Füsioloogiline hambumus

Hambumust määratakse tsentraalses oklusioonis. Tsentraalne hambumus ehk oklusioon ehk hammaste sulusseis on olukord, kus kontakt mõlema lõualuu hammaste köprude vahel on maksimaalne.

Pane tähele! Normaalses hammaskonnas kontakteerub iga hammas kahe vastaslõualuu hambaga: ülemine hammas alumise samanimelise hamba ja sellest tahapoole jääva hambaga.

* erandiks on ülemine kolmas molaar ja alumine esimene intsisiiv, mis kumbki kontakteeruvad vaid ühe hambaga (vt joonis).

https://www.youtube.com/watch?v=fxgD7Zxu1XA

Ideaalset, füsioloogilist hambumust iseloomustab:

• hambad on joondatud nii, et mälumisrõhk jaguneks võimalikult ühtlaselt ja kanduks lõualuudele mööda hammaste pikitelgi;
• mälumisliigutused on võimalikud bilateraalselt ehk mõlemapoolselt, kusjuures lõualuu külgliikumine toimub vabalt, ilma takistusteta (blokeeringuteta);
• puhkeasendis (lõõgastunud asendis) on ülemiste ja alumiste hammaste vahel vaba ruum (paar millimeetrit).

Ülesanne. Proovi näolihased maksimaalselt lõdvestada, hoides siiski huuled koos. Kas ülemiste ja alumiste hammaste vahele jääb tühja ruumi? Proovi nüüd hambad kergelt kokku suruda – kas tunned kogu hambakaares ühtlast survet? Katseta edasi: proovi (ilma hambaid liigselt nihutamata) kanda survet ühele ja teisele poolele, esihammastele. Isegi väikesed muutused muudavad surve asukohta. Harjutamise lõppedes ava suu (nagu haigutades), see venitab ja lõõgastab taas sinu mälumislihased.