1. Info õpetajale: Keskkonnamuutus on kliimamuutus


Eesmärk: Terviklikuma arusaama tekkimine kliimamuutuste ja toidu seostest ning kliimamuutuste olemusest õpetajal, et olla valmis sel teemal õpilastega dialoogis olema.

Mõtle hetkeks, kuidas sina suhestud kliimateemadega?


ÜLESANNE PEEGELDAMISEKS:

Kliima: pika aja jooksul (vähemalt 30 aastat) mingis kohas valitsevad tüüpilised ilmastikuolud.

Väetised: ained, mida lisatakse mullale, et taimed paremini kasvaks ja rohkem saaki annaks.

Saagikus: saagi kogus kindlalt maa-alalt.

Taimekaitsevahendid: umbrohtude, haiguste ja putukate (nii heade kui halbade) tõrjumiseks mõeldud ained.  

Monokultuur: maa-alal kasvatatakse ainult ühte sorti taimi (näiteks kartulipõld). See võib muuta saagi haigustele ja kahjuritele vastuvõtlikumaks.

Vegetatsiooniperiood: aeg mil ilmastikutingimused (temperatuur ja sademed) on taimede kasvuks sobivad.

Kohanemine: valmisolek muutuvate oludega toimetulemiseks (pikad kuumaperioodid ja põuad, üleujutused, haigused, toidupuudus jne)

Veetarve: vee hulk, mida taimed, loomad või inimesed vajavad.

Toidutaim: taim, mida kasvatatakse inimestele või loomadele söömiseks.

Põllukultuur: taimed, mida kasvatakse nii toiduks kui muudel eesmärkidel (näiteks riiete või kütuse valmistamiseks).

Kasvuhoonegaasid: õhus olevad gaasid, mis aitavad Maal soojust kinni hoida. Kui neid on liiga palju, muutub Maa liiga soojaks, kui liiga vähe, siis jaheneb.

Heitkogused: saasteainete hulgad, mida inimesed õhku lasevad (näiteks fossiilseid kütuseid põletades – autodes, elektrijaamades, tehastes). Kui vähendame heitkoguseid, aitame hoida Maa jahedamana ja õhu puhtamana.

1.1 Kliima

Maakeral toimuvate protsesside (kliimasüsteem, aineringete käivitamine) energeetiline sisend tuleb Päikeselt. Maa kliimasüsteem koosneb viiest omavahel seotud komponendist (õhk, vesi, jää, maapind ja elusloodus). Kliimast rääkimisel keskendume tavaliselt esimesele – atmosfäärile, kus muutused toimuvad palju kiiremini kui teistes sfäärides. Kliimasüsteem on oma olemuselt tasakaalus süsteem – sama palju energiat, kui tuleb Päikeselt, kiiratakse atmosfääri ülemistest kihtidest maailmaruumi tagasi. Üheks oluliseks komponendiks selle tasakaalu juures on atmosfääri koostis. Viimasel paarisaja aasta vältel oleme fossiilkütuseid põletades ja maakasutuspraktikaid muutes häirinud kliimasüsteemi tasakaalu niivõrd palju, et maakera kliima on hakanud soojenema – atmosfääris on varasemast rohkem nn kasvuhoonegaase. Peamised kasvuhoonegaasid on süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH₄), lämmastikoksiidid (N₂O), fluoritud gaasid ja veeaur. Inimtegevuse tulemusena on suurenenud nende kõigi sisaldus atmosfääris. Süsinikdioksiidi taseme tõus atmosfääris on peamiselt tingitud fossiilkütuste kasutamisest energia tootmiseks. Metaani peamised allikad on loomakasvatus, põllupidamine, fossiilkütuste kaevandamine ja ladustamine, prügilad ning reovee käitlemine. N₂O tekib peamiselt põllumajanduses kasutatavate väetiste lagunemisel. 

Veeaur on tegelikult palju suurema mõjuga kasvuhoonegaas kui CO2. Oluline erinevus on selles, et vett ei mahu atmosfääri piiramatult – peagi sajab see vihmana maha. Küll aga mahutab soojem õhk rohkem veeauru – ühe kraadi võrra kõrgem temperatuur suurendab mahutavust ligikaudu 7% võrra. Kliima soojemaks muutumine toob kaasa veeaurust põhjustatud suurema kasvuhooneefekti ning sageli ka paduvihmad maailma osades, kus eelnevalt on olnud kuumalaine ja põud. See mõjutab väga tugevalt põllumehi ja toidu kasvatamist. Atmosfääri lisandunud kasvuhoonegaaside kogus teeb maapinnalt kiirgava infrapunakiirguse (soojuskiirgus) lahkumise raskemaks ja põhjustab temperatuuri tõusu. 

