Kliima ja õiglus

Kliimamuutuste ABC põhisõnumid: 

• kliimamuutused kahjustavad loodust ja inimkonda; 
• kliimamuutustega tuleb ka kohaneda

Üleilmne toidu ja joogivee vajadus on kasvamas esmajärjekorras seetõttu, et üha enam inimesi nõuab proteiinirikast lihatoitu. Ka rahvastiku kasv mängib oma osa nii toidu kui joogivee vajaduse suurenemises: võrreldes 2005. aastaga kasvab toidunõudlus 2050. aastaks rohkem kui poole võrra (FAO 2018). Aga kliimamuutused vähendavad juba praegu toidu ja joogivee kättesaadavust, seda eriti madalamatel laiuskraadidel. Muldade hävimine, saagikuse langus, põllumaade kõrbestumine ja loomakarjade hukkumine, mille põhjuseks on kliimamuutused, on juba tabanud kõige valusamalt Aafrikat, kus on tarbimine on inimese kohta väga madal. Väga haavatavad on ka Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnad (FAO 2018). Soojenemine ja pikaajalised põuad kahandavad nii joogivee varusid kui ka viljaka mullaga maa-alasid. Kliimamuutustega kaasnevad paduvihmad ja üleujutused võivad saastata joogivett ning temperatuuri tõus mageveekogudes võib tõsta haigustekitajate hulka vees (IPCC AR6 WGII). Merevee taseme tõusuga võib soolane vesi tungida magedatesse veekogudesse ja kaevudesse. Kliimamuutustest tingitud toidu ning joogivee nappus, merevee tõus jm võib sundida 2050. aastaks üle 200 miljoni inimese kodust lahkuma (Maailmapank 2021). Suurim ränne toimub Sahara-taguses Aafrikas ja Lõuna-Aasias (Maailmapank 2021), rõhuvas enamuses jäävad inimesed samasse piirkonda, kuid ei saa enam elada oma senistes kodudes, mis nende elukvaliteeti tõsiselt vähendab.

Kliimamuutuste tõttu sagenevad ja tugevnevad äärmuslikud ilmaolud mõjutavad ka taristut, seejuures kannatab eriti mereäärsete (üleujutused) ning mägiasulate taristu (muutused veeringes, üleujutused, maalihked) (IPCC AR6 WGII). Muutused veeringes ja liustikes kahjustavad paljude asulate veevarustust (IPCC AR6 WGII). Üleujutused ja maalihked häirivad transpordivõrke ning elektrisüsteeme (IPCC AR6 WGII). Arvestada tuleb ka äärmuslike ilmaolude puhul tekkivate liitriskide ehk omavahel seotud ohtude kujunemisega: näiteks võivad tormidega kaasneda üleujutused ja tugevad tuuled. Kliimamuutustel on juba praegu arvestatav mõju inimeste füüsilisele ja vaimsele tervisele, sest esineb rohkem äärmuslikke ilma- ja kliimasündmusi, millega seoses kaovad elatusallikad ja väheneb toiduturvalisus. Samavõrd nimetatutega mõjutab tervist otsene mure tuleviku pärast (IPCC AR6 WGII, vt ka täiendav ülesanne T2).

Kuigi kliimamuutused jätavad tugevama pitseri ekvaatorilähedastes piirkondades, mõjutavad kliimamuutused ka meid Eestis ja Euroopas. Euroopas on ohus läänepoolsete alade rannikupiirkonnad ja lammid, sest merepinna tõusu ja tormiajude ehk tormiga kõrgenenud veetaseme võimaliku sagenemise tõttu suureneb nende üleujutusrisk (Euroopa Keskkonnaagentuur 2017). Juba praegu põhjustavad sagenenud kuumalained Euroopas kümneid tuhandeid enneaegseid surmajuhtumeid (Euroopa Keskkonnaagentuur 2017). Eestis kasvab põllusaagi hävimise oht, kuumalained põhjustavad liigsuremust ja üleujutused ohustavad infrastruktuuri (Kliimamuutustega kohanemise arengukava).  

Fossiilkütuste põhine majandus (materjal esmajärjekorras õpetajale tausta mõistmiseks; osad mõisted on lahti kirjutatud terminisõnastikus)

Kliimamuutusi ei põhjusta inimesed kui sellised, inimliigi esindajatena. Kliimamuutusi põhjustab osa inimkonna majandus, mis rajaneb fossiilkütuste põletamisele ning ebavõrdsetele suhetele ühiskonna siseselt ja ühiskondade vahel. Majandussüsteemi, mis on selliste ajalooliste protsesside keskmes, nimetatakse kapitalismiks – majandussüsteemiks, kus tootmisvahendid kuuluvad kapitalistile, kes taotleb tootmises kasumit ning kasutab selleks töötajate tööjõudu.

Kapitalismi kujunemine koos fossiilkütustega 

Ehkki kapitalismi ajalugu on mõnedel hinnangutel juba 500 aastane, kujunes kapitalismist fossiilkütustele põhinev majandus alles tööstusrevolutsiooni käigus. Tööstusrevolutsiooniga algas mehhaniseeritud tööstuse võidukäik, mis nõudis ka üha efektiivsemate kütuste kasutuselevõttu. Esimese fossiilkütusena võeti kasutusele kivisüsi, mille kasutamine järsult kasvas koos aurumasinate kasutuselevõtuga. 1860ndatel USAs toimunud naftabuum kasvatas naftatoodangu kahe tuhande kordseks: 2000 barrelilt (1 barrel = 159 liitrit) 1859. aastal 4 000 000 barrelini 1869. aastaks.

Kapitalismi fossiilkütuste põhiseks kujunemine võimaldas hoopis uuel viisil nii toota, transportida toodangut kui ringi liikuda. Ühtlasi hakkas kujunema moodne turumajandus käsikäes moodsa riigiga, mis toetas ja survestas uusi eesmärke, sh võistluslikkust, saavutusvõimalusi ja sotsiaalset mobiilsust (sh nt Ameerika unelm). Nii kujunes uus ühiskond ja riigikorraldus, kus üks oluline riigikodanike roll on ka riigi rikastamine: ja seda mitte ainult tootmises osalemise ja maksude maksmisega, vaid ka piisavalt tarbimisega. Vastavalt hakkas ühiskond muutuma senisest feodaalsest süsteemist, kus tarbimine oli võimalik vaid väikesele osale ühiskonnast, selliseks, kus tarbida said võimalikult paljud. 

Progressi idee

Samal ajal kujunes ka progressi idee – idee sellest, et ühiskond kui tervik saab edeneda ja üha paremaid elamistingimusi luua kõigile kodanikele. Sellega käsikäes hakati arvama, et erinevad maailma ühiskonnad paigutuvad teatud “progressi skaalale”, kus ühiskonnad on kõik samal teekonnal sama eesmärgi poole, lihtsalt erineva kiirusega. Sellist arusaama progressist nimetatakse ka unilineaarseks progressiks ehk ühesuunaliseks progressiks. Selle järgi on ühisel, kõigile ühiskondadele rakenduval skaalal osad ühiskonnad eesmärgile väga lähedal, osad kusagil teekonna keskel, ja mõned alles “vähemarenenud”. Arengu all peeti enamasti silmas materiaalset heaolu ja tehnoloogilist võimekust, mitte nt vaimset või spirituaalset arengut. Ehkki just materiaalne külg oli sellises maailmapildis kesksel kohal, hakati seostama kõrget tehnoloogilist ja materiaalset arengut ühiskonnaliikmete vaimse arenguga. Näiteks lihttehnoloogiaid kasutavaid ühiskondi kiputakse tänaseni pidama arengus mahajäänuks – seda isegi siis, kui sellises ühiskonnas on sügavalt eetilised suhted ümbritseva loodusega või erakordsed kunstilised maailma kujutamise ja väljendamise viisid, ja isegi kui need tehnoloogiad on harukordselt tõhusad ja jätkusuutlikud. 

