Suuõõne regioonid ja struktuurid

Suuõõnt piiravad väljast huuled (labium superius et inferius) ja põsed (buccae), seesmiselt suupohi ja suulagi ning tagumises osas kurgukaared.

Suuõõs jaguneb kaheks osaks. Need kaks ruumi on eraldatud teineteisest hammaste ja alveolaarjätkega. Suuesik (vestibulum oris) on huulte ja põskede ning hammaste vahele jääv pilujas ruum. Pärissuuõõs (cavitas oris propria) jääb hammastest sissepoole ja läheb üle kurgukitsuse kaudu kurguks. Ühendus kahe ruumi vahel on hambarea lõpus, retrodentaalruumi kaudu.

Suulagi jaguneb kaheks, pehme- (palatum molle) ja kõvasuulaeks (palatum durum) , mis on suuõõne ülemiseks osaks. Kui suu on suletud, täidab suuõõnt lihaseline keel lingua, glossa). Keele alla jääb suupohi (fundus oris), mille moodustavad suupõhja lihased ja kus paiknevad kaks paari suuri süljenäärmeid.

Suuõõne taha jääb kurgukitsus  (isthmus faucium)  ja neel (pharynx), mille ette jäävad kaks paari kurgukaari (eespoolne suulae-keele kaar arcus palatoglossus ja tagapoolne suulae-neelu kaar arcus palatopharyngeus), millede vahelises urkes (sinus tonsillaris)  on lümfikoe kogumikud – suulae tonsill ehk kurgumandel (tonsilla palatina).

Suuõõs, eriti igemed ja keel, on väga hea verevarustusega ja veritsevad vigastusel või muul põhjusel tugevasti. Keel ja huuled on kõrge puutetundlikkusega. Keelel olevad maitsmispungad on olulised toidu tunnetusel; keelel on oluline osa nii toidu mälumisel kui kõnelemisel.

Ülesanne. Loe suuõõne anatoomia põhjalikumat kirjeldust “Inimese anatoomia” õpikust (Arne Lepp; 2013) peatükkidest “Suuõõs” (lk 338-339) ning “Keel” (lk 346-349).

Suuõõs: