Muutused keskkonnas

Ülevaade ilmastikutingimuste ja kliimamuutuste seosest

Ilm näitab teatud piirkonna igapäevaseid temperatuuri ja tingimuste muutumist (näiteks, milline on nähtavus või palju sademeid võib ühe ööpäeva jooksul ühes kindlas piirkonnas maha sadada). Näiteks Tartus võib sadada vihma, kuid samal ajal võib Pärnus hoopis paista päike. Kliima näitab meile, milline ilm on igale aastaajale vastav teatud piirkonnas. Näiteks Eestis on meil neli aastaega, kuid suved ei ole meil eriti kuumad, kuid talved on meil küllaltki lumised ja külmad. Kliima võib igal aastaajal olla erinev, kuid meil on kujunenud arusaam, milline on Eesti talvine või suvine ilm.

Mis on kliimamuutus?

Kui mingis piirkonnas, nt Eestis, hakkavad ilmnema teatud aastaajale mitteiseloomulikud ilmastikutingimused, on selle põhjuseks enamasti kliimamuutus. Sellised nähtused nagu varasemast tugevamad kuumalained suvel või senisest tugevamad paduvihmad Eestis on ilmselge märk kliima muutumisest.

Kliimamuutus ei tähenda aga ainult varasemast soojemat ilma, kliimamuutusega kaasnevad ka äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu tugevamad tormid, mis toovad kaasa tuulega kaasnevaid kahjustusi, mõnel pool ka üleujutusi. Sündmused, nagu suured üleujutused või metsatulekahjud, mida me kõikjal maailmas näeme, hävitavad kodusid ja kogukondi ning nende sagenemine ja tugevnemine on põhjustatud otseselt kliima soojenemisest (Enson, 2022).

Maasüsteem ehk kliimasüsteem koosneb viiest komponendist: atmosfäär (õhk), hüdrosfäär (vesi), krüosfäär (jää), litosfäär (maakoor ja maapind) ja biosfäär (elusloodus). Kõik komponendid on omavahel seotud ehk mõjutavad üksteist vastastikku. Kliima kitsamas mõttes ongi defineeritud kui ilmatingimuste ajaline kogum konkreetses piirkonnas. Kitsamas mõistes ei ole kliima pelgalt keskmine ilm, vaid sisaldab ka äärmuslikke ilmaolusid (Viide: Kliimamuutuste ABC).

Umbes ühekraadine soojenemine on vähemalt viimase paari tuhande aasta jooksul enneolematu ja on juba kaasa toonud märgatavad kliimamuutused kõikjal maailmas. Viimased neli aastakümmet on olnud järjepanu soojemad kui mistahes eelnenud kümnend aastast 1850. Lisaks soojenevad troposfääri kõrgemad õhukihid ja maailmameri, kahaneb Arktika merejää ja sulavad liustikud, atmosfääri veeringe intensiivistub ehk üleujutused ja põuad sagenevad ja meretase tõuseb (Viide: Kliimamuutuste ABC, lk 9).

Globaalsest soojenemisest tingitud kliimamuutused ei ole kõikjal maailmas ühesugused. Euroopas on õhutemperatuur tõusnud viimasel kolmekümnel aastal 0,5°C kümnendi kohta: see on üle kahe korra kiiremini kui globaalne keskmine (WMO, 2022). Eestis on sagenenud nii kuumapäevad kui ka troopilised ööd (BACC II). Kõige enam on soojenenud kevaded, varakevad saabub järjest varem. Eestis on vähenenud nii lumikatte kestus kui ka paksus, püsiv lumikate sulab sõltuvalt piirkonnast 10 kuni 30 päeva varem (Viru ja Jaagus, 2020).
Viide: Kliimamuutuste ABC, lk 10

Paljud kliima soojenemisest tingitud muutused jätkuvad sajandite ja aastatuhandete vältel, isegi kui me fossiilkütuste kasutamise lõpetame ja kasvuhoonegaase enam atmosfääri ei lisa. Mandrijää sulamine, nt Gröönimaal, jätkub pika aja jooksul. Tänaseks on globaalne keskmine temperatuur juba tõusnud üle ühe kraadi.