Kolonialismi ja rassismi mõju ebavõrdsuste kujunemises

Niisugune mõtteviis kujunes juba märksa varasema ajalooga rassismi ja ksenofoobia (ehk võõravihkamise) pinnale. Selline suhtumine oli võimaldanud erinevaid orjanduslikke süsteeme, avanud tee kolonisatsioonile ja teiste rahvaste anastamisele ehk vallutamisele kolonisatsiooni käigus. Kolonisatsioon võimaldas ühtlasi üha enamat fossiilkütuste, aga ka laiemalt erinevate loodusressursside ammutamist ja ekspluateerimist ehk ärakasutamist kapitalistliku süsteemi edendamiseks, hüvede ülemaailmseks transportimiseks ja kapitalismi kõikjale jõudmiseks. Koloniaalajalugu muutis koloniseeritud piirkondi tundmatuseni, moonutas nende ühiskondlikku struktuuri ja suhteid. Kolonisatsioon lõi mh soodsad tingimused korruptsioonile, mis osasid endisi kolooniaid tänaseni kurnab. Kolonisatsioon hävitas ka koloniseeritud rahvaste kultuuri ja rajas majanduse koloniaalset emamaad teenivatele alustele: koloniaalmaades ei toodetud mitte enda rahva hüvanguks, vaid anastajate heaks. Eestis on sellistest suhetest hiljutine ajalooline kogemus: nõukogude ajal oli siin kõrge sealihatoodang, aga kohalikud elanikud nägid sealihatooteid poodides harva. Nagu üks tollane anekdoot kirjeldas – sealiha läks Moskvasse, Eestisse jäid seast ainult kisa, sõrad ja kärsad.

Dekoloniseerimine ja jätkuv globaalne ebavõrdsus

Koloniaalse maailmakorralduse kokkukukkumisega (dekoloniseerimisega) 20. sajandi jooksul oleks võinud kõigisse endistesse kolooniatesse saabuda vabadus ehitada oma ühiskonda üles nii, nagu selle elanikud ise soovisid. Samas oli neis dekoloniseerimise järel väga vaestes riikides vaja ühiskonna ja majanduse üles ehitamiseks suuri laene. Aga need riigid ei saanud laenude tingimusi kuidagi ise kehtestada – neil polnud selleks piisavat raha ega võimu. Nii kannab enamus endiseid koloniaalpiirkondi tänaseni ränka laenukoormat. Veel suurem mõju on aga olnud laenutingimustel, mis on olnud ühiskondlikku heaolu pärssivad – nt pole paljudes piirkondades võimalik olnud pakkuda tasuta haridust lastele, riiklikku tervishoiuteenust jpm. Nendes tingimustes on kujunenud väga ebavõrdsed suhted ja ka ebademokraatlikud valitsemisviisid. Endiste koloniaalpiirkondade vaesus on mitmeti soodne rikkamate piirkondade – Euroopa, Põhja-Ameerika, Austraalia jt elanikele. Ühest küljest vajab vaesem osa rikkamate piirkondade elanikkonnast odavalt toodetud kaupa, mida neil muidu osta poleks võimalik: veel suurem vaesus endistes koloniaalmaades tähendab, et sealt tulev toodang on piisavalt odav. Ühtlasi võimaldavad sellised jõujooned ja ebavõrdsus rikaste riikide ettevõtjatel soodsatel tingimustel tegutseda, mis ei pruugi aga kohalike vajadustega sugugi vastavuses olla: endistes kolooniates väldivad sellised ettevõtjad sageli ettekirjutusi, mis nende enda kodumaal töölisi ja/või keskkonda kaitsevad. See muudab tootmise odavamaks, ent tähendab selliste piirkondade ebavõrdse positsiooni püsimist ja olukorra halvenemist eriti keskkonna ja kliimamuutusse panustamise näitajate poolest.

Tarbimisühiskonnad

Rikastes piirkondades kasvas tarbimine eriti kiiresti pärast teist maailmasõda. Osalt julgustati ja soodustati tarbimist selleks, et külmas sõjas (20. sajandil teise maailmasõja järel Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide ideoloogilises vastasseisus) demonstreerida kummagi osapoole majanduse paremust. Sõjajärgset ühiskonda on hakatud nimetama ka tarbimisühiskonnaks, ning seda iseloomustab mitte vajaduste, vaid tahtmiste põhine tarbimine. Kaubandusvõrk sellises ühiskonnas pakub palju mittevajalikke tooteid, mida reklaamidega kujutatakse vajalikena. Kui sellised tooted muutuvad enesestmõistetavaks, lisandub neile sotsiaalse vajalikkuse aura. Klassiühiskondades kipub materiaalsete väärtuste omamine seostuma inimese moraalse ja vaimse väärtuslikkusega. Kuna enamasti on vähene tarbimine seotud vaesusega, ja vaesust kaldutakse sellistes ühiskondades pidama teatavaks isiklikuks vajakajäämiseks, tekib surve märku anda enda tarbimissuutlikkusest materiaalse omandiga: erinevate ja vaheldusrikaste ning pidevalt uuenevate asjade, riietuse jms-ga.  

Globaalne ebavõrdsus kliimaheitmetes

Omavahel seotud ebavõrdsuste pinnal kujunenud globaalne reaalsus on ebavõrdne ka kliimaheitmete panuses: rikaste piirkondade elanike eluviis on sageli sõltuv fossiilkütuste ohtrast tarbimisest, ja seda nii toitumises, liikumises kui vaba aja veetmises. Samal ajal on geograafilise ja klimaatilise asukoha ja samas ka šokkidele ja katastroofidele vastamise võimekuse erinevuste tõttu ebavõrdne ka erinevate ühiskondade haavatavus kliimamuutuses. Endised koloniaalalad – piirkonnad, mille majandused on teenindanud kapitalismi kujunemist ja täna ka tarbimisühiskondi – on sageli esimesed, kus kogetakse kliimamuutustest tulenevaid keskkonnamõjusid. Samal ajal võivad katsed emissioone vähendada suure süsinikuheitmega riikides ühiskonnasiseste ebavõrdsuste tõttu mõjuda läbimõeldud poliitiliste meetmeteta halvasti just kehvemas olukorras olevatele ühiskonnaliikmetele. See kärbib ka poliitikute motivatsiooni muutusteks. Hinnanguliselt panustab 1% maailma kõige rikkamaid kaks korda enam süsinikuheitmeid kui terve maailma vaesem pool kokku. Kui seda 1% püüda survestada oma käitumist muutma, selgub enamasti, et neil on väga suur majanduslik ja poliitiline võim takistamaks meetmeid, mis neile ei sobi. 

Samas on heitmete arvutamine väga keeruline protsess ja neis ei kajastu sageli paljud olulised heitmed, mida inimkond tekitab. Nt ei kajastu riikide CO₂ heitmetes lennunduse panus, paljudes arvutustes puudub ka CO₂ heitmete teke maakasutuse muutuse tagajärjel ehk sellest, kui nt metsamaa on muudetud metsavabaks või raadatud ehk põllumaaks muudetud. Ka globaalne kaubandus jääb sageli arvutustest välja. Heitmed inimese kohta riigis näitavad seda, kui palju riik panustab hinnanguliselt oma tööstuse, transpordisektori jm fossiilkütuseid kulutavate tegevustega globaalsetesse CO₂ heidetesse, jagatuna rahvaarvuga. Lisamaterjalide hulgas on ka õpilastele loetav sissevaade ühe riigi heitmete taseme põhjuste kohta, vt siit.

