Õpiobjekt koosneb viiest osast, mida saab kasutada nii eraldiseisvalt või kõiki koos. Viimasel juhul saab järjekorda muuta või läbida siintoodud järjekorras.  

Siin lehel on õpiobjekt jagatud kaheks: mesofauna maasikapõllul ja kliimamuutuste mõju putukatele. 

I osa: Mesofauna maasikapõllul  

II osa: Kliimamuutuste mõju putukatele 

Meetodid: loeng, iseseisev töö artikliga ja online ülesandega, arutelu, rühmatöö 

Töövahendid: 

• drag&drop – elu maasikapõllul 
• artiklid: maasikakasvataja ja maasikateadlane 
• mõttepilv koostamine – tahvlile, paberile, online… 

Kui mõtleme oma aias või põllul leiduvatele putukatele, siis tavaliselt tulevad meelde väikesed ja tüütud putukad, kes käivad meie põldudel ja viljapuudel toitu otsimas. See on arusaadav, sest need putukad võivad kahjustada meie saaki, vähendada saagikust ja levitada taimehaigusi. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni hinnangul (FAO – Food and Agriculture Organization of the United Nations) on igal aastal taimekahjustajate tõttu saagikadu kuni 40%. Selle probleemiga tegelevad taimekaitse ja taimetervis.

Tegelikult aga ei ole ükski putukas ökosüsteemis kahjur. Inimene on tembeldanud kahjuriteks need putukad, kes tekitavad majanduslikku kahju. Erinevad allikad pakuvad erinevaid numbreid, tavaliselt peetakse kahjuriteks 3-10% kõikidest putukatest. Aga kuidas on lood ülejäänud putukatega? Sageli on inimesed üllatunud, et väga paljud neist võivad tegelikult inimest aidata. 

Siin on sammud, mida kaaluda, selleks et lubada putukatel teid aidata. Tuleb rakendada integreeritud taimekaitset, kus juures see on põllumajandustootjate põldudel kohustuslik. See koosneb järgmistest etappidest: 

I tase: ennetav.

Sordi valikul tuleb olla hoolikas. Samuti on oluline hoida silmas bioloogilist mitmekesisust nii mullas kui ka aias või põllul. Ärge unustage lisada kultuure, mis meelitavad tolmeldajaid. Mõelge läbi maakorraldus, luues mosaiikse maastiku, rajades hekke ja jätmaks rohtsed põlluääred. 

• Lisage aeda/põllule ja nende ümbrusesse mitmesuguseid kohalikke taimi (sealhulgas õitsvaid taimi). See aitab pakkuda toitu ja kaitset mitmesugustele kasulikele putukatele. 
• Kui teil on ruumi, siis jagage oma põllumaa mitmeks väiksemaks alaks. Siis on kahjuritel korraga vähem süüa. 
• Võite õunaaias või marjapõõsaste istutada kultuurid segamini, see aitab meelitada ja varjata erinevaid looduslikke vaenlasi ning peidab taimi kahjurite eest. Sama võtet on läbi aegade kodustel maasikapõldudel, kus on maasikatele lisaks kasvatatud küüslauku ja viimasel ajal nt aed-raudürti. 
• Proovida pakkuda elupaika mõnele kasulikule putukaliigile, nt pärast põldude koristamist kaaluge, kas külvata antud alale mitmesuguseid katmikkultuure; püsikultuuridega on asi veelgi lihtsam, ei tohiks olla väga korralik. Putukate elupaikadeks sobib mõni puunott, kivi alune jne. 

II tase: agrotehniline, füüsiline, mehhaaniline. Siia alla käib külvikord, multšimine, püünised, tõkked, kündmine, maaharimine 

• Maasikapõllu rajamisel tuleb maa puhastada pikaealistest juurumbrohtudest. Tootmispõldudel küntakse. 
• Maasikate viljavaheldus peaks olema umbes 4-5 aastat. On soovitatav vältida eelviljadena tomatit, kurki, peeti, kartulit ja ristikut. Külvikorra jaoks sobivad teraviljad, üheaastased heintaimed, sinep ja kaunviljad.
• Maasikapõllu kõrval ka enne ja pärast ei tohiks kasvatada vaarikaid, kuna need võivad olla vastuvõtlikud sarnastele kahjuritele. 
• Peenrad võib katta umbrohu tõrjeks kilemultši või peenravaibaga. Alternatiivina võib kasutada ka muid kattematerjale, näiteks põhku. Kui kasutatakse kilemultši, on oluline paigaldada tilkkastmissüsteem. 

III tase: bioloogiline tõrje.  

• Bioloogilise tõrje meetodid hõlmavad kasureid – röövtoidulisi putukaid, leste ja parasitoide. Neid saab osta ja kasutada näiteks katmikaladel, nagu mainitud I tasemel.
• Kui kahjustus on piisavalt suur, võib kasutada ka bioaktiivseid tõrjevahendeid. Eestis on saadaval näiteks NeemAzal-T/S.

IV tase: keemiline tõrje. 

• Õitsvaid taimi ei tohi töödelda, kuna tolmeldajad ja teised kasulikud putukad võivad õisi külastada. See kehtib ka õitsvate “umbrohtude” kohta.
• Võimaluse korral vältige taimekaitsevahendite kasutamist taimede puhul, kui piirkonnas on olemas ja aktiivsed looduslikud vaenlased. 
• Õppige tundma oma kasulikke putukaid. 

Alates II tasemest tuleks põldu või aeda regulaarselt jälgida, sest regulaarne jälgimine tagab õigeaegselt rakendada tõrjevõtteid. Tõrje puhul tuleks alustada madalamatest tasemetest. Mida kõrgem tase, seda enam sekkutakse looduse toimimisse ning suureneb ka tõrjevahendite toksilisus.