Maa kliima tulevik sõltub kõige enam meie käitumisest ja valikutest. Oluline on ühelt poolt see, kuidas me oma majandust korraldame, energiat ja toitu toodame, muldi ja metsi majandame, kui energiasäästlikes majades elame, milliseid transpordivahendeid kasutame, poliitilisel tasandil muutusi nõuame ja kui palju me üldse loodusressursse kasutame. Teiselt poolt on oluline ka see, mis määral me elusloodust hoiame ja taastame. Mida rohkem kasvuhoonegaase inimtegevus atmosfääri lisab, seda tugevam on kliima soojenemine.
Viide: Kliimamuutuste ABC, lk 14

Ülevaade keskkonnamuutustega kohanemise olulisusest

Elame praegu kliimas, mis on inimesele sobiv. See ei tähenda, et meil oleks kogu aeg mõnus ja mugav ilm. Tuleb ette väga külmi talvesid, pikemaid külma- ja kuumaperioode, torme, orkaane ja põuda. Üldiselt siiski midagi hullu pole ja inimene saab siin planeedil koos teiste loomade, taimede, seente ja samblikega enam-vähem ilusasti hakkama. Meil on välja kujunenud suhteliselt stabiilsed ja omavahel seotud aineringed. Üks selliseid on süsinikuringe, kus toimub pidev süsinikuvahetus elava ja elutu vahel. Taimed, vetikad ja kõik muud fotosünteesivad organismid seovad CO2 ja toodavad sellest orgaanilist materjali, taimede ja loomade hingamisel ning orgaanilise materjali lagunemisel või põlemisel, nt metsatulekahjude korral see vabaneb. Viide: (Anger-Kraavi, 2019).

Eestis ja Euroopas tuleb valmis olla nii meie piirkonnas aset leidvateks kliimamuutusteks kui arvestada ka kliimamuutuste mõjudega, mis jõuavad meieni mujalt maailmast. „Eesti kliimamuutustega kohanemise arengukava“ seab muu hulgas eesmärgiks äärmuslike ilmaolude korral seire ja hoiatussüsteemide arendamise ning päästevõimekuse tõstmise, planeerimistegevuse käigus üleujutusriskide maandamise, muutuva kliima tingimustesse sobilike põllukultuuride kasvatamise ja kliimahariduse arendamise. Igaüks saab valmistuda kliimamuutusteks ja äärmuslikeks ilmaoludeks valmis olla. Näiteks võib õppida, kuidas käituda loodusõnnetuse korral või siis, kui taristu ei toimi, ja valmis olla kriisiolukordadeks. Viide: (Kliimamuutuste ABC, lk 25).

Kuigi kliimamuutused jätavad tugevama pitseri ekvaatorilähedastes piirkondades, mõjutavad kliimamuutused ka meid Eestis ja Euroopas. Euroopas on ohus läänepoolsete alade rannikupiirkonnad ja lammid, sest merepinna tõusu ja tormiajude võimaliku sagenemise tõttu suureneb nende üleujutusrisk- (Euroopa Keskkonnaagentuur 2017). Juba praegu põhjustavad sagenenud kuumalained Euroopas kümneid tuhandeid enneaegseid surmajuhtumeid (Euroopa Keskkonnaagentuur 2017). Eestis kasvab põllusaagi hävimise oht, kuumalained põhjustavad liigsuremust ja üleujutused ohustavad infrastruktuuri (Kliimamuutustega kohanemise arengukava). Viide: (Kliimamuutuste ABC, lk 20).

Kliima soojenemise tagajärjed võivad olla nii negatiivsed kui ka positiivsed. Soojem kliima ei ole üheselt halvem või eluvaenulikum kui külmem, kuid selle negatiivsed mõjud on siiski ülekaalus kuna ökosüsteemid ja ühiskond on kohanenud senise veidi külmema kliimaga. Muutustega kohanemine võtab aega, sest inimestel puuduvad varasemad kogemused soojema kliimaga kaasnevate olukordade ja tingimustega toimetulekuks (Rahmstorf & Schellnhuber, 2021, lk 95 – 101).