Põlvkondlik ebavõrdsus

Siinkirjeldatud protsessid on tähendanud olulist globaalsete ja lokaalsete ühisressursside hävitamist – esmajärjekorras loodusressursside kui kõige olulisema ühisressursi hävitamist. See häving ei mõju aga ainult tänasele võrdsusele. Selle otsene mõju on kohal üha teravamalt ajas. Süsinikku siduvate ja heitmeid vähendavate poliitiliste ja majanduslike muutustega on juba praegu jäädud paarkümmend aastat hiljaks. Muutuste nõue on tänaseks nii intensiivne, et see ei jää enam märkamatuks nihkeks, vaid eeldab tõsisemaid ümberkorraldusi, mis tekitab omakorda poliitilist vastuseisu ja intensiivistab kliimaeitajate häält: mida suuremad muutused, seda enam soovivad osad inimesed (ja võimulepürgijad) seda kujutada katsena kontrollida elanikkonda, mitte hiljaksjäänud ja selletõttu ebameeldivama muutusena. Niisiis pole hoolimata vajadusest ka praegu piisavalt motivatsiooni, et tegutseda. Kõige tõsisemad mõjud leiavad endiselt aset majanduslikult vähem mõjukates piirkondades ning veidi kaugemas tulevikus. Tuleviku nimel muutuste esilekutsumiseks pole endiselt sobivaid lahendusi ja selle eestkõnelejad ning otsesed kahjusaajad on sageli samuti võimutu grupp ühiskonnas – lapsed ja noored.

Nagu aga ühisressursside uurimisega toimunud arengud näitavad, on inimesed tegelikult võimelised ületama väga paljusid takistusi ja leidma lahendusi nii tänasteks kui tulevikuprobleemideks, kui neil on võimalus koostööd teha. Kindlasti on selles hea avaramalt ja ette- ja koosloovalt mõtelda, et ületada nii ebavõrdsust kui kalduvust tõrjuda osasid ühiskonnaliikmeid. Kui aga kõiki ei kaasata, jääb alati oht, et kõrvalejäetud soovivad nurjata kõigile kasulikke ja vajalikke muutusi. 

Barrel: Nafta mõõtmise ühik, ligi 159 liitrit.

Elukvaliteet: Inimese aineliste, vaimsete ja sotsiaalsete vajaduste rahuldatus; elulaadi kvalitatiivne külg vastandatuna materiaalsete väärtuste tarbimisele. Terminit kasutas esimesena USA president L. Johnson 1964. aastal, see muutus üldtarvitatavaks globaalprobleemidega seotud negatiivsete ilmingute analüüsimise vajaduse tõttu. Põhirõhk on mitmesuguste avalike teenuste (haridus, tervisekaitse, ühistransport, turvalisus ja õiguskaitse, keskkonnakaitse, loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse) kättesaadavusel ja kvaliteedil. Objektiivsete elutingimuste kõrval on elukvaliteedi puhul määravad ka indiviidi isiklikud omadused ja taotlused.

Elustandard: Riigi või kogukonna arengutaseme üldistatud mõõde, mis arvestab osistena isiklikke sissetulekuid, haridustaset, toiduainete tarbimist, tervisekaitset, toimetulekut ja väljavaateid ootuste täitumiseks, samuti juurdepääsu moodsale tehnoloogiale ja loodusvarade kasutusele.

Etteloomine: Tulevikueesmärkideks vajalike eluviiside ja suhete ning organiseerumisviiside järgi elamine juba tänastes igapäevastes suhetes ja tegevustes, nt loodussäästlik eluviis tänases igapäevas, aga ka looduse kesksele kohale seadmine otsustusprotsessides ja kaasavate praktikate rakendamine (sh nt kliimakogude vms osalusdemokraatlike praktikate elluviimine).

Haavatavus: Haavatavus kliimaõigluse kontekstis tähistab taset, millel mingi riigi rahvastikku ohustavad kliimaga seotud muutused – äärmuslikud ilmastikunähud nagu tormid, üleujutused ja nende võimalikud tagajärjed, sh maalihked; põuad ja nendest tulenev toiduturvalisuse vähenemine jne. Mõnedes piirkondades on sellised kliimanähtused tunduvalt tõenäolisemad kui teistes (nt erakordsed tormid iseloomustavad rohkem teatud ookeanilähedasi piirkondi, nt Kesk-Ameerika saareriike; põuad on tõenäolisemad Aafrika Sarveriikides jne). Samas suudavad riigid, kus on hästi toimiv infrastruktuur ja/või katastroofivalmidus, ohtudele paremini vastata ja katastroofidest väiksemate tagajärgedega ja/või kiiremini väljuda. Ühest küljest tähendab see, et rikkad riigid on üldiselt vähemhaavatavad. Samas tuleb meeles pidada, et väga keeruline infrastruktuur võib olla ka tundlikum erinevatele ohtudele: nt kui kogu ühiskonnakorraldus sõltub suure energiasisendiga lahendustest (elektrienergia vms), on elektrivõrgu mittetoimimisel nt tormi järel rängemad tagajärjed kui seal, kus inimestel on erinevaid koduseid lahendusi või kus on harjutud hakkama saama ilma elektrita.

Haavatavuse indeks: Arvutatakse erinevate komponentide põhjal, et kirjeldada erinevate riikide ohustatust nt kliima vm keskkonnaohtudest ja nende riikide suutlikkust sellistele ohtudele vastata või nende tagajärgi likvideerida.

Heaolu: Aste, millel elanikkonna vajadused ja soovid on rahuldatud. H. mõõtmine piirdub enamasti ühiskonna rikkuse hindamisega. Sachs (1999) juhib tähelepanu tõigale, et heaolu tähendab tänapäeval pigem omamist kui olemist, kuid ei ühiskonnasiseses ega ühiskondadevahelises võrdluses ei selgu, et rahulolu tase suureneks rikkuse suurenedes. Inimesed hindavad oma heaolu võrdluses teistega ning tunnetatud erinevus teistest võib olla sama, sõltumata rikkuse üldisest tasemest. Laiemas käsitluses arvestatakse heaolu mõõtmisel toodete ja teenuste tarbimise kõrval ka muid füüsilise, emotsionaalse ja sotsiaalse heaolu juurde kuuluvaid tegureid, nt tervist, puhast loodust ja metsasaadusi või inimõigusi (ingl well-being).

Kaasamine: Kodanikuühenduse liikmeskonna või sihtrühma paremini rakendamine või aktiviseerimine nende eesmärkide teostamisel ja nende üle otsustamisel. Sihiks on anda kodanikele või neid esindavatele ühendustele võimalus osaleda neid mõjutavate otsuste tegemisel, sh õigusloomes. Kaasamise abil on võimalik edendada osalusdemokraatiat ja samas parandada otsuste kvaliteeti. Kaasamise olulisim väljakutse on ka kõrvalejäetud gruppide otsustusprotsessi tõmbamine.

Kapitalism: Majandussüsteem, kus eraomandis olevad tootmisvahendid kuuluvad kapitalistile, kes taotleb tootmises kasumit ning kasutab selleks töötajate tööjõudu.

Keskkonnaõiglus: Keskkonnamõju ja ühisomandi õiglane jaotamine kõigi elanike ja elanikkonna kihtide vahel, sõltumata nende sotsiaalsest, religioossest, soolisest, etnilisest, rassilisest vm kuuluvusest.

Keskkondlik ebavõrdsus: Isikute või gruppide erinev juurdepääs väärtuslikele ja/või haruldastele ressurssidele ja nende kasutusvõimalustele. See erinevus võib tuleneda erinevusest muudes ressurssides (nt haridustasemes, sissetulekus, sotsiaalses või kultuurilises kapitalis jne) või nende positsioonist ühiskonnas (sh eluaseme ja tööga seotud erinevused).