Taimekaitse = taim – taimekahjustajad 

Taimekahjustajad:  

• Loomkahjurid 
• Putukad 
• Ämblikulaadsed nt lestad 
• Limused 
• Närilised  
• Keelikloomad (kitsed, põdrad, jänesed, närilised…) 
• Linnud 
• etc 
• Taimehaigused 
• Umbrohud 

Taimekaitse on suunatud haiguste, kahjurite ja umbrohtude ennetamisele ning tõrjele, eesmärgiga parandada põllukultuuride saagikust ja kvaliteeti. Taimetervis keskendub aga taimede üldisele heaolule, nende füüsilisele seisundile ja vastupanuvõimele erinevate kahjustuste suhtes. Selleks, et taim oleks terve, on oluline jälgida, et taimed saaksid õiges koguses toitaineid, vett ja päikesevalgust. 

Kahjurid on organismid, kes elavad ja kasvavad seal, kuhu inimene neid ei soovi. Nende hulka kuuluvad mitmed organismirühmad nagu hiired, putukad, vähid, limused, ämblikulaadsed, nematoodid, vetikad ja seened. Nad võivad kahjustada taimi, loomi, sealhulgas inimesi, ehitisi ning nende sisustust ja materjale. Kahjurid, kes toituvad taimedest, on taimekahjurid. Kõik taimekahjurid on taimtoidulised, kuid oluline on meeles pidada, et mitte iga herbivoor ei ole kahjur.

Putuk-kasurid:  

Tolmeldajad putukad on olulised seemnete, puuviljade ja köögiviljade saakide kujundajad. Selliste putukate nimekiri on pikk ja sisaldab palju erinevaid mesilaste, kärbeste, herilaste, mardikate, päeva- ja ööliblikate liike. Siiski, majanduslikult efektiivseteks (tõhusateks) peetakse vaid neid liike, kes külastavad pidevalt sama taimeliigi õisi ja kannavad õietolmu ühelt taimelt teisele. Seetõttu on põllu- ja aiakultuuride tolmeldajatena hinnatud perelise (sotsiaalse, ühiselulise) eluviisiga meemesilane (Apis mellifera) ja kimalaste perekonda (Bombus) kuuluvad liigid, aga ka üksikult elavaid erakmesilased. Need liigid koguvad nii nektarit kui õietolmu valmikute ja vastsete toitmiseks, mistõttu nad külastamise käigus tolmeldavad oluliselt rohkem õisi kui liigid, kellel valmikud toituvad vaid nektarist. (M.Mänd)  

Lagundajad on olulised biojäätmete lagundajad. Nende tegevus aitab kaasa mulla moodustumisele, selle struktuuri paranemisele ja mullaviljakuse tõusule. Nii on taimsete jäätmete lagundajateks paljud mardikad sugukondadest põrniklased (Scarabaeidae), sitiklased (Geotrupidae) ja raisamardiklased (Silphidae) ning vastsed päriskärblaste (Muscidae) ja laibakärblaste (Sarcophagidae) sugukondadest. (M.Mänd)  

Parasitoidid on putukad, kelle vastsed arenevad teiste lülijalgsete kudedest toitudes, kes selle tulemusena surevad. Loom, kellest toitutakse kutsutakse peremeheks. Ökoloogilise toitumissuhete järgi asetsevad parasitoidid kiskluse ja parasiitluse vahel: sarnaselt kiskjatega tapavad nad alati oma peremehe ja analoogselt parasiitidega vajavad nad peremeest, kelle arvel areneda (parasiidid oma peremeest ei tapa). Enamasti on parasitoidide peremehed putukad, aga leidub ka ämblikulaadsete ja sadajalgsete parasitoide. Parasitoidid on putukad, kes kuuluvad kiletiivaliste seltsi, rippkehaliste rühma. Parasitoide kasutatakse kahjuritõrjes peamiselt katmikalade kahjurite tõrjumiseks ja seda ka tööstuslikult, nt Grüne Fee ja Intsu Talu.  

Röövtoidulised putukad toituvad erinevatest, sageli taimetoidulistest putukatest, vähendades sellega nende arvukust, aga samas on nad ka ise toiduallikaks paljudele teistele lülijalgsetele, kahepaiksetele, roomajatele, lindudele ja imetajatele. Röövtoidulised putukad söövad tavaliselt seda, mis hetkel kättesaadav ja kellest jõud käib üle. Eestis levinud putukate seltsides on röövtoidulised kõik kiililised (Odoptera) ja kaamelkaelalised (Rhaphidioptera), enamik võrktiivalisi (Neuroptera), paljud koonlasi (Mecoptera), ca pooled mardikalised, paljud kiletiivalised, kahetiivalised ja lutikalised, mõned liigid ka ripstiivaliste (Thysanoptera) ja nahktiivaliste (Dermaptera) hulgast. Lisaks putukatele on olulised röövtoidulised ka lülijalgsete hõimkonda kuuluvad ämblikulaadsed (Arachnida).  

Putukad looduslikuks kahjuritõrjeks:

• Metspalu. L. (2021) Taimedega kahjurite vastu. Maheaedniku käsiraamat.
• https://trevisanuttos.com/14-beneficial-insects-for-natural-garden-pest-control/

Putukate puhul tuleks ka meeles pidada, et täismoondega putukate erinevates arenguetappides on neil looduses erinevad rollid. Nt sirelase valmikud toituvad enamasti nektarist ja õietolmust (oluline tolmeldaja), kuid vastsed on rööv- ja taimtoidulised ning raipesööjad (sõltub liigist).