Kasvuhoonegaasid assümeetrilise ehitus aitab neil kinni püüda aluspinnast lähtuva pikalainelist infrapunakiirgust (soojuskiirgust), mille võnkesagedus on sama, mis vastaval molekulil. Infrapunakiirgus ergastab kasvuhoonegaasi molekuli, kust see energia peagi uuesti vallandub ja keskkonda kiirgub – sealhulgas ka tagasi Maa suunas, mis toob kaasa täiendava soojenemise. Samuti püütakse vallandunud energia uuesti kinni naabruses olevate kasvuhoonegaaside molekulide poolt, jättes selle pikaks ajaks atmosfääri nö lõksu. Mida rohkem on atmosfääris infrapunakiirgust absorbeerida suutvaid kasvuhoonegaaside molekule, seda intensiivsem on soojenemine. Kliima soojenemise inimtekkelisust tõendavad mõõtmised ja selge loodusteaduslik arusaam soojenemise põhjustest (loe lähemalt Kliima ABC-st).

ÜLESANNE PEEGELDAMISEKS: 
Kuidas keskkonnakriis ja toit teineteist mõjutavad? Kirjuta kolm näidet!

1.2 Keskkond

Kliimakriis on vaid osa laiemast keskkonnakriisist. Kuigi inimkond on mõjutanud keskkonda tuhandete aastate jooksul, on mõjud mitmetele globaalsetele süsteemidele ja aineringetele viimastel aastakümnetel dramaatiliselt suurenenud. Maakasutuse muutus ja toidu tootmine on üks olulisemaid inimtegevusest tulenevaid keskkonnamõjusid, mis avaldub läbi kolme tegevuse – metsade langetamise, põllumajandusmaa laienemise ja linnastumise. Suur osa maakasutuse muutustest viimastel aastakümnetel on olnud seotud metsade hävitamise ja langetamisega, eriti troopilistes piirkondades nagu Amazonas. Tegemist on kiire ja laialdase metsade kadumisega, mis on suures osas seotud põllumajanduse, metsanduse ja linnaehitusega. Põllumajandusmaa laienemine on üks olulisemaid maakasutuse muutusi. See on tingitud nii rahvastiku kasvust kui ka tarbimisharjumuste muutumisest, näiteks liha ja piimatoodete tarbimise suurenemisest. Olulisel kohal on ka toiduraiskamisest tulenevad mõjud. Viimastel aastakümnetel on kiirenenud ka linnastumine, eriti arengumaades. See tähendab, et üha rohkem maad muudetakse linnapiirkondadeks, looduslikud alad asenduvad tehispinnasega, mis põhjustab kuumasaari ning rikub veeringet.

ÜLESANNE MÕTISKLEMISEKS:

1.3 Toidu kasvatamine ja kliima

1.3.1. Miks me hakkasime põldu pidama?

Suurema osa inimese, kui liigi, eksisteerimise ajast (u 300 000 aastat) oleme olnud kütid ja korilased, liikudest pidevalt ringi ja otsides igapäevaselt ellujäämiseks süüa. Ebastabiilne ja jahe kliima oli üheks põhjuseks. Umbes 11 000 aastat tagasi hakkas kliima soojenema ja stabiliseerus soojemal tasemel kui varem. See stabiilsus lõi alguse põllumajanduse arengule erinevates piirkondades üle maailma. Esimest korda hakkasid inimeste grupid organiseeruma ja koonduma, sest esmakordselt ületas toidu tootmine ka suurema inimrühma vahetuid kalorivajadusi. Kuna osa elanikkonnast ei pidanud enam oma aega jahile ja korilusele pühendama, soodustas see uute ametite, rollide, hierarhiate ja üldise ühiskonnakorralduse keerukuse tekkimise. See uus dünaamika viis laialdase põllumajanduse ja suuremahuliste riiklike ühiskondadeni järgnevatel aastatuhandetel. (Gowdy ja Krall, 2014; Hagens, 2020)