Kliimasõbralikum energeetika, näiteks tuule- ja päikeseenergia kasutamine, on kliima soojenemise peatamiseks möödapääsmatu. Aga sama oluline on tootmist ja tarbimist üleüldiselt vähendada (IPCCAR6 WGIII; UNEP MPN 2021). See tähendab põhimõttelist majanduslikku ja sotsiaalset muutust, et suudaksime heaolu luua loodust kahjustamata ja kliimat soojendamata (UNEP MPN 2021). Muutused peavad toimuma üksikisikute, kohalike omavalitsuste, ettevõtete ja riikide tasandil, seejuures on ülioluline rahvusvaheline koostöö (vt C3). Lühiajalisest majanduskasvust viimase väljapigistamise asemel peavad ühiskonnad heaolu tagama kliimat ja loodust hoides (UNEP MPN 2021). Kindlasti ei tohi heitkoguseid vähendada elurikkuse arvelt. See teeks muu hulgas keeruliseks vältimatu kliimamuutustega kohanemise. Viide: (Kliimamuutuste ABC, lk 25).

Kliima ja keskkonna pärast muretsemine on järjest suurem proovikivi vaimsele tervisele. Kliimastressist on saanud omaette psühholoogia uurimisvaldkond (Climate Psychology Alliance, 2020), mis vaatleb seda näiteks pretraumaatilise stressina (Kaplan, 2015) ehk püsiva murena eesootavate kliimašokkide pärast. Kliimamuret käivitab kogemus, et ühiskondlikud institutsioonid ei tegele kliimaprobleemi haldamise ja vältimisega piisavalt. Kliimastress erineb paljudest ärevuse vormidest selle poolest, et selle taga on reaalelu stressiallikas – tegelik probleem, millele inimene vastab mure või hirmuga (O’Brien ja Elders, 2021). Seetõttu peab üksikisiku vaimset tervist mõjutavate aspektidega tegelema samal ajal kui tegelikke sotsiaalseid muutusi ellu viima (Clayton, 2020). Just konkreetsete lahenduste otsimine toetavates võrgustikes viib kliimaagentsuseni (Pearse jt, 2010) ehk kliimamuutuste vastu tegutsemise võimekuse saavutamiseni. Seetõttu tuleks kombineerida ärevust vähendavaid tehnikaid (vt ka Climate Psychology Alliance) reaalse kollektiivse tegevusega, nt liitudes kogukondadega, mis konkreetseid kohanemisplaane välja töötavad ja kliimamuutuste mõjudeks koos valmistuvad, survestavad valitsusi ja ettevõtteid kliimakriisiga viivitamata tegelema, kliima- ja keskkonnateadlikkust suurendavad või arendavad ringmajanduse jms teenuseid, et vähendada inimtegevuse keskkonnamõju (Viide: Kliimamuutuste ABC, lk 27)