Värvigruppide selgitused ja loomade lühike tutvustus: 

Punased: Kahjurid 

1. Naksuri vastne ehk traatuss – toitub peenematest narmasjuurtest. Maasikapõllul on probleemiks, kui põld on rajatud kesale. Eelistab peamiselt kartulit, teravilja, aga olen näinud teda söömas ka maasikamarja. Naksuri vastset kutsutakse tõuguks, putukatele iseloomulikult on tal 3 paari (rindmiku)jalgu. 

2. Hispaania teetigu – invasiivne võõrliik, toitub taimede pehmematest osadest, roodab. Eelis toiduobjekti ei ole. 

3. Punane kedriklest – toitub taimemahlast, esineb esmalt vanematel lehtedel, aga hooaja jooksul liiguvad edasi noorematele lehtedele kuni terve taim nakatunud. Valmikutel on ämblikulaadsetele iseloomulikult 4 paar jalgu, vastsel aga on kolm jalapaari. Munad on selged ja ümarad. Kõik etapid esinevad valdavalt lehe alumisel pinnal. Talvitub viljastatud emaslest taimejäänustel, mullas. Sel aastal esines massiliselt maasikal, vaarikal, sõstratel, viinamarjal…. Esineb rohkem kui õhuniiskus on madal. Massilise esinemise korral koob võrku. 

4. Maasika õielõikaja – Valmik on 2–4 mm pikkune, pika kärsakuga mardikas. Vastsed (vageltõuk) ja munad arenevad maasika pungade sees ja neid on harva näha. Toituvad roosõieliste sh maasika ja vaarika, lehtedest, leheroodudest, õie kroonlehtedest ja tolmukatest. Munad paigutatakse ühekaupa maasika avanemata õiepungadesse, seejärel näritakse õieraod pooleldi läbi, see murdub ja jääb rippuma. Koordunud vageltõuk toitub närbuva õiepunga sisust. Tühjaks söödud pungas ta ka nukkub. Noormardikad väljuvad pungadest juuli algul, kes söövad lehtedesse väikseid auke ja siirduvad talvituma – lehtede ja taimejäänuste alla või mulda. Üks olulisemaid maasikakahjureid. 

5. Ripslane – Palja silmaga raskelt märgatav – pikliku kerega (1-2 mm) ja vilkad. Valmikud voldivad kaks paari narmastanud äärtega tiibu üle keha tagasi, muidu on nii täiskasvanud kui valmikud sarnase suuruse ja kujuga. Kahjustavad nii valmikud kui ka valmikud. 

6. Ripslased toituvad tavaliselt maasikaõitest ja -lehtedest, kuid võib toituda ka teistest taimeosadest. Toitumisel lõhuvad nad rakud ja imevad need mahlast tühjaks. Kahjustus: õitele tekivad pruunid laigud või rohekaskollased laigud; lehele tekivad hõbedased laigud, mis ümbritsetud väikeste mustade täppidega. Tugevasti kahjustunud lehed kolletuvad, taime areng pidurdub, õied varisevad ja saak väheneb. Kahjustuse suurenedes lehed kuivavad. Noortel marjadel toituvad seemnetest, hiljem seemnete vahelisest koest, tulemuseks pinnarakkude surm ja viljade pruunistumine. Üks olulisemaid maasikakahjureid. Leidmine: Kevadeti tuleb õrnalt küünega tõmmata kollase õiesüdamiku, mõne hetke pärast on neid valgetel kroonlehtedel sibamas. Ripslast erineb palju ka metsikus looduses nt kevadeti on neid lihtne leida ka nt võilille õitel. Talvisel ajal leiab ripslasi sibulalt. Paljud inimesed kasvatavad talvel rohelist sibulat, pannes ta otsapidi vette. Kui roheliste võrsed tõmbuvad kipra tasub ta sibula soomuste vahelt ripslasi otsida.  

7. Lehetäi – Lehetäid on maksimaalselt 5 mm pikkused, õrnade kehakatete, suhteliselt pikkade peenikeste jalgade ning tundlatega putukad. Soodsate olude korral võib aasta jooksul anda enam kui 10 põlvkonda, kes erinevad üksteisest, nt tiibade olemasolu täppsilmade olemasolu, suurus, värvuse muutused jne. Keha on pirnja kujuga, rindmik tugev (lülilisus selgesti märgatav, eriti tiivututel isenditel), tagakeha suhteliselt suur. Kui tiivad esinevad, siis on nad kehast pikemad, läbipaistvad. Tagakeha tipul paiknevad liigispetsiifilise kujuga kaks eritustorukest (seljatorukesed). Suised on peened stiletid, mis viiakse taimekoesse ning taimemahl jõuab stileti peeniste kanalite kaudu seedetrakti. Esineb nii mono- kui polüfaagseid liike, viimasel juhul loetakse põhiperemeheks see taimeliik, millel talvitutakse. Lehetäid on koloniaalse eluviisiga, viljakus on väga kõrge. Esineb mitmesuguseid paljunemise tüüpe. Nad munevad tavalisi mune (ovipaarid); munevad mune, milles vastne on täiesti välja arenenud (ovo-vivipaarid); sünnitavad vastseid, kes on emase kehas juba munast koorunud (vivipaarid). Esineb partenogeneetiline (neitsisigimine, isane ei osale) teel paljunemist. Eri põlvkonnad võivad vahetada toidutaime liike (peremeestaim – suvetoidutaimed) ja osi (lehed–võrsed–juured), vahetada sigimisviise (suguline ja suguta paljunemine). Selline  pidev vaheldumine teebki lehetäide sesoonse bioloogia keeruliseks. Väljutavad suhkrurikkad ülejäägid keskkonda, mida kasutavad ära sipelgad ning mesilased valmistavad sellest lehemett.  Oma suure paljunemisvõime ning koloniaalse eluviisi tõttu teevad taimedele suurt kahju (imevad taimemahla), lisaks sellele on ohtlike taimehaiguste levitajad. 