Vanimad seniavastatud (nisu)põllud on leitud Karacadagis (tänapäeva Türgi aladelt). Nende vanuseks 8000 aastat eKr. Seda peetakse mullaharimise ja loomakasvatuse alguseks. Teravili on inimkonna põhitoiduks – tänasel päeval kasvatatakse seda rohkem kui 50%-l kogu maakera külvipinnal. Eestis algas põllupidamine hiljem, kuid juba umbes 4300-3500 a eKr on Eesti alalt andmeid maaviljeluse kohta: kaera õietolmu on leitud Põhja-Eestist, pärinedes u 4000 a eKr. Veidi hilisemast ajast on esimesed märgid odrast Hiiumaalt Kõpu poolsaarelt ja nisust Põhja- ja Lääne-Eestist u 3500 a eKr. Seega olid ka Eesti alal esimesed viljeldavad taimed teraviljad. (Eesti Entsüklopeedia, 2011) Muutused Eesti alade põllumajanduses leidsid aset u 1000 a eKr, kui hoogustus metsade mahavõtmine ja aletegemine, saadud metsamullal hakati kasvatama kultuuristatud taimi. Kasutusele võeti konksader ning kuuselatv- ja karuäke; samuti hakati kasutama veoloomi. Teraviljade kasvatamine on olulisel kohal olnud läbi kogu ajaloo – 17. ja 18. sajandil oli kogu Eesti majanduselu rajatud teraviljakaubandusele. (Vikipeedia, s.a.) Teravilja kogusaak oli 120 000 t, millest u kolmandik veeti välja (peamiselt rukis ja oder). Ka tänasel päeval kasvatatakse Eestis otra, rukist, kaera ja nisu, sest need on temperatuuri suhtes vähenõudlikud (Eestis kas­vatatavate sortide soodsaim temperatuur on 13-15°C), kuid suh­teliselt põuakartlikud.

1.3.2. Kus mida kasvatatakse?

ÜLESANNE:
Tutvu FAO andmebaasiga: https://www.fao.org/faostat/en/#data/QCL/visualize
Tutvu põllukultuuride päritolu tutvustava kaardirakendusega: https://blog.ciat.cgiar.org/origin-of-crops/
Milliste taimede puhul sa enim üllatusid nende kasvupiirkonda avastades?

PROOVI JÄRGI:

Nüüd kui oled saanud parema ülevaate oma teadmistest, tutvume kasvupaikade ja -tingimustega lähemalt.

Erinevatel taimede eluks ja kasvatamiseks sobilikud tingimused on väga erinevad. Põllumajanduse arengu ja sordiaretuse abil oleme suutnud muuta meie igapäevast toidulauda katvate taimede vastupidavust erinevatele tingimustele, kuid teatud piirid on siiski endiselt säilinud. Näiteks riis on traditsiooniliselt olnud domineeriv põllukultuur Aasias, eriti niisketes ja troopilistes piirkondades. Mais ja kartul on põhilised põllukultuurid Ameerikas ja Euroopas, kus on mõõdukas kliima. Euroopas on väga levinud ka nisu ja oder, mis sobivad hästi parasvöötme kliimaga. Ajaloo jooksul on põllukultuuride valik ja kasvatamine läbi teinud olulisi muutusi. Tatar, mis eelistab jahedamat kliimat ja on eriti populaarne Ida-Euroopas ja Aasias, on saanud sordiaretuse abil veelgi laialdasemalt kättesaadavaks. Samas näiteks kartul (ja ka tomat), mis tegelikult pärineb Lõuna-Ameerikast, viidi Euroopasse pärast Ameerika avastamist. See sai kiiresti populaarseks ja mõjutas oluliselt Euroopa põllumajandust ja toidukultuuri. Varem oli Euroopas keskendutud peamiselt nisule ja odrakasvatusele, kuid kartuli saabumisega lisandus uus, viljakas, toitev ja hästisäiliv toidutaim, mis aitas kaasa elanikkonna kasvule ja majanduslikule arengule. Üldiselt ongi põllukultuuride kasvatamine tihedalt seotud kohalike tingimustega ja ajaloolise arenguga. See on dünaamiline protsess, mis on pidevas muutumises ning on mõjutatud nii looduslikest kui ka inimtekkelistest teguritest.

Koloniaalajastul, 17. ja 18. sajandil, sai suhkruroog oluliseks kultuuriks. Selle kasvatamine eeldas troopilist kliimat, ja see sai eriti populaarseks koloniaalvaldustes Lõuna-Ameerikas ja Aasias, kus oli palju päikest ja niiskust.

