Hammaste anatoomia ja oklusioon
Oklusioonitasapinnad
Oklusiooni ehk sulguse (occlusio) all mõeldakse vastaslõualuude hammaste vahelist kontakti – nii siis kui kontakt hammaste vahel on maksimaalne (tsentraalne oklusioon) kui lõua liikumise ajal.
Hammaste oklusioonitasapind ei ole lame, seda iseloomustavad kaks erinevat kaardus joont – Spee ja Wilsoni kõverad.
![Allikas: [val=http://www.intelligentdental.com/2012/05/06/curve-of-spee/ href=http://www.intelligentdental.com/2012/05/06/curve-of-spee/] Allikas: [val=http://www.intelligentdental.com/2012/05/06/curve-of-spee/ href=http://www.intelligentdental.com/2012/05/06/curve-of-spee/]](https://sisu.ut.ee/wp-content/uploads/sites/114/hambakaar6.png)
Spee kõver (joonisel A) kulgeb mõtteliselt mööda alalõua mälumishammaste oklusaalpinda eest taha suunas, olles sagitaalne oklusioonikurvatuur. Alumise hambakaare võib jagada kolmeks segmendiks, mille koronaalne tasapind on kaardus joon, mis:
- tõuseb kumeralt eeshammaste osas, kaniinist alates;
- keskmises osas kulgeb kaniini distaalsest servast kuni esimese jäävmolaari mesiobukaalse köbruni sirgelt;
- sealt edasi, tagumises segmendis, tõuseb taas ja ideaalis läbib mõtteliselt alaloualiigese pähiku.
Alalõuas on Spee kurv nõgus, ülalõuas kumer.
Wilsoni kõver (joonisel B) on kaarduv transversaalne oklusioonikurvatuur, mis kulgeb frontaaltasapinnas U-kujuliselt läbi mälumishammaste bukaalsete ja lingvaalsete köbrutippude. Alalõuas on see kurv nõgus, ülalõuas aga kumer.
* Hammaste kulumisel (vanusega, hammaste krigistamisel, valehambumuse vms puhul) muutuvad eelnimetatud kurvid lamedamaks, tasapinnalisemaks.