Elurikkus

Ülevaade elurikkuse ja kliimamuutuste seosest

Oleme Maa loodust oluliselt kahjustanud. Globaalselt on inimtegevuse mõjul ühel või teisel moel ümber kujundatud 75% maismaa pinnast ning 66% maailmamerest (IPBES 2019). Ligikaudu iga kaheksas liik ehk miljon taime- ja loomaliiki on inimtegevuse mõjude, sh kliimamuutuste tõttu, väljasuremisohus: näiteks on ohus 41% kahepaiksetest ja 39% mereimetajatest (IPBES 2019). Ka elurikkus Euroopas ja Eestis on selges langustrendis sarnaselt ülejäänud maailmaga (IPBES 2018). 27 aastaga kaotasid Saksamaa looduskaitsealad enam kui 75% lendavatest putukatest (Hallmann jt 2017). Eesti maastikest on viimase 70 aastaga kadunud 95% niidukooslustest (Kukk ja Kull 1997) ja väljasuremisohus on 20% kõigist liikidest. Üleilmne liikide väljasuremine toimub praegu vähemalt sada korda kiiremini võrreldes loodusliku väljasuremise fooniga viimase 10 miljoni aasta jooksul.

Elurikkuse kadu põhjustavad järgnevad inimtekkelised mõjutegurid: (1) maakasutuse muutus ja sellest tulenev elupaikade kadu, nende kvaliteedi kahanemine ja fragmenteerumine; (2) invasiivsete võõrliikide levik; (3) saaste, sh põllumajanduskemikaalid; (4) looduslike ressursside ülekasutus, sh ülepüük, metsade raadamine, muldade kvaliteedi langemine, üleküttimine; (5) kliimamuutus. Nendest teguritest on seni olnud kõige ulatuslikuma mõjuga maakasutusmuutusest tingitud elupaikade kadu.

Kliimamuutused on tõusmas elupaikade hävimise kõrval suurimaks elurikkuse kao põhjuseks (IPBES 2019; Newbold, 2018). Kliimamuutused mõjutavad ise otseselt elusloodust ja võimendavad teisi eelmainitud elurikkust vähendavaid mõjutegureid. Kliimamuutused muudavad liikidele olulisi keskkonnatingimusi nagu temperatuur ja sademete hulk. Kuna kõik ökosüsteemid ja nendega seotud liigid on kohanenud teatavate keskkonnatingimustega, nihkuvad või kaovad koos muutuva kliimaga ka ökosüsteemidele ja liikidele sobivad tingimused. Kliimamuutus mõjutab nii loodust kui ka loodusega tugevalt seotud majandusvaldkondi nagu toidutootmine, metsandus ja kalandus. Elurikkuse kadu vähendab loodushüvede kättesaadavust ja kahjustab meid endid.

Elurikkuse hoidmine saab alguse meie enda koduhoovist, kogukonnast ning kodumaast. Elurikkust mõjutab enim inimese poolt otsene eluslooduse tarbimine toiduks, joogiks ning elamiseks (fosiilkütused) ning looduspaikade ümberkujundamine kultuurmaaks, mille tõttu ei saa elurikkus oma loomupärases kasvukeskkonnas enam eksisteerida. Elurikkuse hoidmine inimkonna tuleviku kindlustamisel (toidu-ja elupaikade säilimisel) on sama tähtis kui toimetulek ja võitlus kliimamuutustega. Parim viis elurikkust hoida on õppida seda märkama. Kõige paremaks õpetajaks on elurikkad paigad (põlismetsad, niidud), kus laps saab kogeda kõigi oma meelte abil elurikkuse erinevaid vorme, alustades mikroorganismidest kuni suurte elukooslusteni (Ader, 2020).

Loodusekeskkonna kogemus on oluline tingimus ümbritseva keskkonna suhtes vastustustundliku käitumise kujundamisel (Finger, 1993; Sobel, 2007). Need täiskasvanud, kellel on lapsepõlves olnud looduskeskkonnaga vahetud kogemused, teevad keskkonnasõbralikumaid valikuid kui need, kellele on kaheksaaastaselt esitletud kliima soojenemist kajastavaid slaide. Tuleks luua sisukad kohapõhised programmid kodulähedase looduse tundmaõppimiseks ning teha seda autentses keskkonnas (Sobel, 2007).

Hea ülevaate Eesti elurikkusest ja selles valdkonnas tehtavast tegevusest saab veebilehelt E-elurikkus. E-elurikkus koondab ühte portaali Eesti looduse andmed. Praegu leiab sealt 33 265 liiki ja 6,8 miljonit andmekirjet. Portaali loojad Urmas Kõljalg, Aavo Kuslapuu ja Ivar Puura annavad teada, et E-elurikkuses kuvatavad andmed on valdavalt vabalt allalaetavad ja kasutatavad. Täpseid kasutuslitsentse saab vaadata menüüst Andmeressursid, sest andmebaasidel võivad olla veidi erinevad litsentsid. Andmete kasutamine analüüsimiseks vm otstarbeks on vaba, aga eeldab neile viitamist. Lehel kuvatud multimeediafailide (pildid, helid ja videod) õigused kuuluvad faili omanikule ja/või autorile.