Näiteid enamlevinud põllukultuuridest ja nende kasvukohtadest:

Põllukultuuride koondtabel (muutmiseks)

Põllukultuuride kirjeldused õpilastele jagamiseks

 Nisu kasvatamiseks sobib kõige paremini parasvöötme kliima ja seda kasvatatakse laialdaselt nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Nisu kasvatamise ajalugu ulatub umbes 10 000 aasta taha Lähis-Idasse, kust see levis teistesse maailmajagudesse.

Riisi jaoks on ideaalne troopiline ja subtroopiline kliima, eriti selline, mis võimaldab üleujutatud põlde. Riisi kasvatamine sai alguse umbes 8000 aastat tagasi Aasias, ja see on praegu eriti levinud Ida- ja Kagu-Aasias.

Tatar on eriti levinud Ida-Euroopas ja Aasias ning eelistab jahedamat kliimat. See pärineb algselt Kesk-Aasiast ja levis 14. sajandil Euroopasse.

Kaer kasvab kõige paremini parasvöötmes, eriti Põhja-Ameerikas ja Euroopas. See pärineb algselt Lähis-Idast ja levis kiiresti kogu Euroopas.

Mais vajab sooja ja päikeselist kliimat ning on enim kasvatatud Ameerika Ühendriikides. See pärineb algselt Mehhikost ja levis 15. sajandil Euroopasse.

Kartuli kasvatamiseks sobib enim parasvöötme kliima, ja seda kasvatatakse tänapäeval kogu maailmas. Kartul pärineb algselt Lõuna-Ameerikast ja levis Euroopasse 16. sajandil, kus see sai kiiresti populaarseks tänu oma kohanemisvõimele

Tomat eelistab soojemat kliimat ja on levinud kõikjal maailmas, kus on piisavalt päikesevalgust ja soojust. Tomati algupära on Lõuna-Ameerika, kuid see levis 16. sajandil Euroopasse ja hiljem kogu maailmas.

Lehtsalat kasvab kõige paremini mõõdukas kliimas ja on populaarne eriti Euroopas ja Põhja-Ameerikas. See pärineb algselt Aasiast ja levis Euroopasse antiikajal.

Hernes sobib hästi parasvöötme kliimaga ja on laialt levinud Euroopas. Kasvatamine sai alguse umbes 7000 aastat tagasi Lähis-Idas.

Oliiv kasvab kõige paremini Vahemere kliimas, mis on iseloomulik soojadele, kuivadele suvedele ja leigetele, vihmastele talvedele. Need on algselt pärit Väike-Aasiast ja levisid kiiresti kogu Vahemere piirkonnas.

Raps sobib parasvöötme kliimaga ja on laialt levinud Euroopas. See pärineb algselt Lõuna-Euroopast ja Aasiast ning on kasvatatud sajandeid.

Maasikas eelistab parasvöötme kliimat ja on eriti populaarne Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Selle kultiveerimine sai alguse keskajal.

Sõstrad kasvavad hästi parasvöötmes ja taluvad ka külmemaid temperatuure. Need on laialt levinud Euroopas ja nende kultiveerimine sai alguse keskajal.

Kakaopuu vajab troopilist kliimat ja on peamiselt kasvatatud Lääne-Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. See pärineb algselt Kesk-Ameerikast ja levis Euroopasse 16. sajandil.

Suhkruroog eelistab troopilist ja subtroopilist kliimat ning on eriti levinud Lõuna-Ameerikas ja Aasias. Kasvatamine sai alguse umbes 10 000 aastat tagasi Uus-Guineas.

 Banaan on pärit Kagu-Aasiast ja Paapua Uus-Guineast, kus seda on kasvatatud juba tuhandeid aastaid. Vajab kasvamiseks kõrgeid temperatuure ja palju vett.

 
PROOVI NÜÜD ISE:

Seda tabelit saad hiljem ka spikrina kasutada.
NB! Tabel on lihtsustatud kujul – paljud punasega märgitud taimed kasvavad küll nendes riikides (sageli seetõttu, et suurel maa-alal kliima- ja kasvutingimused varieeruvad), kuid pole peamisteks olulisteks toidutaimedeks.