Kliimakogud: Kliimateemaliste otsuste andmine rahvakogude kätte, kus teaduslikele teadmistele tuginedes ning kõiki elanikkonnarühmi esindades tehakse otsused, kuidas korraldada ühiskonnaelu vastavuses kliimakriisi ohu ennetamise ja sellega kohanemise vajadustega.

Kliimaõiglus: Emissioonide vähendamisega seotud süsteemset ajalooliselt kujunenud ebavõrdsust püütakse vähendada arvestades ajaloolisi ja tänapäevaseid olusid. Kliimamuutusest ebaproportsionaalselt mõjutatud piirkonnad, mis enamasti ei ole suured süsinikuheitmetesse panustajad, peaksid suurema õigluse saavutamiseks süsinikuheitmeid vähem kärpima võrreldes suurte panustajatega, keda tabavad keskkonnakatastroofid märksa vähem. Veel enam, suured panustajad peaksid kompenseerima nendele ühiskondadele osaks langevad katastroofilised mõjud. Sellise eesmärgiga on tegelenud viimaste aastate mitmed COP kogunemised, ehkki mitte eriti suure eduga.

Kolonisatsioon: Ühe riigi (nn koloniaalse emamaa) poolt teise riigi või mingi piirkonna (koloonia) üle ülemvõimu kehtestamine, et kasutusse võtta selle riigi v piirkonna loodus- ja inimressursid emamaa heaks.

Majanduskasv: Riigi kogutoodangu kasv ajas, väljendatakse enamasti rahvamajanduse kogutoodangu (RKT – i.k GNP ehk Gross National Product) või sisemajanduse kogutoodanguna (SKT – i.k  GDP ehk Gross Domestic Product). Majanduskasv peegeldab kaupade ja teenuste aastast juurdekasvu. Majanduskasv on olnud enamiku riikide majanduspoliitika nurgakivi, kuid samas ei tooda selles välja kasulikku ja kahjulikku majandustegevust, soovitud ja soovimatuid kulutusi, loodusvarade ületarbimist jms.

Progress: Idee sellest, et ühiskond saab teadusliku ja tehnoloogilise arengu ja/või ühiskonnakorralduse toel muutuda mingites teadvustatud ja eesmärgiks seatud joontes paremaks (nt iga inimese elu ja enesemääramisõigust väärtustavamaks ja toetavamaks).

Põlvkondadesisene õiglus: säästva arengu põhimõte, mille kohaselt ühe sotsiaalse rühma tootmine, tarbimine jm tegevus ei tohi halvendada teise sotsiaalse rühma ökoloogilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke eeldusi säilitada või parandada oma elukvaliteeti.

Põlvkondadevaheline õiglus: Säästva arengu põhimõte, mis viitab loodusvarade säästvale kasutusele ja pikaajalise tegevusega seotud keskkonnamõju õiglasele jaotamisele praeguste ja tulevaste põlvkondade vahel. Tähtis argument, kui käsitletakse niisuguseid keskkonnakaitselisi piiranguid, mille mõju avaldub alles pikema aja jooksul. Näiteks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja tuumajäätmete ladestamise ohtlikkust põhjendatakse sageli vajadusega säilitada tulevastele põlvkondadele praegusega võrreldav elukeskkond.

Sisemajanduse kogutoodang: Ühes riigis aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste maksumus turuhinnas. Kuigi SKT-d peetakse tihti ühiskonna heaolu näitajaks, ei tee see tegelikult vahet heaolu suurendavate ja vähendavate transaktsioonide vahel ning jätab arvestamata majanduse mitterahalise osa. SKT mõõdab rahavooge, mistõttu loodusvarade vähenemine ei peegeldu majandustegevuse arenguvaru vähenemisena. Eeldatakse, et kvantitatiivne kasv tähendab arengut, sõltumata sellistest muutustest nagu sissetuleku polariseerumine, tööaja pikenemine, töötuse, töö ja stressiga seotud haiguste ja keskkonnaprobleemide lisandumine.

Säästev eluviis: igapäevase elu korralduse laad, mille järgijad on teadlikult omaks võtnud säästva arengu hoiakud (nt tarbimistavad, keskkonnahoidlik kodumajapidamine, vaba aeg). Kasutatakse peamiselt individuaalse käitumise kohta. Eluviisi keskkonnahoidlikkust saab mõõta näiteks ökoloogilise jalajälje abil.

Süsinikubilanss: Süsinikubilanss on erinevus ökosüsteemide CO₂ sidumise võime ja CO₂ heitmete vahel ning see näitab, kas ökosüsteemide ja ühiskondlike süsteemide kombinatsioonis on ülekaalus süsiniku sidumine atmosfäärist või selle emiteerimine atmosfääri.

Süsinikujalajälg: Süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside (metaani, dilämmastikoksiidi jt) heitmete koguhulk, mis kaasneb inimese, organisatsiooni või mõne muu üksuse tegevusega või tekib toote või teenuse olelusringi jooksul. Iseloomustab inimtegevuse mõju keskkonnale, eriti kliimamuutusele.

Süsiniku sidumine: See on elu- ja majandustegevuse käigus eraldunud süsiniku sidumine mingisse süsinikuneelu (süsinikku siduvatesse süsteemidesse, nt metsad, ookean).

Tasaareng: kõige kaugemale minev alternatiiv majanduskasvu paradigmale, kuna selle all mõeldakse majanduse ümberstruktureerimist nii, et see ei oleks kasvust sõltuv. See tähendab ka ressursikasutuse ja tarbimise vähendamist kui ainuvõimalikku teed sotsiaalse õigluse, ökoloogilise jätkusuutlikkuse ja heaolu parandamiseks.

Ühismaade tragöödia: Garrett Hardini 1968. aastal ajakirjas Science avaldatud väga mõjukas artikkel „Ühismaade tragöödia“ kirjeldab ühisressursside raiskamist. Seda juhtis Hardini arvates ülerahvastus ja ühisreeglite puudumisest tulenev püüe maksimeerida tarbimist ja maad ülekasutada, mis viib selle väärtuse hävitamiseni. Vabatahtlikult Hardini arvates inimesed ennast ei piira, sest kui nad seda teeks, kasutaks ühisressurssi teised kasutajad nende asemel, isegi kui kaugele on näha, et tagajärjeks on tragöödia kõigi jaoks. Hardini arvates suudaks seda ohjata vaid erastamine või riiklik kontroll. Vastusena sellele osutasid etnograafilised andmed paljudele ühismaade väga edukatele ühismaade korraldamise viisidele. Säärased andmed näitasid, et inimesed pole olemuslikult keskkonda hävitavad ega vaja mõistlikuks tegutsemiseks välist kontrolli. Eriti oluliseks kriitikaks on osutunud Elinor Ostromi (1990) artikkel „Ühismaade juhtimine“, mille andmed olid kogutud välitööl väikestes kogukondades, ja see osutab, et kui on alles toimivad kogukonnad, siis suudetakse neil ühise haldamiseni jõuda igati adekvaatselt. Paraku pole paljudes piirkondades suurettevõtluse ja (seda toetava) riikliku kontrolli pikaajalise mõju tagajärjel enam toimivaid kogukondi, mis sellise rolli võiksid võtta.

I TUND – Süsinikuheitmed ja meie

Tundi toetab slaidiprogramm. Slaide võib õpetaja täiendada lisaslaidide ja piltidega jutu jälgimiseks (aga siis soovitame meeles pidada muutusi, mis ei lange kokku praeguste slaidinumbritega kirjelduses).