8. Sipelgas – Lehetäid toituvad taimemahlast, liigse suhkru eritavad elukeskkonda mesinestena. See kleepuv magus vedelik on sipelgate lemmiktoit. Lehetäide ja sipelgate vaheline on sümbiootiline suhe – sipelgad saavad sellest toitu ja lehetäied kaitset. On täheldatud, et sipelgate poolt „lüpstud“ lehetäid toodavad rohkem, suuremaid mesineste tilku ja ka rohkem järglasi. Sipelgad kaitsevad lehetäisid kiskjate eest nt lepatriinude ja kiilassilmade eest, aga ka seenhaiguste eest (tassivad mujale ja eemaldavad nakatunud lehetäid). Muidugi ei käitu nii kõik sipelgaliigid, aga see on vägagi levinud. 

Kõik rohelised, kollane ja beež on kasurid ehk kasulikud putukad.  

Helerohelised on röövtoidulised putukad. 

9. Lepatriinu – Väikesed (kuni 9 mm) kumera selja ja lapiku kõhupoolega, elliptilised, eredavärvilised (punakad, kollakad, mustad) mardikad. Tihti on kattetiibadel täpid, jooned või laigud, mis on valdavalt musta värvi, kuid esineb ka punaseid (nt kakstäpp lepatriinu) ja valgeid täppe (nt harilik käokirjak). Esineb ka täppideta liike nt punatriinu. Lepatriinudel esineb liigisisene pigmentatsiooni polümorfism nt kakstäpp-lepatriinu on tavaliselt punane kahe musta täpiga, ent esineb ka musta keha ja kahe, nelja ja kuue punase täpiga vorme. Lepatriinude värvus on hoiatusvärvus putuktoidulistele loomadele. Pea on väike ning eesselja all varjul. 

Puudutusel teeskleb surnut, põlveliigestest eritab samal ajal mürgist kantaridiini sisaldavat vedelikku. Eestis kirjeldatud liikidest on peale lutsernitriinu ja õnnetriinu (toituvad alamatest seentest (nõgi- ja jahukasteseened))  kõik teised liigid röövtoidulised. Valmikud toituvad ka õietolmust või nektarist. Muna oranž, piklikovaalne. Vastne on tumehall kuni must, eredate oranžide/kollaste kirjadega röövtoiduline vilaskvastne. Nukk kinnitub taimelehe alumisele küljele. 

Lepatriinu valmikud talvituvad kivide all, metsatukkades kändudes, puukoore all tavaliselt suurte talvituskogumikena. Kogunemise signaaliks on liigikaaslaste poolt eritatav agregatsiooniferomoon. Kevadel paaruvad ning alustavad munemist. Munad munetakse lehetäide kolooniate lähedusse, tavaliselt väikeste kogumikena. Keskmiselt muneb emane 200 kuni 400 muna, ent soodsates oludes ka kuni 4x rohkem. Sama munakurna isendid kooruvad üheaegselt ning kiirustavad laiali, kuna nende hulgas on kannibalism (liigikaaslase söömine) väga levinud.  Eelistoit on neil lehetäid, ent sobivad ka lehekirbud, kilptäid, võrgendilestad jms. Koorunud valmikute tiivad värvuvad alles paari päeva jooksul. 

Maasikapõllul on üks kõike levinum liik seitsetäpp-lepatriinu. 

9. Kiilassilm – Valmikud on väikesed, kuni 1,5 cm pikkused nelja võrkja tiivaga, väikese pea, saleda keha ning kuldsete säravate silmadega putukad. Munad kinnitatakse ühekaupa pika varrekese/niidi abil lehtede külge. Vastseteks on maismaal toimetavad röövtoidulised vilaskvastsed. Tihti maskeerivad nad endid kuhjates seljale taimepuru ja toidujäänuseid näiteks tühjaks imetud lehetäide kestad. Kõikidel vastsetel on ülalõuad moondunud imitangideks (pikenenud, seest õõnsad), nende abil haaratakse saak ja imetakse tühjaks – esineb sooleväline seedimine, st. saaklooma kehasse viiakse kõigepealt seedefermente, mis on paralüseeriva ning lagundava toimega ning seejärel imetakse ohvri kehast vedeldunud sisu. Võrktiivaliste valmikud toituvad õietolmust või taimede eritistest, on röövtoidulised või ei toitu üldse. Nad on majanduslikult tähtsad just kahjurputukate arvukuse reguleerijatena.  

10. Kõrvahark – Lamedad, väga paindliku kehaga putukad, kelle tagakeha tipus on saagi haaramiseks ning enesekaitseks tangjad jätked. Isaste tsertsid tavaliselt kumeramad kui emastel. Eesmised kattetiivad on lühikesed, tagumised lennutiivad volditakse kattetiibade alla kokku. Ei lenda kuigi meeleldi, vaid eelistab tiibade kasutamisele oma lühikesi jalgu. Pea on peaaegu südamekujuline, ettepoole suunatud haukamissuistega. Enamik nahktiivalisi on kõigesööjad, kuid leidub ka taimtoidulisi, kiskjaid ja isegi parasiite. 

Eestis elavate kõrvahargi liikide bioloogia on väga sarnane. Nad on öise eluviisiga, niiskuse ja soojalembesed, valguskartlikud, esineb tigmotaksis (sundliikumine puudutusstiimulile). Päeval peidus kivide, maha langenud puutüvede jms all; aias ka prügi, ämbrite, lillepottide all. Sellistesse varjualustesse võib neid koguneda arvukalt.  Meie aedades on kõrvahark aktiivne aprillist oktoobrini. 