Ülevaade kliimamuutuste mõjust elurikkusele

Kliimamuutused panustavad looduslike liikide elupaikade kadumisse ja paljude looduslike liikide arvukuse vähenemisse. Samal ajal vähendavad looduslike liikide arvukust ka maakasutuse muutus, elupaikade killustumine, reostus, võõrliikide sissetoomine ja muudetud elupaikades levivad uued haigused. Kõik need tegurid kokku moodustavad inimtekkeliste keskkonnamuutuste komplekti. On tõsi, et kliima on ka varem muutunud, kuid kunagi varem pole kliima muutunud nii kiiresti ning looduslikud liigid pole varem pidanud samaaegselt toime tulema nii kliimamuutuste kui ka teiste nimetatud inimtekkeliste keskkonnamuutustega.

Looduslikud liigid suudavad muutustega toime tulla vaid siis, kui muutuste tempo ja ulatus on mõõdukad võimaldades kohanemist ja kohastumist.

Oluline on meeles pidada, et kliimamuutused on üks osa inimese poolt põhjustatud keskkonnamuutustest. Väär on vaadata seda tegurit lahutatuna teistest teguritest, mis samuti põhjustavad elupaikade kadu ja liikide väljasuremist. Muidu võib jõuda olukorda, kus kliima pärast muretsedes hävitatakse elupaiku. Näiteks on viga nimetada metsi taastuvaks energiaallikaks, mitte elupaigaks. Samamoodi on viga päikesepaneele, tuulikuid või hüdroelektri tootmiseks vajalikke tammesid paigutades mitte arvesse võtta nende tegevuste mõju kohalikule loodusele, kohalikele elupaikadele. Elupaikade hävitamise kaudu ei saa lahendada kliimaprobleeme, sest nii hoopis võimendame kliimamuutuste kahjulikku mõju elupaikadele.

Keskkonnamuutustega sammu pidamiseks on looduslikel liikidel kolm võimalust. Esiteks, rännata. Leida paik, kus liigile sobivad elupaiganõuded on täidetud. Teiseks, kohaneda. Muuta oma käitumist või kehasiseseid protsesse nii, et need uutesse tingimustesse paremini sobituksid. Külmal talvel kasvatada paksem karvkate ja soojema ilma korral otsida varju. Kolmandaks, kohastuda. Kuna kõik isendid ei ole ühesugused, nende vahel esineb varieeruvus, sobitub mõni isend muutunud keskkonda paremini kui teine. See teine saab rohkem järglasi kui esimene ning järgmises põlvkonnas on juba rohkem muutunud keskkonnaga paremini sobituvaid elusolendeid.

Kliimamuutuste mõju elupaikadele

Muutuv kliima kujundab ümber elupaiku, millega liigid on kohanenud ja kohastunud. Elupaikade vähenemise ja killustumise tulemusena on liikidel raske nende muutustega toime tulla, sest neil pole sageli võimalik endale uut sobivamat elupaika otsida. Mõned näited kliimamuutuste mõjust elupaikadele. Sagenevad tormid seavad ohtu rannikualade või meresaarte elupaigad. Pisikesed merelaiud on merelindude pesitsuskolooniate asukohtadeks. Tormid takistavad merelindudel pesitsuse ajal toiduotsinguile minemist ning suurendavad koloonia sisest konkurentsi ja kisklust. Tormide korral või merevee taseme järsu tõusu tulemusena ujutatakse paljud pesad laidudel üle. Troopilistes meredes hävitavad tõusvad temperatuurid ja happesus korallrahusid, mis on liigirikkuse tulipunktideks.

Kliimamuutustega sagenevad lisaks tormidele ka põuaperioodid, mil sajab väga vähe vihma. Selle tulemusena kuivavad taimed, mis on toiduahelate aluseks. Põuaperioodidel tuleb selgelt välja, miks ei tohi näiteks linnade rohealasid liiga sageli niita. Sellised üleniidetud rohealad kuivavad põuaperioodil kiiresti, taimed surevad ning ei paku toetust linnaloomadele, kelle toidulaud ja varjepaigad taimestikust sõltuvad. Põuaga kaovad ka ajutised ja väiksemad veekogud, mis on olulisteks elupaikadeks ning joogivee allikateks paljudele looduslikele liikidele. Näiteks kahepaiksed, kelle arvukus kõikjal kiiresti langeb, sõltuvad kevadisel sigimishooajal tugevalt ajutiste veekogude, lompide ja tiigikeste olemasolust. Lisaks põuaperioodidele sagenevad kliimamuutuste tulemusena ka maastikutulekahjud, mis hävitavad elustiku oma teel. Uuri edasi! Võimalikud otsingusõnad on climate change + habitat loss.