Sissejuhatus

Õpetaja: Teema on meil seekord CO₂ heitmete seos tarbimise, elustiili ja ebavõrdsuse ja ebaõiglusega. Enne kui me alustame, küsime – mida teie viimati ostsite või mis teenust kasutasite? SLAID 3
Lapsed: nimetavad eri asju, teenuseid – kes sõi kooli kohvikus saia, kes vahtis tiktokki v discordi vms… Kui alustati sõnaga “tarbimine” ja on võimalik, et lapsed ei tea, mis on tarbimine, võiks seda täpsustada – asjade ostmine, mingite teenuste kasutamine (nt telefon, taksosõit, juuksur, aga ka vesi isegi kraanist, soojus ja valgus, sõit maanteel, arsti juures käimine, bussisõit…
Õpetaja: Kas te mõtlesite, et see asi või teenus võiks tekitada süsinikuheitmeid? Kes mõtles, tõstke käsi… (ja kui keegi tahab täpsustada, võib seda teha).

Kui vaja, võib jätkata slaidiga 4, mis aitab arutada süsinikuheitme üle. Teema eeldab, et õpilased teavad varasemast CO₂ kui ainet ja selle rolli kliimamuutuste kujunemisel. Lühidalt võiks siin meenutada ka seda, et suur osa CO₂ tekib, kui energia saamiseks põletada fossiilkütuseid, mille käigus vabaneb sinna salvestunud süsinik ja ühineb hapnikuga. See kui palju mingi tegevusega CO₂ tekib, ongi süsinikuheide. Kui see teema on tuttav ja hiljuti läbitud, võib antud slaidi ka vahele jätta. 

SLAID 5 Arutelu. Õpetaja: Millised seosed tekivad sõnaga “süsinikuheide”? Mida see võiks tähendada või mida näidata? Millest koosneb mingi toote süsinikuheide? (Toote valmistamiseks kulub toorainet, elektri- vm energiat, kasutatakse transporti ning pakendamist jne. Kõik need tegevused paiskavad atmosfääri väiksemal või suuremal määral süsinikdioksiidi – ehk toimub süsinikuheide.)

Kas tootel, mille viimati ostsid võiks olla suur või väike süsinikuheide?

Kas sinu igapäevastel tegevustel on suur või väike süsinikuheide?

(Ega siin täpset ja õiget vastust ei ole. Pigem on eesmärk panna õpilased mõistma, et paljud, eriti tarbimisega seotud tegevused toodavad CO₂.)

Milliseid probleeme teie arvates süsinikuheitmed põhjustavad Eestis? Aga maailmas?
Lapsed: pakuvad probleeme, millest kujuneb tahvlile nimekiri.

Õpetaja: Tänase tunni eesmärk on võrrelda maailma erinevate riikide süsinikuheidet (süsihappegaasi tootmist) ja leida seos selle ja elustiili vahel. Samuti uurime, millist ebavõrdsust tarbimine põhjustab. Siinkohal võib proovida üheskoos sõnastada hüpoteesi elustiili (tarbimise) ja CO₂ heitmete seose kohta.

Alustame liikumismängust.

1. osa: liikumismäng (vähemalt 10 min)

SLAID 6 Liikumismängus mõtestatakse tarbimise ja elustiili seost CO₂ heitmetega, eesmärk on vaadata kui suured on erinevused inimeste vahel eri maailma piirkondades.

Õpetaja jagab laiali kaardid (trükitavad kaardid siin) – printida lehekülje mõlemale poolele, vastavalt printeri settingutele valida kas “flip on the long edge” või “flip on the short edge” – tasub proovida esimese kahe leheküljega), kus lapsed saavad endale rolli esindada mingi maa keskmist inimest. Kui klass on väiksem, oleks hea valida kaardid nii, et äärmused oleks esindatud (st väga kõrgete ja väga madalate heitmetega riigid). Kaardile on märgitud ühele poole igapäevategevused ja nende igapäevategevuste CO₂ heitmed aastas keskmise selle riigi elaniku kohta, mis on konverteeritud sammudeks. Lapsed alustavad kõrvuti seistes arvestusega, et neil on selja taga piisavalt ruumi liikuda (u 15-20 tibusammu võrra). Hakatakse astuma selg ees, asetades jala otse jala taha, et vältida väga erinevate sammude võtmist. Kui on väga vähe ruumi, võiks kasutada ruudulist lehte valgel tahvlil ja igaüks saab nt oma magnetkujundi (valmistumisel vajalik vahend – kuni 24 magnetkujundit) või võib joonistada ruudustiku suurele tahvlile, kus oleks võimalik liikuda üks ruut sammu kohta ülalt alla – x-telge mööda 15 ruutu, y-telge mööda vastavalt laste arvule. Kui kaarte ei jagu, võib mõned lapsed jätta “vaatlejateks”.

Õpetaja nimetab tegevusi, mille kohta igaühel on oma kaardil vastav sammude arv. Lapsed astuvad vastavalt nende riikide keskmisele elustiilile iseloomulike tarbimisvalikute CO₂ mõjule etteantud arvu samme ruumis iga tegevuse kohta. Pärast paari küsimust tuleks teha paus. 

Õpetaja (kõigilt, sh vaatlejatelt): Mõtelge enda jaoks, mida need teie vahel tekkivad vahed võiks tähendada.

Minut vaikselt mõtelda, mida lapsed arvavad, et vahed võiks tähendada, siis astuda edasi, pause võiks olla vähemalt kaks. 

Kui kõik tegevused on ette loetud, keeravad eespool olevad mängijad end teiste poole ja on nüüd näoga vastamisi, osad on keskel. Vaatlejad märgivad nende asukohad maalriteibiga, kirjutades riikide nimed teibile. Siis võiks õpetaja teha klassist pildi (keskel servas seistes vasakule ja paremale), nii et laste kaugus üksteisest oleks järgmises tunnis võimalik umbes taastada.

SLAID 7 ja 8 samal ajal taustal – kumb enne, sõltub sellest, kas tundub, et lihtsam on mõista numbreid või võrdlusi. Slaidi 8 märkmetes on natuke abistavaid täpsustusi ja selgitusi.

2. osa Arutelu CO₂ panuse ja ebavõrdsuse seoste üle, pöörates tähelepanu järgmistele küsimustele (20 min)

Arutelu alustuseks hakkavad õpilased üksi või väikestes gruppides maha märgitud riikide vahel ringi käima, et vaadata, mis riik kus on. Lapsi palutakse mõelda ringi käies, mis on süsiniku maailmakaart, mida nad sellest järeldavad, kus mingid riigid asuvad. Kui õpetaja soovib, võib ta anda lastele märksõnad, mida täpsemalt tähele panna: näiteks millised riigid on lähestikku, millised on eespool, millised tagapool. Mõni jõuab arusaamani, et osad riigid grupeeruvad – nt USA, Austraalia, Venemaa on tagapool. Miks nad on koos tagapool? Seejärel toimub nähtu ja mõeldu üle ühine arutelu. Seda võib teha vastavalt sobivusele väikestes gruppides, paaris või kõik koos ühiselt. Esialgu väikeses koosseisus tehtud märkamised ja järeldused võiks kirja panna, et oleks hiljem lihtsam ühiselt analüüsida.

!! Kui arutelu teie klassi puhul enamasti ei toimi, võib need kohad asendada rühmatöö või pinginaabrite vastastikuse intervjuu vms arutelu vähendatud vormiga.

Õpetaja: Mis mõtteid teil tekkisid? (Kui vaja veel ergutada ja selgitada, siis tahvlile SLAID 9 –  küsimus 1:) Miks olete üksteisest nii erinevatel kaugusel?

Lapsed väljendavad oma mõtteid või võtavad kokku arutelu, mis laudade ümber gruppides tekkis. Iga grupp võiks esitada vähemalt ühe tähelepaneku.