Hävitavad arvukalt paljude kahjurputukate ning lestade mune, vastseid ja valmikuid. Süüakse kõiki, kellest jõud üle käib. Üks täiskasvanud isend võib öö jooksul näiteks ära süüa üle 1000 lehetäi. Toituvad ka lagunevast taimsest massist, harvem elusatest taimedest. Suure arvukuse korral võivad muutuda kahjuriteks, nt harilik kõrvahark võib kahjustada ladustatud toiduaineid – teravilja, juur- ja puuvilju, marju. Aias võivad rohke esinemise korral vähesel määral kahjustada ka ilutaimede õisi ja lehti. 

Paljunemiseks uuristab emane kõrvahark varjulises ja niiskes kohas pinnasesse 5 – 8 cm pikkuse sirge käigu, millesse muneb munade kogumiku ning jääb neid valvama, kattes pea ja eesjalgadega munad (lõimetishoole). Ema hoole all on mõnda aega ka esimeste kasvujärkude noored. Hiljem hakkavad vastsed elama iseseisvat elu.   

11. Sadajalg – hulkjalgsete keha moodustub paljudest lülidest, mille iga lüli külge, sadajalgsete korral, kinnitub paar lülilisi jalgu. Sadajalgseil on neli silma ning tugevad lõuad, mille abil nad püüavad putukaid, usse ja tigusid. Elavad nad varjatult nt kivide ja sambla all. 

12. Jooksiklaste vastne – Eestis esinevad jooksiklaste valmikud on mõnest millimeetrist kuni viie sentimeetrini. Valmikud on enamasti pikkade jooksujalgadega saledad voolujoonelised putukad. Aktiivsusest sõltuva värvusega – tumedad videvikus aktiivsed loomad (enamus), värvilisemad isendid päevase aktiivsusega. Kuigi paljudel liikidel on säilinud lennuvõime eelistavad liikuda maapinnal, paljudel liikidel on tagatiivad taandarenenud ja ka kattetiivad kokku kasvanud. Enamus neist on rööv- või segatoidulised, kuid esineb ka taimtoidulisi liike. Esineb sooleväline seedimine – nõristakse saagile seedemahlu, mida pärast tagasi imendatakse. Toituvad kõigest, kellest jõud üle käib, toit võib keha mõõtmetelt ületada neid endid. 

Arenemistsükkel kestab enamikel liikidel 1 aasta, on ka liike, kellel areng kestab 3 aastat. Enamus jooksikuid munevad maapinnale, koorumine toimub juba paari tunni pärast. Vastsed on põhiliselt kohastunud eluks pinnases, urgudes. Toituvad ka maapinnal. Vastse areng kestus keskmiselt on 3 kuud. Nukkumine toimub tavaliselt mullas, nukk on vabanuku tüüpi, nukustaadium vältab 10 päeva kuni kuu. 

Jooksiklased on bioindikaatorid keda kasutatakse keskkonna muutuste hindamiseks. Muutused võivad olla inimtekkelised nt reostus, maakasutuse muutus jms aga ka looduslikud nt põud, liustike sulamine jms. Nendes uuringutes kasutatakse peamiselt jooksiklaste omadust esineda kindla liigilise koosseisuga erinevates ökosüsteemides. 

Oma mitmekülgse toidulaua ja suure isu tõttu peetakse neid, põllumajanduslikel maadel, olulisteks kahjurite vaos hoidjateks. 

Beež: Lagundajad 

13. Tuhatjalg – Lähedalt sugulane sadajalgedele, sarnaselt neile on lüliline keha, aga märksa ümarama läbilõikega. Nende igal kehalülil on kaks paari jalgu, väljaarvatud esimesel viiel, kus on üks paar jalgu. Eesti liikidel on 11–60 kehalüli ja kuni 110 jalapaari. 

Tuhatjalgsed toituvad kõdunevast taimsest materjalist, kui arvukus on väga kõrge võivad kahjustada ka taimi. Nagu enamus loomi eelistavad nad elada oma toiduobjekti lähedal, seega tasub neid otsida keldritest, majaäärtest aga ka nt multši alt. 

Tumeroheline: Tolmeldajad.  

14. Kimalane – Kimalase rahvapärased nimetused on kumalane, maamesilane, metsmesilane. Kui meemesilasi on Eestis üks liik, siis kimalasi on 28 liiki. Sagedamini võib neist kohata viitteist liiki, peaaegu alati ja igal pool üheksat. Teised on haruldasemad. 

Kimalased on meil looduslikult elavad perelise eluviisiga putukad. Erinevalt meemesilastest, kelle pere elab talve üle tarru varutud mee abil, kestab kimalaste pere elutsükkel vaid ühe suve. Talvituvad ainult noored emakimalased. Samuti võrreldes meemesilasega jääb kimalase pere tööliste arv suhteliselt väikeseks, sõltuvalt liigist on neid vaid 20–200 isendit. 

Erinevalt meemesilastest on kimalased võimelised lendama ka suhteliselt madala õhutemperatuuriga ja ka kui vihma tibutab. Samuti võrreldes teiste tolmeldajatega on nende tööpäevad pikemad, nad lendavad välja varavalges ja töötavad hilisõhtuni. Kui lõuna ajal läheb temperatuur väga kõrgeks teevad nad tavaliselt pausi. 

