Teaduslik ja tavamõtlemine
Kõikidest maailma mõistmise viisidest on tavamõtlemine inimese jaoks kõige tavalisem, igapäevasem. Seega on teadusliku mõtlemise iseloomustamiseks sobilik võrrelda teaduslikku ja tavamõtlemist.
1. Teaduslik teadmine on ideaalis süsteemne, püüab vastuolulisi arvamusi lepitada, välja selgitada milline arvamus on õige. Tavateadmine sisaldab tihti arvamusi, mis on omavahel vastuolus, aga inimest see ei häiri. Teadlast peab vastuolu häirima.
2. Teaduslik teadmine on ideaalis kontrollitav, selline mille puhul saab kindlaks teha, kas see on tõene või väär. Tavateadmine sisaldab tihti arvamusi, mida ei saa kuidagi tõestada ega ümber lükata. Just võimalust olla ümber lükatud (falsifitseeritavust) peetakse teadusliku teadmise eriti oluliseks tunnuseks.
3. Teaduslik teadmine on ideaalis saadud kindlate protseduuride abil, mis on avalikult teada ja mida on võimalik korrata. Tavateadmine sisaldab tihti arvamusi, mille päritolu on arvamuse omanikule ebaselge, ta ei tea, miks ta arvab just seda mida ta arvab. Teadlane peab alati oskama põhjendada, miks ta just seda arvab, mida ta arvab.
Tavamõtlemine ja teaduslik mõtlemine lähevad aeg ajalt omavahel konflikti, sest teadus võib tulla välja väidetega, mida tavamõtlemine ei suuda uskuda või mis olid juba varem tavateadmise osaks. Mõlemad olukorrad võivad tavainimesele jätta mulje, nagu poleks teadusest mingit kasu. Kuidas sellisele kriitikale reaageerida, kuidas veenda ümber teaduse mõttekuses kahtlevat tavainimest? Videoloeng pakub selleks mõned juhtnöörid.
Siin on üks näide sellest, kuidas inimeste tavateadmised ei lähe kokku teaduslike uuringute tulemustega, ja milliseid halbu tagajärgi see võib esile kutsuda. Maria Murumaa-Mengel “100 sekundi video: meedialood kallutavad netiperverdi kuvandi äärmusesse”.
Põhjalikuma ülevaate teadusliku ja tavamõtlemise erinevustest annab Andu Rämmeri artikkel “Sotsioloogiline vaatekoht ja common sense”.