Arutelu võiks jõuda tõdemuseni, et osad tekitavad palju kasvuhoonegaase, teised väga vähe, mis peegeldab nende riikide iseloomulikku tarbimist. Õpetaja võiks täiendada ja osutada sellele, et tegemist on CO₂ mõttes ebavõrdse olukorraga: palju tarbivate riikide kliimamõju on väga suur – nende riikides suurem osa elanikke ÜLETARBIB.

Taustaks õpetajale arutelu juhtimiseks: Ületarbimise tekkimine, mõju ja võimalikkus

Sellistes riikides on inimesed end ümbritsenud paljude materiaalsete väärtustega, mille tootmisel või kasutamisel tekib palju kasvuhoonegaaside heitmeid. Sellistes ühiskondades sõltub inimeste hinnang üksteisele sageli ka sellest, kas neil on või ei ole palju asju, mugavusi ja võimalusi (näiteks reisida, vaba aega veeta eri tüüpi meelelahutuskohtades, tarbida asju enese lõbustamiseks vms). 

Selline ületarbimine on aga võimalik ainult väikesele osale inimestest, sest maakera ressursid on piiratud. Ületarbivaid riike nimetatakse ka “rikasteks” riikideks: paljud sellised riigid on saanud rikkaks ajalooliselt teisi riike või piirkondi koloniseerides ja anastades ning nende loodusvarasid endale võttes. Sellistes allasurutud riikides elavaid inimesi panid või sundisid koloniseerivad riigid enda heaks tööle. Ka riigid, mida pole koloniseeritud, aga millel on mingeid olulisi maavarasid ja loodusressursse koloniseerivad ja kurnavad sageli oma loodust (Eesti kohta siin võib küsida, kas nad teavad, mis see võiks olla, mida eesti elanikud on ära kasutanud, et rikastuda – nad on ammutanud varasid looduskeskkonnast, kas nad teavad, milliseid?). Loodus- või inimressursside hoolimatul ärakasutamisel põhinev majandus võib suhteliselt lühikese aja jooksul – mõnede sajandite vältel – väga hästi toimida. Paljude inimeste seisukohalt võib see olla väga hea süsteem: nõnda luuakse ja hoitakse alal elanike heaolu (eeldusel, et tegemist on demokraatliku riigiga) ja igapäevaelu võib minna mugavamaks ja turvalisemaks. Rikkamad ja keskmiselt rikkad inimesed saavad tarbida, mida hing ihaldab ja vaesemad ei ole ka päris hädas. 

SLAID 9, KLIKK: Mis juhtuks, kui kõik riigid tekitaks sama palju CO₂ kui USA (juhime tähelepanu sammudele, mida võttis USA esindaja)?

Lapsed: Loodusvarad saavad otsa! Kliimamuutus kiireneb!
Kui lapsed ei oska vastata – Kas see tundub võimalik, et kogu maailm tarbiks sama palju kui kõige rohkem tarbivad riigid? Miks/miks mitte?

Kui ei tundu võimalik ja mõeldakse välja, et siis saavad loodusvarad otsa ja kliimamuutus muudab maailma elamiskõlbmatuks, siis seletada lisaks, et ilmselgelt ei saa kõik riigid elada nii nagu USA ja teised väga palju kasvuhoonegaase tekitanud riigid on elanud. Tegelikult ei saa isegi need riigid enam samal viisil jätkata kasvuhoonegaaside tekitamist – praeguseks on kasvuhoonegaaside tase liiga kõrge vaid üsna väikese osa riikide ületarbimise tulemusena.

Sissejuhatus järgmisse arutellu: Ületarbimine: vajadused ja tahtmised

Me toodame ja ostame asju, mida väga vaja ei ole.

Õpetaja: Mõtelge oma elu kolme kõige toredama hetke peale.  

Lapsed pakuvad ja ilmselt enamusel tuleb vastuseks elamusi, saavutusi, suhteid, midagi läks paremaks (keegi paranes haigusest vms). Samas võimalik, et nimetatakse ka materiaalseid asju – keegi sai arvuti, ratta. Kui see mõttekäik domineerib, siis võiks tegeledagi selle teemaga.

Arutelu käik: Kas teile meeldiks, kui teil oleks lihtsalt arvuti, mis midagi ei tee või kus midagi ei ole? Lihtsalt kast? Ei? Järelikult meeldib teile arvutis midagi, mis teie vaimu ergutab. Mis see on? Arvutimäng? Kas piisaks, kui on üks igav arvutimäng? Ei? järelikult teile meeldib lisaks asjale veel palju muud: näiteks vaheldus; sõpradega mängimine; võimalus ise panustada, ise luua, ise saavutada, võistelda. Siin on peidus inimese vajadus teiste inimeste seltskonna ja heakskiidu järele. Seda kõike saab tegelikult saavutada väga hästi ka ilma arvutita, mis, nagu enamus asju, on lihtsalt vahend millegi muu jaoks. Osalt saab neid muid eesmärke saavutada isegi paremini ilma arvutita või muu materiaalse esemeta. Sama lugu on väga paljude asjadega. Kindlasti on paljusid nendest väga vaja, aga häda on selles, et väga paljut, mida me omame või tahame, ei ole tegelikult vaja. Ehk teisiti üteldes on meil asjad, mida me päriselt vajame, ja asjad, mida me lihtsalt tahame. 

SLAID 10 Õpetaja: Mis näiteid võiks tuua asjadest, mida meil tegelikult vaja pole? Millised asjad on sellised, mida on ALATI ja KÕIGIL vaja?

Kirjutada tahvlile (või kasutada PowerPointi) kaks tulpa asjadest, mida on VAJA, ja asjadest, mida me lihtsalt TAHAME. Kui laps pakub valesse tulpa, juhtida tähelepanu sellele, miks see ehk sinna ei sobi, aga tunnustada võimalikku mitmetimõistetavust sellega, et panna see ese kahe tulba piirile.

Milleni tahaks jõuda “vajalike asjade” tulbas on järgmine: söök, peavari halva ilma eest, haridus, arstiabi, turvalisus jms. (aga miks mitte ka “armastus”, “rahu” jm olulised väärtused).

Õpetaja: Vajalikud on nii asjad kui suhted jms mittemateriaalne. Aga vaatame viimast, turvalisust. Turvalisus võib tulla asjadest: näiteks aed ümber maja ja lukk maja ukse ees, või pipragaas. Aga parem turvalisus on selline, mis tuleb sellest, et teised inimesed ei tahagi minult midagi varastada või mulle kallale tulla. Selleks, et nii oleks, peab hea elu olema ka teistel inimestel. See heaolu sisaldab nii rahuldatud materiaalseid vajadusi kui võimalust saavutada neid eesmärke, mis ei ole üldse materiaalsed. Kui ühiskond on väga ebavõrdne, tähendab see enamasti, et seal ei ole väga tore elada. Väga ebavõrdsete riikide esikolmik on Venemaa, Brasiilia ja India käes. Maailma piirkondadest laiemalt on ebavõrdsemad Ladina-Ameerika ja Lähis-Ida. Mõlemad piirkonnad torkavad silma ka suure ebaturvalisuse ja ebastabiilsusega. 