Aedmaasika kasvatajad on õppinud mesilaste korjekäitumise erinevust oskuslikult ära kasutama, paigutades jõuludeks valmima planeeritud maasikate tolmeldamiseks kasvuhoonetesse kimalaste tarud. Tänapäeval saab kimalasperesid osta aasta läbi. Tarusid on lihtne paigaldada: ava vaid luuk, ja kimalased asuvad tööle. Tänu sellele kasutatakse praegu kõigis suuremates kasvuhoonetes maasika, tomati ja teistegi tolmeldamist vajavate kultuuride tolmeldamisel kimalasi. 

Meemesilased töötavad kasvuhoones päikeseliste soojade päevadega, kimalased aga siis, kui väljas on pilves ja sajab. Nii saavutatakse õite maksimaalne tolmeldamine, mille tulemusena valmivad suured ja sümmeetrilised viljad. Just sellised, mille eest on tarbija nõus ka kopsakamat hinda maksma. 

Lisaks on kasvuhoones kasvatatud kultuurid sünteetilistest taimekaitsevahenditest vabamad. Nimelt saab katmikalal kasutada ainult biotõrjet (kahjurputukate hävitamine nende looduslike vaenlaste ehk röövputukate abil), kuna lehetäide jt kahjurite tõrjeks kasutatavad sünteetilised kemikaalid on enamasti mesilastele surmavad. 

Viimasel ajal on hakatud kimalasi kasutama ka taimekaitsevahendite õitele kandjatena – täppistaimekaitset ja tolmeldamist ühendav entomovektortehnoloogia. Maasika puhul nt kasutatakse kimalasi kui vektoreid hahkhallituse tõrjeks. Kimalased läbima enne tarust väljalendamist biopreparaadiga kaetud ruumi. Sel viisil jäid preparaadi osakesed nende keha külge. Õitel maandudes pudeneb hahkhallituse vastu töötava seene eosed kimalaste küljest põllul olevatele aedmaasikaõitele. Selle tulemusena vähenes viljade haigestumine hahkhallitusse kahe- kuni kolmekordselt. See tehnoloogia on ohutu nii kimalastele, inimestele kui ka keskkonnale. Samas on see ka ökonoomne, vähendades vajadust nii inim- kui ka masintööjõu järele ja väheneb ka kasutatava preparaadi kogus. 

15. Meemesilane – Ühiselulised putukad, kes tegutsevad koos peres, kus esineb polümorfism. Karvased kollase-musta triibulised putukad. Muundunud jalad – käpa viies lüli laienenud, esimene lüli harjake, tagajalgade säärtel suirakorvikesed – korjejalg. Vastseid toidetakse õietolmu ja meega. 

Mesilased ehitavad kärgi, kuhu varuvad mett ja töödeldud õietolmu (suir). Kärgedes kasvavad ka mesilasete järglased, kus läbitakse muna, vastse (vageltõugud) ja nuku (vabanukk) staadium. Peres on harilikult üks emamesilane, ca 15 000 töömesilast ja paarsada isamesilast ehk leske. Lesed arenevad viljastamata munadest, muud mesilased viljastatud munadest. Vastseid toidavad töömesilased (emased) peanäärmenõrega, mida nimetatakse mesilaspiimaks ning mee, vee ja suira seguga. Mesilasema vastne saab piima kogu vastsejärgu kestel, isa- ja töömesilasevastsed ainult kolmel esimesel päeval. Seega määrab toit tuleviku. Töömesilastel esineb ealine polüteism ehk oma elu jooksul täidavad nad pesas erinevaid ülesandeid, eluiga suvel ca 5 nädalat. Emamesilased paaruvad kord elus ja seejärel munevad 4-5 aastat pesast lahkumata. Leskede ainsaks ülesandeks on emaga paarumine ning sügise saabudes visatakse nad perest välja. Seetõttu nende eluiga küllaltki lühike. 

Meemesilane (Apis mellifera) on üks väheseid kodustatud putukatest, keda kasvatatakse erinevate mesindussaaduste (mesi, õietolm, suir, vaha jms) tootmise eesmärgil. Samuti on nad olulisimad õistaimede tolmeldajad. 

16. Sirelane – Enamik valmikutel esineb mimikri – meenutavad välimuselt astlalisi. Väga osavad lendajad, kes suudavad püsida õhus ühe koha peal ja ka mingil määral tagurpidi lennata ning päeva jooksul läbida suuri vahemaid. 

Valmikud on kuni 15 mm pikkused, kollased või valkjad triibud tagakehal. Tundlad on lühikesed. Sarnasus astlalistega kaitseb neid lindude eest. Sirelase pea on rindmiku laiune, ning suurte silmadega. Munast koorunud vastsel puuduvad jalad ja peakapsel (sarnaneb väikese kaaniga). Kehakatted on läbipaistvad, värvus sõltub taimest, millel asuvad. Täiskasvanud isend nukkub tilgakujulises pupaariumis. 

Sellesse sugukonda kuuluvad liigid on nii eluviiside, välimuse kui ka käitumise poolest väga erinevad. Kui valmikud on mõningates põhijoontes sarnased: päevase aktiivsusega, kes enamasti toituvad nektarist (sh tolmeldavad), siis just vastsed on äärmiselt mitmekesise eluviisiga, leidub nii rööv- kui ka taimtoidulisi liike, kes elavad mitmesugustes tingimustes nt vees, mudas, kõdunevas puidus jne. Vastsed võivad toituda taimemahlast või siis teistest putukatest. 

Nende hulgas on olulisi taimekahjureid, näiteks sibulasirelased, kelle vaglad kaevandavad nii söögi- kui lillesibulates ning neis ka kolmandas kasvujärgus talvituvad. Sugukonnas esineb ka röövtoidulisi liike, kes suruvad alla eriti lehetäide arvukust. Sirelased on ka tähtsuselt teised tolmeldajad mesilaste järel, Euroopas külastavad sirelased 80% õistaimede ning laialdane toidubaas muudab nad väärtuslikeks tolmeldajateks nii põllumajanduses kui ka kogu looduses laiemalt. 