Kliimamuutused mõjutavad loomade rändeid

Rännetel võib olla mitmeid põhjuseid. Loomad võivad rännata uue elupaiga leidmiseks. Kliimamuutuste tulemusena vahetavad loomad enda elupaiku, et leida rände abil paik, mis on nende elupaigavajadustele sobivam. Nii toimub praegu paljude lõunapoolsete liikide asualade nihkumine põhja poole. Ka meile Eestisse jõuab üha rohkem lõunapoolsete alade liike. Meie enda piirkonna lindudel on natuke ruumi kliimamuutuste ja konkurentide eest kolida, kuid siitki kaugele minna pole. Kõige ohustatumate rändlindude kategooriasse kuuluvadki arktilises vööndis pesitsevad liigid, sest neil on nö selg vastu seina – edasi põhja poole liikuda pole võimalik.

Palju loomad rändavad ka iga-aastaselt. Evolutsioon on ränded välja töötanud lahendusena aastaaegade vaheldumisega toime tulekuks. Kiiresti muutuvas keskkonnas on rändavad loomad raskete valikute ees. Nende elu sõltub keskkonna ette ennustatavatest muutustest, täpsest ajastusest, paljude põlvkondade jooksul paika loksunud oskustest. Selles peenelt paika rihitud rännete ajastamise ja peatuskohtade valimise süsteemis ei ole kuigi palju ruumi ootamatuste jaoks, mida kliimamuutused põhjustavad.

Paljud liigid sõltuvad oma rännete otsustes keskkonnasignaalidest. Kui temperatuurid väga kiiresti muutuvad, ei tea loomad enam, millal on õige aeg liikuda talvitusaladele või millal tulla tagasi pesitsusaladele. Putukad kooruvad kliimamuutuste tulemusena varem ja seega peaksid näiteks linnud ka pesitust alustama varem, kuid signaalid rändeks võivad sõltuda hoopis päeva pikkusest. Nii võib pesituse õige ajastus paigast nihkuda. Rändeid mõjutavad ka muutlikud ilmaolud. Sagenenud tormid põhjustavad rändlindude hukkumise või õigetelt rändeteedelt kõrvalekaldumise. Uuri edasi! Võimalikud otsingusõnad on climate change + animal migration.

Kliimamuutused, loomade toit ja haigused

Muutunud temperatuurid löövad paigast ära harjumuspärased aastaaegade rütmid. Looduse rütmid on paika pandud aastamiljonite jooksul – taimede kasvust ja õitsemisest sõltuvad putukad, putukate rohkusest ja liigirikkusest linnud, pisiimetajad, kahepaiksed ja roomajad. Nende arvukusest sõltuvad omakorda toiduahela järgmised lülid kuni tippkiskjateni välja. Loomad on kohastunud saama järglasi, kui neile toiduks sobivaid taimi või loomi on kõige rohkem saadaval. Kliimamuutused löövad ajastuse paigast ära. Kui näiteks putukate rohkuse ajastus ei klapi kliimamuutuste tulemusena enam linnupoegade koorumise ajastusega, jäävad linnupojad nälga.

Samamoodi võib kliimamuutus kujundada ümber taimekoosluse. Soojeneva kliimaga pikeneb vegetatsiooniperiood ehk aeg, mille jooksul taimed saavad kasvada. See on paljude taimeliikide jaoks isegi soodus. Samal ajal on soojem kliima soodus taimekahjurite ja taimehaiguste levikuks. Taimedest toituvad putukad saavad laiendada oma levikupiirkonda põhja poole ning rohkem putukaid elab üle pehmemaks muutunud talveperioodi. Taimi mõjutavad lisaks kahjurputukatele ka sagenevad põuad ja tulekahjud. Inimese põhjustatud keskkonnamuutused mõjutavad haiguste levikut loomulikult ka loomadel. Kliimamuutus pole siin ehk tähtsaim tegur – elupaikade kadu, reostus, vähenenud arvukusest ja elupaikade killustumisest tingitud geneetilise mitmekesisuse kadu ja kokkupuuted uute liikidega aitavad kõik kaasa haiguste laiemale levikule. Siiski on ka kliimamuutused haiguste levikut soodustavad. Paljud haigused ja parasiidid levivad vaheperemeeste ehk vektoritega (näiteks sääsed), kelle levikupiirkonnad kliimamuutuste tulemusena laienevad. Kokku kuivavad elupaigalaigud ja veekogud, kuhu loomad kogunevad põudade ajal joogipoolist leidma, on paigad, kus haigused saavad levida ka ühelt liigilt teisele.

Uuri edasi! Võimalikud otsingusõnad on climate change + phenology / animal disease /parasites.

Autor: Tuul Sepp