SLAID 11 võimaldab veel sügavamalt mõtelda vajalike või lihtsalt tahetud asjade keskkonnamõju üle. Slaidi märkmetes on mõned näited kirjas, aga lapsi võiks ergutada ise iga sektori kohta näideteni jõudma. Eesmärk on, et lapsed suudaks eristada asju, mida on vaja ja mida lihtsalt tahetakse – ja et nad suudaks hinnata nende keskkonnamõju. Aluseks võib võtta ka eeltoodud tabeli ja vaadata, kuidas konkreetsemaid asju saaks jaotada vastavatesse teljestiku osadesse: toitu kui sellist on alati vaja, aga kiirtoitu või veiseburgerit ühekordsetelt nõudelt ei ole vaja ja selle keskkonnamõju on suhteliselt suur; samas nt mahetoit võib olla see tüüp toidust, mida on vaja ja mille keskkonnamõju on väike; juua on vaja, aga võib juua plastikpudelist gaseeritud vurtsuvett ja võib juua kraanivett – need jagunevad eri lahtritesse. Selle arutelu võiks lõpetada nii, et jagaks ka eri ühiskondlikke vajadusi: nt arstiabi on vaja, aga sel on suur keskkonnamõju; turvalisust on vaja, aga materiaalselt tagatud – ukse ja lukuga turvalisus – on suurema keskkonnamõjuga kui inimestevahelise võrdsusega tekkiv turvalisus.

SLAID 12 Õpetaja: Aga mis juhtub, kui ebavõrdsus on globaalne? Siin võiks küsida meenutava küsimuse: kas mäletate üht olulist põhjust riikidevaheliseks ebavõrdsuseks (kolonialism, millega ühiskondi on ajalooliselt hävitatud, nende ühiskondade ressursid on ära võetud…)? Mis juhtub, kui osade piirkondade suurel osal inimestest on väga vähe võimalusi heaks eluks, teiste piirkondade väga paljudel on lisaks kõigile põhivajadustele rahuldatud hulgaliselt niisama-tahtmisi? SLAID 13 näitlikustab seda ebavõrdsust veelgi. (Slaidi võib esitada ka enne küsimust.)

Võib kirjutada pakkumisi tahvlile: nt see on ebaaus; inimesed on sunnitud kodumaalt lahkuma ja nendel maadel, kust lahkutakse, süvenevad probleemid (nt kui lahkuvad arstid, või ka kui lahkuvad noored ja tegusad). Meenutada võib ka juba arutatut, et ebavõrdsus suurendab ebastabiilsust, ebaturvalisust, mille väljenduseks on ka sõjad, suurem kuritegevus riigi sees, korruptsioon, aga ka loodusvarade hävitamine, sest igaüks võitleb ainult iseenda eest ega jaksa hoolida hävitatavast metsast või reostatavast jõekogust..….vms. 

Kui selleni arutelu käigus ei jõuta, võiks õpetaja täiendada, et: Ebavõrdsus maailmas varjab meie silmade eest ka globaalsete probleemide ulatust. Näiteks kliimamuutuse mõjul tekkivad looduskatastroofid ei tunne riigipiire, aga rikkad riigid saavad ennast nende eest palju paremini kaitsta ja tagajärgedest kergesti jagu saada. See tähendab ka, et rikkad riigid justkui ei taju, et probleem on tõsine ega asu tegutsema, et kliimamuutust kontrolli alla võtta.

3. osa Töö kaardiga 10 min

Siinkohal võiks näidata haavatavuse kaarti SLAID 14 –  lapsed otsivad oma riigi üles ja märgivad värvi, mis nende riigil on (vastavalt vanusele võiks haavatavuse kaardil olla kas juba riikide nimed peal või peaksid otsima piirkonna ja siis enamvähem riigi). Haavatavuse kaardi võib võimalusel kuvada valgele tahvlile ja õpilased saavad maade nimed seal koos õpetajaga peale kirjutada, igaüks ükshaaval kirjutamiseks tahvli ette, teised võivad aidata. Võib ka lihtsalt näidata, kus riik asub, atlase abil, kui vaja.

Koduse töö selgitamine (3 min)

Lapsed võiks saata koju ülesandega mõtelda, kuidas nemad lahendaks globaalset ebavõrdsust, võiks anda suuniseks nt tutvuda ka seniste lahendustega, COP28 vms. Kodune ülesanne võib olla ka konkreetsem ja vastus kirjalik, valmisolekuga oma vastust tunnis seletada: “Kodus on teie ülesandeks välja mõelda vähemalt kolm sammu, mida teie ette võtaksite, et globaalset ebavõrdsust leevendada.”

Vanematele lastele (9. kl) anda ülesandeks täita ära rollikaardi teine külg.

II TUND – Globaalne õiglus

1. osa töö kaartidega ja grupitöö (kuni 15 min)

Meenutuseks pannakse kõigepealt tahvlile haavatavuse kaart ja lapsed otsivad uuesti oma riigi üles. 

Nüüd näitab õpetaja kaarti SLAID 16 – CO₂ heitmed üle maailma – ja palub lastel otsida oma riik sealt üles ja panna kirja oma riigi värvi. Järgmiseks on tahvlil kõrvuti CO₂ heitmed üle maailma ja haavatavuse indeks – SLAID 17.

Õpetaja: Mida te neid kaarte võrreldes märkate? Kuidas need omavahel seotud võiks olla? 

Suur hulk kasvuhoonegaase ja teiste riikide koloniseerimise ning nende ja/või loodusressursside ärakasutamisega saavutatud materiaalne heaolu viib materiaalse rikkuseni, sh võimeni oma riiki paremini kaitsta ja katastroofide tagajärgi valutumalt likvideerida. Kasvuhoonegaasid aga mõjutavad esmajärjekorras just neidsamu piirkondi Aasias ja Aafrikas, mida ajalooliselt on ära kasutatud Euroopa koloniaalsete emamaade majanduse kasvatamiseks. Nende koloniseeritud piirkondade CO₂ heitmed on ajalooliselt olnud väga madalad ja ühtlasi ka raskused ohtude ennetamisel ja hävingust väljumiseks on väga suured. 

SLAID 18: hiljuti toimunud kliimakonverentsil COP28 püüti tegeleda täpselt selle probleemiga: riigid, kus on mugav elu ja mille kasvuhoonegaaside heitmed on (ja on ajalooliselt olnud) väga kõrged, peavad kompenseerima kliimamuutuse rängad tagajärjed riikidele, kus selleks on ressursse väga vähe. Selleks loodi nn kliimakahjude fond, mille eesmärk on kompenseerida rahaliselt kahjud ja kaotused riikidele, kus kliimamuutused juba põhjustavad ohtlikke muutusi. Sellist fondi rahastaks riigid, mis kliimamuutusesse enim panustanud on. Mis te arvate, kas see on hea lahendus? Kuidas teie lahendaksite seda globaalselt ebavõrdset olukorda? Grupitöö, lahendusi võib pakkuda ükskõik kui palju. 

Õpilased teevad oma koduste tööde põhjal ajurünnaku. Hea oleks kõik ettepanekud gruppides kirja panna ja seejärel valida ühiseks aruteluks välja mõned, millega liikmed eriti rahul on.

2. osa Liikumismäng üksteisele lähemale jõudmiseks (kuni 20 min)

SLAID 19. Mängitakse läbi üks võimalus, kuidas üksteisele lähemale tulla. Lapsed võiks minna tagasi oma algsetele kohtadele (kui teibid on alles, siis teipide juurde, kui mitte, siis pildilt enamvähem kohtadele, kus oldi esimeses tunnis). Keskmistel positsioonidel olnutest võiks mõned jääda vaatlejaks. Igaüks saab natuke aega, et mõtelda, millele nende karakter kulutas liiga palju või millest neil on puudu. Hea, kui õpilaste rollikaardid käepärast oleks.