Toidutaimede koondtabel

 

1.3.3. Kuidas toidu kasvatamine keskkonda mõjutab? 

Planeedi pinnast on 71% kaetud maailmamerega ja 29% maismaaga. Maismaast omakorda 71% on meie jaoks elamiskõlblik. Ligi pool sellest (46%) on põllumajandusmaa, ülejäänud on metsamaa, põõsastikud, elamumaa ja pinnaveekogud. Põllumaa alla on kokku 48 miljonit km2, kuid vaid 11 miljonil km2 (23%) kasvatame toitu iseenda jaoks (sellest omakorda 7-8% läheb biokütuste tootmiseks (Transport & Environment, 2023)). Ülejäänud 77% põllumajandusmaast kasutatakse loomakasvatuseks – rohumaad, karjamaad ja sööda kasvatamine. (Ritchie & Roser, 2019) (vt graafik). Seega on ¾ põllumajandusmaast kasutusel puhtalt liha- ja piimatööstuse vajaduse rahuldamiseks, kuigi samal ajal globaalsest kogukaloraažist annab see sektor vaid 18%; ülejäänud eluks vajaliku energia saame taimsest toidust.

Pilt maakasutuse jagunemisest ei laadinud ära

Eestis on 2023. aasta seisuga põllumajandusmaad 985156 ha, millest 707917 ha (72%) on põllumaa. Teravilja kasvatatakse 36% põllumaast (ligikaudu poole moodustab nisu), söödakultuuride all on 26%, raps ja rüps moodustab 11%, tehnilised kultuurid 12%, kaunviljad 15% ja näiteks kartul vaid 0,5%. Ligi veerand põllumajandusmaast on Eestis mahetootmise all. (Põllumajandusstatistika, 2023)

Teadaolevalt põhjustab põllumajandus 25-30% globaalsest kasvuhoonegaaside emissioonist ja 70% globaalsest veekasutusest, olles ühtlasi peamiseks veereostuse allikaks (Ritchie, 2021; Ritchie et al., 2021). Loomakasvatusest pärinevad emissioonid põhjustavad 37% üleilmsest metaani ja 65% lämmastikoksiidi emissioonist (Veromann, 2021).

Ka ligi 92% maailma veetarbimisest on seotud toidu tootmisega. Ühe kilo röstitud kohvi tootmiseks kulub
~18 900 liitrit vett; ühe tassi kohvi veekasutuse jalajälg on 130 liitrit. 100 g veiselihasteik “sisaldab” 1500 liitrit vett. Keskmine kolmeaastane aeg, mis on vajalik looma kasvatamiseks ja 200 kg kondita liha tootmiseks, nõuab tema elu jooksul üle 3 miljoni liitri vett (selles sisaldub looma joomine, sööt, ja teenused, mida see vajab, nagu transport, veterinaararsti teenused jne) (WeAreWater, 2018).

See, miks loomasööda kasvatamine võtab maailmas 77% kogu põllumaast ja omab suurt keskkonnamõju, on seotud energiakaoga toiduahelas. Ökoloogilise püramiidi igale järgnevale astmele jõuab vaid 10% eelmise aste poolt tarbitud energiast. Seega kui autotroofid (taimed) saavad näiteks 100 ühikut energiat, siis 90 ühikut sellest kulub nende enda elutegevuseks. Taimtoidulised loomad (heterotroofid) peavad seega sama energiakoguse saamiseks sööma 10x rohkem taimi. Toiduahela järgmisel astmel olevad lihatoidulised loomad saavad omakorda algsest energiast vaid 1%. Seega algne energiakogus peab veel omakorda olema 10x suurem (vt joonis). See on ka põhjuseks, miks lihatööstuse mõju keskkonnale on põhjendamatult suur ning enamik põllumaad on loomasööda kasvatamiseks.

1.3.4. Kuidas kliimamuutus toidukasvatamist mõjutab?

Põllumajandus, ning spetsiifilisemalt just toidukasvatamine, on kliimamuutuste poolt väga haavatav. Kõrgemad temperatuurid võivad mõjutada saagikust, vähendades fotosünteesi tõhusust ja suurendada veekadusid transpiratsiooni kaudu. Mõned põllukultuurid võivad mõõduka temperatuuri tõusu korral kasu saada, kuid üldiselt eeldatakse, et saagikus väheneb, kui temperatuur tõuseb üle teatud piiri. Seega võivad muutuvad kasvutingimused mõnede sortide tavapärase kasvupiirkonna neile ebasoodsaks muuta. Ebaühtaseks ja ettearvamatuks muutuv sademete jaotus valmistab põllumeestele peavalu kogu maailmas, kaasa arvatud Eestis, juba täna. Kui põuaperioodid vahelduvad paduvihmade ja üleujutustega, muudab see lisaks taimede kasvu pärssimisele väga keeruliseks nii põlluharimise kui ka saagikoristuse. Üleujutuste tõttu võib hävida kogu saak ning rikutakse või kantakse minema ka muld. Kliimamuutus võib soodustada mõnede kahjurite ja haiguste levikut, muutes nende leviku piirkondi ja tsükleid. Ka Eestisse on jõudnud mitmeid uusi taimekahjureid ja -haigusi. Samuti on täheldatud, et umbrohtudel on suurem võime kohanduda keskkonnatingimustega kui toidutaimedel. Võrreldes toidutaimedega on neil kliimamuutuste tingimustes suurem geneetiline mitmekesisus ja ka suurem elujõulisus (Korres et al., 2016).