Kollane: Parasitoid (17)- Kiletiivaliste seas leidub parasitoide umbes 45 sugukonnas; neist arvukaimad ja tuntuimad on käguvaablased, juuluklased ja kiresvamplased. 

Valmikul on hästi liikuv tagakeha, mis kinnitub varrekesega rindmiku külge. Selline ühendus võimaldab tagakeha suurt liikuvust, mis võimaldab neil muneda elava saaklooma sisse (muneti tagakeha tipul). Muneti on pikk ja peenike ning tihti ületab valmiku kehapikkuse. Valmiku mõõtmed on rühmas varieeruvad: koos munetiga võivad olla väiksemad kui 1 mm, suuremad koos munetiga võivad ulatuda 8 sentimeetrini.  

Vastsetel enamasti nõrgalt arenenud peakapsel, jalad puuduvad.  

Enamik neist  on putukate (muna-, vastsese-, nuku- või valmikutaadiumi) parasitoidid, st et erinevalt parasiitidest, nende elutegevuse käigus peremees organism hukkub. Põhimõtteliselt on parasitoid kiskja ja parasiitide vahelised organismid. Valmikud toituvad enamasti õite nektarist, taimede magusast mahlast või lehetäide mesinestest. Samas on ka võrdlemisi palju liike, kes valmikueas üldse ei toitu.  

Ektoparasitoidid munevad vaid nn varjatult elavatesse peremeestesse (puukoore all, kookonis…). Endoparasitoidide vastseid kaitseb peremehe keha, seega munevad nad ka avalikult elavatesse ja toimetavatesse  peremeestesse. 

Enamus parasitoide kasutab peremehena vaid väheseid liike. Seejuures on erinevaid strateegiaid peremehe leidmiseks nt kaudne meetod – nad otsivad peremehe arenguks soodsa keskkonna, teadmata tol momendil, kas seal peremeest on või ei, nt kapsaliblika-juulukas nakatab kapsaliblika röövikuid ainult ristõielistel. Peremeest leitakse ka lõhna järgi või substraadi värisemise järgi nt juuluklane (Opius malleus) leiab kõigepealt sinika marjad ja muneb siis ainult neisse, milles tunnevad peremehe vastse liikumist. 

Ektoparasitoidid halvavad peremehe enne munemist, seejuures on paralüüs lõplik (permees on halvatud kuni surmani). Endoparasitoidide peremehi tavaliselt ei halva, erandiks on peremehed, kes on ohtlikud ja võivad rünnata nt ämblikud, ent siis on paralüüs ajutine. Endoparasitoidide vastsed kasvavad tihti koos oma peremehega, seejuures peremehe arengustaadium, mil endoparasitoidid munevad peremehesse sõltub parasitoidi liigist. 

Seoses parasiitse eluviisiga on paljude vamplaste areng omapärane, nimelt on nende munad rebuvaesed ja neist koorub veel vastseks arenemata embrüo. See on võimalik, kuna nad on kohe ümbritsetud peremehe keha toitainetest. Sel viisil hoiab emane valmik toitaineid kokku ja see omakorda võimaldab muneda rohkem mune. Samuti on võimalik, et munas moodustub eriline rakukest, mille abil muna toitub peremehe mahladest. Tänu sellele on võimalik polüembrüoonia ehk ühest munast saab kooruda mitu kuni palju vastseid. Ühe ja sama peremehe erinevaid arengujärke võivad nakatada erinevat liiki parasitoidid. 

Toitumistüübi järgi jaotatakse parasitoidid mono-, oligo- ja polüfaagideks. 

Paljud sellesse rühma kuuluvad liigid on inimese seisukohalt kasurid, keda kasutatakse kahjurputukate tõrjes. Samas kuuluvad siia ka mitmed puudele pahku tekitavad liigid. 

Looduse hüved ehk ökosüsteemiteenused (ecosystem services) ökosüsteemide tagatavad hüved inimkonnale. 

Milliseid loodushüvesid pakuvad putukad? 

• tolmeldamine (kvaliteetsemad seemned, toit) 
• kahjuritõrje (biotõrje)  
• lagundamine  
• energia ülekandmine toiduahela kaudu

Kui putukate kooslused vähenevad, võib see põhjustada tolmeldajate arvu kahanemist, mis omakorda mõjutab taimede paljunemist ja toiduahelaid. Samuti võib see mõjutada mulla kvaliteeti ja lagundamisprotsesse, mis on eluliselt tähtsad ökosüsteemi tervisele.

Lisamaterjal (inglise keelne):

Mis juhtub, kui putukaid enam ei ole?

Väljasuremise piiril, Euroopa

Kliimamuutus on keeruline

Kui sõltuv on toit tolmeldajatest? 

Artiklist väljatoodud muutused on liigitatud pikaajalised ja ekstreemsused. 

Soojemad talved, toovad kaasa talvitumise edukus kasvu — vähem putukaid hukkub talvitumise ajal. Samal põhjusel jõuavad siia uued liigid, liigid, kes vanasti ei suutnud meie talvi üle elada. Analoogset nähtust on näha tegelikult ka suvel, kui nt kasvuhoonekarilane oli vanasti rangelt katmikalakahjur, siis nüüd on teda suvel näha ka väljas. Õnneks tema veel talve üle ei ela.  Suurenevad generalistidest liikide (st. toidu ja kasvukoha suhtes vähenõudlike liikide) osakaal, samal ajal aga kitsalt spetsialiseerunud liikide osakaal sagenevate häiringute mõjul langeb.

