Oklusioonitasapinnad

Oklusiooni ehk sulguse (occlusio) all mõeldakse vastaslõualuude hammaste vahelist kontakti – nii siis kui kontakt hammaste vahel on maksimaalne (tsentraalne oklusioon) kui lõua liikumise ajal.

Hammaste oklusioonitasapind ei ole lame, seda iseloomustavad kaks erinevat kaardus joont – Spee ja Wilsoni kõverad.

Spee kõver (joonisel A) kulgeb mõtteliselt mööda alalõua mälumishammaste oklusaalpinda eest taha suunas, olles sagitaalne oklusioonikurvatuur. Alumise hambakaare võib jagada kolmeks segmendiks, mille koronaalne tasapind on kaardus joon, mis:

• tõuseb kumeralt eeshammaste osas, kaniinist alates;
• keskmises osas kulgeb kaniini distaalsest servast kuni esimese jäävmolaari mesiobukaalse köbruni sirgelt;
• sealt edasi, tagumises segmendis, tõuseb taas ja ideaalis läbib mõtteliselt alaloualiigese pähiku.

Alalõuas on Spee kurv nõgus, ülalõuas kumer.

Wilsoni kõver (joonisel B) on kaarduv transversaalne oklusioonikurvatuur, mis kulgeb frontaaltasapinnas U-kujuliselt läbi mälumishammaste bukaalsete ja lingvaalsete köbrutippude. Alalõuas on see kurv nõgus, ülalõuas aga kumer.

* Hammaste kulumisel (vanusega, hammaste krigistamisel, valehambumuse vms puhul) muutuvad eelnimetatud kurvid lamedamaks, tasapinnalisemaks.