Taimehaigused on maailmas ka varem põhjustanud suuri näljahädasid (nagu näiteks 19. sajandi kartulimädanik Iirimaal) või meie toidulaualt harjumuspäraste maitsete kadumist. See viimane juhtus banaanisordiga “Gros Michel”, mille istandused nn Panama haigus hävitas. Tänapäeval saame poest osta sorti “Cavendish”, mis ei ole nii magusa maitsega. Samas baseeruvad sünteetilised banaanimaitselised toidulisandid vanal sordil, mistõttu ongi maitseerinevus päris banaanidel ja nt banaanimaitselistel kommidel. Need mõlemad juhtumid on seotud seenhaigustega. Kuigi põllumajanduses kasutatakse ohtralt fungitsiide ja sorte proovitakse haiguskindlamaks aretada, kaotavad toidukasvatajad igal aastal kogu maailmas 10-23% oma saagist seenhaigustele ning pärast koristamist kaotatakse veel täiendavad 10-20%. Seenhaigustest tulenev kadu on võrdne toidukogusega, millega saaks pakkuda 0,6-4 miljardile inimesele igapäevaselt 2000 kilokalorit terveks aastaks. Kõik inimkonna jaoks viis kõige tähtsamat toidutaime – riis, nisu, mais, sojaoad ja kartul – on seenhaiguste poolt ohustatud. Kliimamuutuste süvenedes kaod suurenevad, sest seened on hästi kohastuvad ning soojad ja niisked olud on paljudele neist väga sobivad. (Steinberg & Gurr, 2020) Ka banaan Cavendish on tänapäeval muutunud Panama haigusele üha vastuvõtlikumaks. Nii võib juhtuda, et ühel hetkel ei olegi banaan enam harjumuspäraselt soodsa hinnaga meie lettidel saadaval.

Kliimamuutustest tingitud haiguste ja kahjurite laiem levik toob kaasa surve taimekaitsevahendite suuremaks kasutamiseks. See omakorda hävitab mullaelustiku, kahjustab ümbritsevaid ökosüsteeme ning rikub veestiku, mille kaudu põllumajanduskemikaalid ka meile joogivette jõuavad, olles täiendavaks terviseriskiks. Tegu on kliimamuutustest tingitud järjekordse tagasisidemehhanismiga, sest hävinev ökosüsteem aitab omakorda kliimamuutuste kiirenemisele kaasa. 

Lisaks sellele on taimede arengus väga olulisel kohal kindlal perioodil valitsevad tingimused. Näiteks talinisu, mis on toidujulgeoleku poolest üks maailma olulisemaid toidutaimi, vajab õitsemisperioodil kindlat temperatuurivahemikku, mis ei tohi olla liiga kõrge. Kui mai lõpus – juuni alguses on ilmad väga kuumad
(üle 30°C), langeb viljastumise määr kiiresti, sest õietolm saab kahjustada. Selle tulemusena moodustavad ainult mõned terad ja saagikus jääb madalaks. Selliseid ajaperioode on nisu elutsüklis veel, milles ta reageerib erinevatele keskkonnamõjudele suurema tundlikkusega. (Khadija Sabir et al., 2023) Kõvanisu (durum), mida on vaja pastatoodete tegemiseks, on Lõuna-Euroopas toimuva temperatuuritõusu poolt tugevalt ohustatud ning selle toodang on kahanemas. 