Mitmed bioloogilised protsessid putuka elus on seotud temperatuuriga, sh areng ja aktiivsus. Seejuures on igal putukaliigil oma eelistemperatuurivahemikud, millest kõrgemal temperatuurist protsessid pigem aeglustuvad. Väga tuntud on äädikakärbse näide, kus temperatuuril 25 C kestab areng munast valmikuni 8-10 päeva, temperatuuril 17 C aga peaaegu kaks korda kauem.  

Analoogne temperatuuri loogika on näha ka aktiivsuse puhul. Kõigusoojased loomad sh putukad ei ole aktiivsed madalatel temperatuuridel, väga kõrgetel temperatuuridel hakkab neid ohustama nt veepuudus, valkude koaguleerumine jne. Igal juhul mõlemal juhul oluline kasvuperioodi pikkus ehk kui palju on aastas päevi, kus ööpäeva keskmine temperatuur +5 ˚C. Keskmiselt kestab taimekasvuperiood Eestis keskmiselt 175–195 päeva. Kõige lühem keskmine vegetatsiooniperiood on Kirde-Eestis, kõige pikem Lõuna- Eestis ja saartel. Efektiivseid üle 5 °C temperatuure koguneb keskmisena 1400–1550 °C. Vegetatsiooniperiood on Eestis nihkunud võrreldes varasemate aegadega ettepoole ja pikenenud. Loe lisaks: https://etki.ee/artikkel/kasvuperioodi-lopp/ 

Üldiselt on looduse fenoloogilised nihked tavalised, sest paljud loomad kasutavad keskkonnamärke, nagu temperatuur, päevapikkus ja sademed, et ajastada olulisi sündmusi, nagu ränne, õitsemine ja sigimine. Kliimamuutused muudavad aastaaegade ajastust ja tugevust ning kuna need märgid muutuvad, häirib see looduse iga-aastast “tõusu ja mõõna”. Üldiselt suudavad putukad muutustega kohaneda, aga on ka mitmeid vastupidiseid näiteid, kus nt taim õitseb varem, kui ta tolmeldajad ilmuvad või, kus taimtoidulised putukad ilmnevad oluliselt ennem kui röövtoidulised või parasitoidid.  Veel näiteid: https://climateandnature.org.nz/climate-wiki/evidence/phenology/ 

Kõigusoojaste munade arengu edukus sõltub temperatuurist, osadel juhtudel ka sugu. Madalal temperatuuril kooruvad ühest soost järglased ja kõrgel temperatuuril teisest soost, vahepeal arenevad mõlemast soost järglasi. Selline nähtus esineb lisaks nt ka kaladel, roomajatel – sisalikud, kilpkonnad jne.  

https://www.researchgate.net/publication/350113406/figure/fig1/AS:11431281172667916@1688636629355/The-three-patterns-of-temperature-dependent-sex-determination-a-type-Ia-as-seen-in_W640.jpg 

Olulisemad abiootilised tegurid putukate elus on temperatuur ja niiskus. Kui temperatuuri ekstreemsused mõjuvad putukatele surmavalt minutitega, siis nt niiskuse puudus päevadega. Pikaajaline veepuudus muudab ka taimed putukatele vastuvõtlikumaks. Põud on eriti ohtlik kuuskedele, sest tal on pinnalähedane juurestik. Veepuuduse tagajärjel langeb tüves vaigurõhk, vaigueristus väheneb ja puu ei saa enam tagasi tõrjuda putukate (nt kooreüraskite) rünnakuid. Meemesilast mõjutavad heitlikud talved ning jahedad ja vihmased kevaded ja suved. Üleliigsed sademed võivad uputada pinnases talvituvaid ja/või pesitsevaid kimalase- ja erakmesilaseliike.

Padusadud on, tavaliselt lühiajalised, tugevad vihmavalingud, millega sajab alla suur veehulk. Putukaid nad mõjutavad mitmeti. Kuna vihm on tugev, saavad nad lihtsalt füüsiliselt viga, eriti nt liblikad. Kuna ajaühikus langev veehulk on suur, läheb aega kuni vesi imbub. Otseselt on sellest häiritud putukad, kes elavad mulla ülemistes kihtides ja peapinnal. 

Piltidel toodud loomade elu on tihedalt seotud maasikaga. Tiri taimele, kus neid loomi maasikataimel leida võib. Vihje: pööra tähelepanu värvidele, mille järgi võiks need loomad grupeeritud olla?

Kui oled saavutanud 100% siis koosta üks toiduvõrgustik, kus leida ka vähemalt üks nelja lüliline toiduahel. Pane tähele, et iga õige vastus annab +1 punkti ja vale vastus annab -1 punkti. Miinimum puktide arv on 0.

• https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120200622/kuula-tea-kuidas-maasikapeenralt-saaki-saada 
• http://npic.orst.edu/envir/beneficial/table.html Kasulike loomade pisike tabel 
• https://i.pinimg.com/564x/d6/e1/e8/d6e1e888b9f5391df03c9501793255e4.jpg Food web of an ecosystem. Source: http://ecoplexity.org/node/659/ Portland, State University, USA.  
• https://www.reuters.com/graphics/GLOBAL-ENVIRONMENT/INSECT-APOCALYPSE/egpbykdxjvq/ suurepärase graafikaga artikkel putukate kollapsi kohta 
• https://www.theguardian.com/environment/2019/feb/10/plummeting-insect-numbers-threaten-collapse-of-nature 
• https://novaator.err.ee/1609315986/pouasel-suvel-jaavad-putukad-nektarinalga