Lapsed, kelle karakter kulutas palju, vaatavad oma kaarti ja mõtlevad, millest nad oleks valmis loobuma. Need, kelle karakter kulutas väga vähe, vaatavad, mida neil oleks kindlasti juurde vaja, et natuke paremini elada. Vaatlejad peavad arvet sammude üle: Näiteks: USA nt loobub pooltest oma igapäevasõitudele tehtud kuludest (2s – hakkab kasutama rohkem ühistransporti, sõidab jalgrattaga, käib jala) ja loobub pooltest oma muudest sõitudest (1.5s), ja asendab 1s võrra lihatoite taimetoitudega, millest võidab 0.5s – st liigub tagasi keskmise poole kokku 4s). Samal ajal saavad Keenia ja Tansaania juurde kumbki nt 1s riikliku infrastruktuuri arendamiseks, et luua parem juurdepääs veele (aga lapsed võivad ise küsida, mida teistel rohkem võiks vaja olla – võib kasutada varem loodud tulpa vajaduste ja tahtmiste kohta). Araabia Ühendemiraaditides loobutakse muudest reisidest poole võrra, hakatakse sõitma nt vanaemale külla rongiga ja süüakse poole võrra vähem liha, mis vähendab nende CO₂ heitmeid neis valdkondades samuti poole võrra. Võidame veidi üle 3s. Sellest saab veel 1s nt Somaalia selleks, et kliimamuutusest tekkinud põua tagajärgi vähendada ja naaberriikides kasvatatud vilja sisse osta. Jne. Me oleme lisaks heaolu suurendamisele ja raiskavate riikide halva positsiooni parandamisele hoidnud kokku ka CO₂ pealt – nt USA näite puhul 4s võideti, millest anti 2s Tansaaniale ja Keeniale, ja veel 2s ehk 2000 kg inimese kohta aastas läks lihtsalt kasvuhoonegaase vähemaks – see vahe tuleks eraldi kirja panna. Lõpuks jõutakse mingile veidi teistsugusele positsioonile ja lisaks võib tahvlile kirjutada ka kokkuhoitud kasvuhoonegaaside koguse.

Kui õpilasi on palju, siis võiks segaduse vältimiseks anda vaatlejatele ülesanne võidetud ja kaotatud sammud kirjalikult üles märkida, et siis lõpus koos seis üle vaadata (iga vaatleja märgib nt 5-6 mängija muudatused).

Igaüks võiks välja pakkuda ka ühe muutuse enda elus, mida ta arvab, et ta saaks ise ette võtta. Teiseks võiks küsida, mida nad tahaks teha või millest usuvad, et kõige enam kasu oleks, aga mida millegipärast raske oleks ise teha. Kui tegemist on nt mõne seadusemuudatuse või infrastruktuuri puudumisega, siis võiks arutada, kuivõrd saaks mõjutada kohalikke omavalitsusi, poliitikuid või eraettevõtteid oma tegevust muutma, et üksikisikud saaksid paremini kliimasõbralikult elada. Nende mõjutuste hulgast võiks esile tõsta ka noorteliikumisi, sh nt Fridays for Future vms grupid. Võib mainida, et sellistes liikumistes osalemine aitaks ka muret, mis sel teemal tekkida võib, jagada ja ühiselt lahendusi otsides ja tegutsedes muret ja kliimaängi ka leevendada.

Juhtida tähelepanu ka uuesti slaidile 5-6, kus on kirjas ka “parajate heitmetega riigid”, ehk riigid, kus paisatakse õhku sellises koguses, nagu kõik riigid peaks saavutama, et kliimamuutust kontrolli alla võtma hakata.

Tulevikustsenaariumid

Viimase slaidina olenevalt järelejäänud ajast vaadatakse SLAID 20, mis juhib mõtted kliimaõigluse põlvkondadevahelisele aspektile. Esmalt lasta lastel natuke aega ise vaadata, seejärel aitab õpetaja slaidi mõista (lihtsam on, kui lapsed saavad lähtuda endast – selleks on slaidil punaste joontega täpsustatud ka sünniaastad 2000ndatel ja 2010ndatel – ja roheline nool, mis näitab umbes praegu teismeeas noorte 70ndatesse jõudmise punkti ajaskaalal.

Lisaks tuleb selgitada, mida tähendavad “tulevikustsenaariumid” (taustainfot leiab nt siit lingilt): need on valikud võimaluste vahel, et maailmas ei proovitagi leida ühist keelt ja loobutakse praegustest kliimaeesmärkidest ning suurendatakse heitmeid. Teise stsenaariumi järgi CO₂ heitmed jäävad kõrgeks ehk umbes samale tasemele, kus need praegu on. Kolmas stsenaarium viitab võimalusele, et CO₂ heitmeid suudetakse mõnevõrra kärpida; neljas stsenaarium tähendab kärpimist piisavalt, et hoida maailma soojenemine 2 kraadi piires ja viies stsenaarium tähendaks 0-emissioonideni jõudmist. Ehkki viimane stsenaarium on praktiliselt välistatud, on oluline ka selle üle veidi mõelda: nagu näha, jätkuks soojenemine ka sellisel juhul. Põhjuseks on see, et juba õhku paisatud kasvuhoonegaasid mõjuvad väga pikka aega, ehk teisisõnu on eelmiste aastakümnete heitmetel piisavalt mõju, et need tulevikuaastakümneid ikkagi mõjutaks. Meie tänane nullini jõudmine ei saa seega lõpetada praegu juba alanud soojenemist, küll aga vähendaks see soojenemise taset. Iga välditud kraadimurdosa soojenemist on abiks!

Kokkuvõte

Selleks, et veenduda, et tundidele seatud eesmärgid said täidetud, võiks viimasena paluda õpilastel sõnastada vastused kahele küsimusele:

• kuidas mõjutavad erinevad riigid kliimamuutumist erinevalt;
• miks mõjub kliimamuutumine erinevatele riikidele erinevalt?

Vastused saab kas ühiselt üle kuulata või siis pisut hiljem kirjaliku ülesandena läbi lugeda.

E-koolikott: Keskkonnasäästlik eluviis
Kliimaõiglus Videoõps

Kliimakogu
MTÜ Mondo Maailmakooli materjalid
Tagasi Kooli ja MTÜ Mondo videokülalistunnid
Timo Palo “Miks kliima muutub ja kui suurt rolli mängib selles inimene?”
Madis Vasser “Kliima muutub, aga meie?”
Maris Pedaja “Kes on kliimamuutustes süüdi, miks peab 21. sajandi majandus meenutama sõõrikut?”
Igor Miilvee “Keskkonnaränne – kelle probleem?”

Aet Annist. Ööülikool: Kolonialismist ja globaliseerumisest

Tasaareng

IPCC 6th Assessment Report – Summary for Teachers– Class activity for global citizenship
UN News COP28 talks

All on toodud küsimusi, mida saab kasutada õpilaste (2. ja 3. kooliastme) kliimateadlikkuse hindamiseks. Need sisulised küsimused sobivad näiteks tagasipeegeldamise eesmärgil, kasutada arutelu juhtimiseks, teha tagasivaatav kokkuvõte õpiobjektist või hindamisvahendina õppeprogrammi siseselt.

1. Mis sa arvad kuidas tunnis tutvustatud teema oli seotud kliimamuutustega?
2. Mida uut sa täna tunnis kliima kohta teada said?
3. Mida halba kliimamuutus võib kaasa tuua?
4. Millised sinu igapäevased tegevused võivad mõjutada inimeste elu näiteks Bangladeshis? Etioopias? (võib asendada mingi muu riigiga, mida kliimamuutus ohustab, kui sellest nt oli tunni käigus juttu)
5. Kuidas juhtub see, et sinu igapäevastel tegevustel (nt koolisõitmisel, uute moekate riiete või vidinate ostmisel, burgeri söömisel vms) on mõju kusagil maailma teises otsas?
6. Mille poolest erinevad riigid, kus on kõrged kasvuhoonegaaside heitmed nendest, kus need on väga madalad?
7. Miks me tarbime?
8. Aga miks me ületarbime?
9. Miks võiks olla ebavõrdses maailmas on halb elada?
10. Kuidas sina saad muuta maailma õiglasemaks?