Kliimamuutus on üks suuremaid muresid, mis puudutab igas eas inimesi üle maailma. Kliimamuutusega kaasnevatele probleemidele mõtlemine võib olla väga raske ja hirmutekitav, seda nii neile, kes aktiivselt nende probleemidega tegelevad kui ka neile, kelleni jõuab info meedia vahendusel. Kliimaärevuse ja -stressi kujunemine võib alguse saada lihtsalt teadlikkuse tõusust. Teadlikkuse tõus on väga oluline, et asuda probleemi lahendama – aga samuti on oluline, et teadlikkus ja isegi mure kliimamuutuse pärast ei süveneks sedavõrd, et sellest tekiks reaalne psüühiline probleem – ärevus ja stress. Sellisele negatiivsele asjade käigule aitavad kaasa ajakirjanduses avaldatavad artiklid, mis ei soodusta inimestes avatust muutustele ja ümberkorraldustele. Samal ajal pommitatakse inimesi segadusttekitava ja ebasüstemaatilise infoga sotsiaalmeedias. Selline info mõjutab negatiivselt paljusid meediatarbijaid kuna elanikkonna kliimateadlikkus on väike ja selletõttu ei osata hinnata edastatava informatsiooni tõesust. (Rahmstorf & Schellnhuber, 2021, lk 104 – 114). Igapäevasel infoväljal rõhutatakse sageli takistusi muutusteks, kinnitatakse vananenud ühiskonna ja majanduse korraldamise viiside paratamatust ning demoniseeritakse neid, kes rajavad lahendustele teed. On arusaadav, et uute oludega kohanemine võib olla keeruline ja tekitada vaimseid probleeme. Kõige suuremat hirmu tekitab kriisiolukorras see, kui ühiskond seda ei märka ega sellega ei tegele. Eriti vastuvõtlikud on nendele mõjutustele noorema põlvkonna esindajad, kellel on vähem elukogemusi, aga ka suurem oht kriisis tuleviku näol ees ootamas. Tundes suurt vastutust enda ja teiste inimeste tuleviku ees võidakse võtta endale üle jõu käivaid kohustusi – muutuste elluviimine, valupunktide teadvustamine, enda elu ümberkorraldamine ja teiste mõjutamine. Kõik need tegevused on kliimamuutuse mõju vähendamise võitluses olulised, kuid selle kõrval unustatakse iseenda eest hoolt kanda ja see toob kaasa ärevusseisundi. Just sellega seoses on väga oluline juhtida tähelepanu sellele, kui kahjulik on, et negatiivselt kujutatakse ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias sageli ka kliimaaktiviste. Ometi on nende roll tegelikult väga suur nii teadlikkuse tõstmisel (näiteks Suurbritannias on kliimateadlikkus kahekordistunud just protestide mõjul), poliitikute survestamisel muutuste elluviimiseks (poliitikasse on jõudnud üha enam kliimaeesmärke nii teaduse kui protestide mõjul) ja kolmandaks – kliimaaktivism on suureks toeks kliima pärast muretsevate inimeste vaimsele tervisele. Kliimaaktivistide gruppides on fookus vaimsele tervisele väga selge, lisaks pakutakse üksteisele tuge sarnaselt mõtlevate inimeste seltskonna ning ühiselt lahenduste nimel tegutsemisega (vt ka Annist jt 2023 Kliimamure kui inimeste ja keskkonna suhete vahendaja, Inimarengu aruanne 2023: Vaimne tervis ja heaolu. Tallinn: Eesti Koostöö Kogu.).

Kliimaärevuse ennetamiseks on oluline kujundada lastel juba varasest east alates eakohase sisu ja meetodite toel terviklikku arusaama ümbritsevast looduskeskkonnast ja inimese tegevuse mõjust sellele. Oluline on teadlikkus looduskeskkonna toimimiseks vajalikust tasakaalust, aga vähem tähtis pole ka valmisolek paratamatuteks muutusteks. Muutustega aitavad hakkama saada erinevad toimetuleku strateegiad. Eesti inimarengu aruanne 2023  soovitab kasutada terminit “kliimamure”, kuna see viitab tegeliku olukorraga põhjendatud ja stressi tekitavale murele reaalsete kliimamuutustest tulenevate ohtude ees. Kliimaärevus ei kirjelda piisava selgusega, et emotsionaalse reaktsiooni taga on reaalne ja tõsine probleem.

Euroopa uuring (EIB 2022) osutab, et 67% Eesti elanikest on veendunud, et nad ise teevad oma igapäevaelus kõik, mida vähegi saavad, et kliimamuutuste vastu võidelda. Samas usub vaid 35%, et ka kaaskodanikud seda teevad. Kliimamure kogemine on oluline samm kliimaagentsuseni (Pearse jt 2018, lk 340–342) ehk kliimamuutuse vastu tegutsemise võimekuse saavutamiseni. Kliimaagentsus eeldab kliimaprobleemide abstraktsuse ületamist nii, et inimene hakkab otsima konkreetseid viise lahendusteks ja toetavaid võrgustikke. Kliimateadlikud inimesed on enamasti teadlikud ka vaimse tervise hoidmise olulisusest. Kliimamuutuse ja keskkonnakahjude tõsiselt võtmine ja sellele lahenduste rakendamine peaks olema Eesti ühiskonna ühine eesmärk. Siis saab kliimakohanemisega päriselt tegeleda ja see omakorda aitab leevendada kliimamuutusest tekkinud kogetavaid tagajärgi, aga ka toetada teaduspõhist keskkonna- ja kliimateadlikkust, soodustada kliimamurelike inimeste koondumise soodustamist ühise eesmärgi nimel tegutsemiseks ning nende inimeste hulgas vaimse tervise hoidmise edendamist. Viide: (Annist, A., Plüschke-Altof, B., Vacht, P., Rennit, M., Plaan, J. (2023). Kliimamure kui inimeste ja keskkonna suhete vahendaja. Eesti inimaregu aruanne).