakkude ning samuti ka ravimite uurimisel. Paljudes riikides on biomeditsiiniliste inimuuringute kohta üldisemalt või teatud konkreetsete uuringuvaldkondade tarvis vastu võetud vastavad õigusaktid, mis reeglina on kooskõlas rahvusvahelise inimuuringute eetika põhimõtetega.

Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon on uurijate jaoks koostanud eetilised juhtnöörid (APA, 2002). Välja toodud on üldised põhimõtted, millest peaks juhinduma, kui uuritavateks on inimesed ning millest peaks peaks lähtuma, kui asuda oma uurimisprojekte teostama.

1. Institutsionaalne heakskiit. Uuringuprojektide teostamiseks tuleb eelnevalt taotleda institutsionaalset heakskiitu (vt Eetikakomiteed) ning uuringu korraldamisel tuleb järgida varem kinnitatud uuringukava või katseprotokolli.
2. Informeeritud nõusolek uuringus osalemise kohta (vt Informeeritud nõusolek). Uuringus osalejatelt tuleb enne uuringu algust küsida informeeritud nõusolek. Osavõtjaid informeeritakse uuringu protseduurist, õigusest uuringus osalemine igal ajahetkel katkestada, samuti võimalikest riskidest ning ebamugavustest, mida nad võivad uuringu käigus kogeda. Uuritavaid informeeritakse ka võimalikest saadavatest hüvedest (nt tagasiside andmine).
3. Informeeritud nõusolek heli ja pildi salvestamiseks uuringu käigus. Kui uuringu käigus heli- või videosalvestatakse, siis peab olema selleks informeeritud nõusolek, välja arvatud juhtudel, kui tehakse vaatlusi avalikes kohtades, kus osavõtjaid personaalselt ei identifitseerita. Kui uuringuplaan sisaldab petmist uuringu käigus (näiteks siis, kui on oluline uuringu algset eesmärki varjata, kuna see võib mõjutada katses osaleja käitumist), nii et osavõtjad ei tea, et neid heli- ja videosalvestatakse, küsitakse nendelt katsejärgselt debriifingu käigus nõusolekut materjali kasutamiseks.
4. Tasu pakkumine uuringus osalemise eest. Tuleb vältida ülemäärase tasu pakkumist osalemise eest, kuna seda võib käsitleda sundusena. 
5. Pettuse kasutamine uuringus.  Osavõtjaid ei tohi uuringu käigus petta, välja arvatud juhtudel, kui uuringu tähtsus seda nõuab ning valetamise vältimist võimaldavaid alternatiivseid protseduure ei ole. Kui kaasneb võimalik kahjustamine, siis petmist ei kasutata. Osavõtjaid teavitatakse igasugusest petmisest nii kiiresti kui võimalik, tavapäraselt peale uuringu lõppemist.
6. Debriifing. Pärast andmete kogumist antakse osavõtjatele teavet uuringust ning parandatakse võimalikud väärarusaamad uuringu või selle protseduuride kohta. Debriifing peab osavõtja jaoks minimeerima kahjulikud tagajärjed.

Vabadus katkestada. Uuringust osavõtjatel tuleb lubada igal ajal uuringust keelduda või see katkestada, kui nad selleks soovi avaldavad. 

Kasutatud kirjandus:

TÜ Eetikaveeb https://www.eetika.ee/et/387895

Elmes, David G.; Kantowitz, Barry H.; Roediger, Henry L. (2013). Psühholoogia uurimismeetodid. Tartu Ülikooli Kirjastus.