Ka mitmele teisele meie toidutaimele mõjuvad liigsoojad ilmad kasvuperioodil saagikust vähendavalt, isegi kui näiteks veepuudust ei ole ja ka toitaineid on piisavalt saadaval. Kui sellele lisanduvad vee täiendavad tegurid (nt niiskustingimused), siis suureneb kogumõju veelgi. Näiteks kakaopuud on ohustatud sellisel määral, et ennustatakse šokolaadipuudust juba aastaks 2030. Samaks aastaks ennustatakse ka maapähklite kättesaadavuse suurt kahanemist, sest sobivad kasvutingimused (temperatuur ja sademed) on juba muutunud. Lisaks ohustab maapähkleid seenhaigus. (Kruchten, 2016) 

Eestisse on maasikakasvatajaid kimbutama tulnud uus seenhaigus – antraknoos. Kuna selle seenhaiguse arenguks on optimaalne temperatuur 25-30°C, siis oli see varasemalt eelkõige Hispaania ja Itaalia maasikakasvatajate probleem. Viimastel aastatel on see aga hakanud levima ka Põhjamaades ja Eestis. Tegu on kiirest leviva haigusega, mille algfaasis tekivad marjadel alguses helepruunid laigud, mis hiljem muutuvad tumepruuniks ja laienevad ning lõpuks võivad katta kogu vilja. Haiguse lõppfaasis viljad mumifitseeruvad. (Moora, 2020) 

Haigustest veelgi enam teevad muret uued kahjurid, näiteks astelpajukärbes, kes on siia jõudnud Aasiast. Kuni 2015. aastani ei olnud Eestis astelpaju kasvatamisel vaja taimekaitsevahendeid kasutada, sest olulised haigused ja kahjurid puudusid. Meie kliimavöötmes, kus oleme harjunud, et pikad külmad talved on kõige mõjusam tegur kahjurputukate arvukuse reguleerimisel ja lõunapoolsema levikuga liikide hävimisel, on üks suurimaid väljakutseid uute kahjurputukate ja taimehaiguste saabumine. Euroopas on levinud talirapsi kahjurid – mardikas nimega varre-peitkärsakas – kes on aktiivsed just sügisesel ja talvisel perioodil ning vajavad paljunemiseks rapsivarsi ja lumikattevaba maad. Soojad talved lubavad neil üha aktiivsemalt ka Eestis tegutseda. (Veromann, 2021)

Samas saab Eesti puhul välja tuua mõningaid kliimamuutuste positiivseid mõjusid – pikenenud vegetatsiooniperiood ja kõrgem keskmine temperatuur tagab suurema saagikuse ja lubab kasvatada uusi toidutaimi. Näiteks on üha populaarsust kogumas tatra kasvatamine. Pikem sobilike oludega kasvuperiood võib ka Eestis võimaldama hakata aastas kahe saagi koristamist. (Novaator, s.a.) Üha lihtsam on kasvatada ka viinamarju, uusi ploomisorte ja isegi aprikoose.

Pikemalt saad kliimamuutuste mõjudest põllumajandusele lugeda siin: https://www.kliimamuutused.ee/pohjused-ja-tagajarjed/tagajarjed/moju-naiteid-eestis

1.3.5. Mida meie saame ette võtta?

Igaüks saab tegutseda keskkonnasõbralikumalt isegi väikesel määral oma tarbimisharjumusi ja -valikuid muutes. Toitumisega seoses saab näiteks panustada järgmiseid tegevusi tehes:

  • Vähendades toiduraiskamist, planeerides oste ja menüüd.

  • Toitu päästes – näiteks valides poes nn kollase sildiga tooteid, mille säilivustähtaeg on lähedal.

  • Suurendades taimse toidu osakaalu enda menüüs. 

  • Liha söömisel kana või sealiha eelistades; loomaliha tarbida nii vähe kui võimalik.

  • Toidujäätmeid komposteerides või eraldi kogudes.

  • Ise toitu kasvatades.

  • Vältides sügavkülmutatud valmistoite.

  • Vältides kiirtoite.

  • Vältides pudelivee ja gaseeritud jookide tarbimist.

  • Vähempakendatud toite (kaalukaup) eelistades.

  • Ostes rohkem turult või otse tootjalt.

  • Mitte kasutades taimekaitsevahendeid, mis sisaldavad teadaolevalt kahjulike vahendeid. 

Toiduraiskamine on üks olulisi igapäevaseid valdkondi, mida saab vähendada igaüks. Eestis läbiviidud uuringu (Piirsalu et al., 2021) tulemused näitavad, et üks inimene tekitab kodumajapidamiste arvestuses toidujäätmeid keskmiselt ligikaudu 61 kg aastas, millest natuke alla poole ehk 26 kg võib lugeda raisatud toiduks ehk toidukaoks. Leibkonna kohta arvestatuna tekib toidujäätmeid keskmiselt 149 kg ja toidukadu 63 kg aastas. Võrreldes 2014. aasta uuringuga on suurenenud nii kodumajapidamistes tekkiv toidujäätmete kogus, kuid eriti toidukao osa selles (vastavalt 13% ja 33%). Seega võib väita, et Eesti kodumajapidamised on sissetulekute suurenedes hakanud rohkem toitu ära viskama ja raiskama. Rahalises väärtuses viskab üks Eesti leibkond ära keskmiselt 180 euro väärtuses toitu (lastega peredes kuni 220 euro väärtuses). Kokku viskavad kodumajapidamised toidukaona ära ligikaudu 98 miljoni euro väärtuses toitu aastas.

