Hambumusanomaaliad Angle klassifikatsiooni järgi

Tänapäeval kasutatakse hambumusanomaaliate kirjeldamiseks Angle klassifikatsiooni. See jaotus vaatab hambumust ainult sagitaaltasapinnas (nagu seda on lõua liigutamine ette-taha suunas). Muutuseid teistes tasapindades tuleb kirjeldada vabatekstina, kusjuures nihkumised mõõdetakse ja registreeritakse millimeetrites.

Peamiseid hambumusanomaaliaid kirjeldab õpiobjekt Hambaarst märkab hambumusanomaaliat (autorid dr Nõmmela ja dr Jagomägi) https://sisu.ut.ee/hambumusanomaalia/hambumusanomaaliad.

Ülesanne. Pese käed ja püüa peeglit kasutades määrata, kas sinu hambumus on normaalne või esineb kõrvalekaldeid. Alusta võtmehammastest – esimestest molaaridest ja kaniinidest. Jälgi, et kogu hambarea ulatuses oleks hammaste vahel kontakt ning ülemine hambakaar oleks veidi laiem – ülemised hambad paikneksid poole köbru võrra bukaalsemal ja labiaalsemal. Ära muretse kui leiad väikeseid kõrvalekaldeid – ideaalset, õpikutes kirjeldatud hambumust, on üksikutel, suuremal enamusel inimestest esineb mõningased kõrvalekalded, mis enamjaolt ravi ei vaja.