Eesti Entsüklopeedia. (2011). Eesti tera- ja kaunviljakasvatus. Allikas: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_tera-_ja_kaunviljakasvatus

Gowdy, J. & Krall, L. (2014). Agriculture as a Major Evolutionary Transition to Human Ultrasociality. Journal of Bioeconomics, Vol 16, issue 2,179-202.

Hagens, N. J. (2020). Economics for the Future – Beyond the Superorganism. Ecological Economics, Vol 169, https://doi.org/10.1016/j.ecolecon.2019.106520

Korres, N. E., Norsworthy, J. K., Tehranchian, P., Gitsopoulos, T. K., Loka, D. A., Oosterhuis, D. M., Gearly, D. R., Moss, S. R., Burgos, N. R., Miller, M. R. & Palhano, M. (2016). Cultivars to Face Climate Change Effects on Crops and Weeds: a 68 Review. Agronomy for Sustainable Development, Vol 36, Issue 1, 1-22. https://doi.org/10.1007/s13593- 016-0350-5

Kruchten, L. (2016) 10 Endangered Foods You Need To Appreciate Before They’re Gone. Allikas: https://spoonuniversity.com/lifestyle/endangered-foods-you-need-to-appreciate

Moora, U. (2020). Kliimamuutuste mõju aianduses. Allikas: https://media.voog.com/0000/0044/9600/files/Kliimamuutustest%20aianduses-2020(UlviMoorEMY).pdf

Novaator. (s.a.). Kliimamuutuste tõttu saab Eesti põllumees lõigata kaks saaki aastas. Allikas: https://novaator.err.ee/1098511/kliimamuutuste-tottu-saab-eesti-pollumees-loigata-kaks-saaki-aastas

OpenAI. (2023). ChatGPT [Large language model]. https://chat.openai.com

Piirsalu, E., Moora, H., Väli, K., Aro, K., Värnik, R. & Lillemets, J. (2021). Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti toidutarneahelas. SEI Tallinn.

Põllumajandusstatistika. (2023). Allikas: https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/pollumajandus-kalandus-ja-jahindus/pollumajandus

Ritchie, H. (2011). How much of global greenhouse gas emissions come from food?. Our World in Data. Allikas: https://ourworldindata.org/greenhouse-gas-emissions-food

Ritchie, H. & Roser, M. (2019). Global Land Use for Food Production. Allikas: https://ourworldindata.org/global-land-for-agriculture

Ritchie, H., Rosado, P. & Roser, M. (2021). Environmental Impacts of Food Production. Allikas: https://ourworldindata.org/environmental-impacts-of-food

Sabir, K., Rose, T., Wittkop, B., Stahl, A., Snowdon, J. R., Ballvora, A., Friedt, W., Kage, H., León, J., Ordon, F., Stützel, H., Zetzsche, H. & Chen, T.  et al. (2023). Stage-Specific Genotype-by-Environment Interactions Determine Yield Components in Wheat. Nature Plants, Vol 9, 1688–1696. DOI: 10.1038/s41477-023-01516-8

Steinberg, G. & Gurr, S. J. (2020). Fungi, fungicide discovery and global food security. Fungal Genet. Biol. 144, 103476.

Transport & Environment. (2023). Land Used for European Biofuels Could Feed 120 Million People Daily. Allikas: https://www.transportenvironment.org/discover/land-used-for-european-biofuels-could-feed-120-million-people-daily/

Veromann, E. (2021). Rohtsete põlluservadega kliimamuutuse laastava mõju vastu. Allikas: https://teadus.postimees.ee/7261827/rohtsete-polluservadega-kliimamuutuse-laastava-moju-vastu

Vikipeedia. (s.a.). Põllumajandus. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5llumajandus

WeAreWater Foundation. (2018). The water footprint: water’s invisible trade. Allikas: https://www.wearewater.org/en/the-water-footprint-water-s-invisible-trade_303981

Eelmine
Järgmine