Õpiväljundid: õpilane
- jutustab kuuldust, nähtust ja loetust;
- arutleb loetu ja/või kuuldu üle, väljendades end selgelt ja asjakohaselt (suuliselt ning kirjalikult);
- selgitab puude tähtsust eestlaste jaoks.
Soovituslik tegevuskava
- Õpilaste varasemate teadmiste aktiveerimiseks mõistekaart või ajurünnak või sõnapilv puude rollist inimeste elus (paberile, tahvlile, digitaalselt, nt mentimeter.com).
- Loo ,,Koduhiis” vm klassis (ette) lugemine (leitav altpoolt). Lugemise ajal võiks olla tahvlile/ekraanile kuvatud õpilaste jaoks järgmised küsimused:
- Missuguseid puid loos nimetatakse?
- Miks need puud olid talus elavate inimeste jaoks olulised?
- Paaristööna või väikestes rühmades arutelu loetu üle.
- Võimalik lisaülesanne: arutelu oma lemmikpuu üle.
- Kas sinul endal on oma lemmikpuu? Mis puu see on?
- Miks see puu sulle meeldib?
- Jutusta puu kohta mõni lugu.
- Rühmade tähelepanekute jagamine.
- Paaristöö etteloetud tekstiga:
- Lugege teksti tähelepanelikult.
- Millised on teie jaoks võõrad sõnad? Kirjutage need vihikusse üles. Arutage omavahel, mida need võiksid tähendada. Võimalikud variandid: hiis, leer, varrud, lell, põuaaeg, rõkkama, visa, võsu, pookvaha.
- Kui kõik paarid on lõpetanud, hakatakse koos sõnade tähenduste üle arutlema. Sõna tähendused võib õpetaja kuvada ekraanile.
- Tunni lõpus täiendada tunni alguses loodud mõistekaarti või ajurünnaku käigus moodustunud sõnapilve.
Soovituslik kodutöö: intervjuu vanematega (või vanavanematega) nende lapsepõlve lemmikpuu kohta. Võib küsida sarnaseid küsimusi, mida tunnis lastelt küsitakse:
- Kas sul on olnud lapsena oma lemmikpuu? Mis puu see oli?
- Miks see puu sulle meeldis?
- Jutusta mõni selle puuga seotult lugu.
- … …
Näide ühest sobivast tekstist (ette-)lugemiseks (puu vaatluse sissejuhatuseks):
KODUHIIS
R. Katko
Minu lapsepõlve-kodus on toa taga mäenõlvakul imelik hiis, kus igal puul on oma nimi ja elulugu. Ainult hiie keskel on üks mitmesaja-aastane tamm, mille täpset vanust, elulugu ja istutamisaega keegi ei tea. Vanaisa arvas, et küllap see tamm juba Rootsi ajast kasvab meie talu maal. Teiste puude vanus ning istutamisvanus on küll teada.
Tollest suurest rootsiaegsest tammest veidi eemal kasvab teine tamm, mis nüüd võib olla ka üle saja aasta vana. Selle tamme olevat vanavanaisa istutanud, kui ta oli sinna tallu asunud. Nüüd on ka see juba suur puu. Seda tamme kutsutakse vanavanaisa järgi Peedu tammeks.
Vanaisa istutas sina hiide oma pulmapäeval kuuse. See on nüüd nii suur puu, et latv ulatub tammedest kõrgemale. Seda kutsutakse vanaisa kuuseks. Teised puud on nooremad ja järk-järgult väiksemad.
Kõik selle hiie puud on talu rahva istutatud, ikka mõnel tähtpäeval, kas pulma-, leeri- või varrupäeval. Seal on tädide ja lellede õnnele istutatud puid, kes kõik on talus sündinud ja üles kasvanud, keda ma pole kõiki näinudki ega tunnegi. Nad on talust välja läinud ja endale uued kodud loonud, aga nende õnnele istutatud puud kasvavad ikka Peedu talu hiies, juured sügavas kodumullas. Aga vanaisa ja vanaema teadsid ära kõik puud, millal ja kelle nimele nad on istutatud.
Kui mina juba suuremaks sain ja linnas koolis käisin, siis joonistasin ühel suvel selle hiie plaani paberile, märkisin sinna üles iga puu, kirjutasin juurde aastaarvu ja nime, kelle õnnele puu on istutatud. Pärast seda on plaani hiljem istutatud puude märkimisega täiendatud, nii et see nüüd on nagu koduhiie ajalugu.
Minu sünni puhul istutati sinna hiide pihlakas. Kui mina meelemärkajaks poisikeseks olin sirgunud, oli pihlakas juba nii suur, et kandis maju. Hoidsin seda puud väga, sest see oli minu õnnepuu – kastsin põuaajal ta juuri ja hoidsin marjad puutumata, kuni esimene külm neist üle käis. Pärast seda maitsesid need väga head. Sealsamas olid ka vendade ja õdede õnnele istutatud puud, igaüks tundis oma ja hoolitses selle eest. Kevadel panime sinna hiide üles kuldnokakastid, millesse kuldnokad asusid. Siis hommikuti rõkkas kogu hiis lindude laulust.
Isa laskis meid igaühte mõne tähtpäeva puhul oma õnnele puid istutada. Kord tõin metsast väikese saare ja istutasin oma õnnele. Küll oli visa kasvu võtma! Esimesel sügisel pääsesid kogemata sinna lambad ja närisid ära ta oksad. Siis põdes saar kogu suve, aga järgmisel aastal ajas uued võsud ja võttis uut jõudu. Seejärel tuli lumerikas talv ja kõrge lumehang rõhus katki ta ladva. Kui kevadel seda märkasin, olin üsna mures – kas saabki õnnepuust enam asja. Lõikasin terava noaga murtud ladva poolviltu ära ja määrisin pookvahaga, et vett sisse ei võtaks. Siis ajas ta hoopis uue võsu, ja sellest kasvas puus, suur puu. Iga aastaga võttis ta silmanähtavalt juurde. Oksakroon kerkis kõrgemale, ei ulatunud lambad teda enam närima ega teinud sügav lumi midagi.
Niimoodi aegamööda on meie hiis kasvanud ja nüüd on ta juba suur metsatukk, talule ja kogu külale iluks. Ühtegi elavat puud sealt maha ei võeta. Kui mõni puu ära kuivab – harva seda küll juhtub – siis võetakse see küll maha ja öeldakse: sel õnnepuul ei olnud pikka iga!
Teksti allikas:
Rummo, T.; Rute, M.; Valgma, A. (1998). Kodulooline lugemik koolile ja kodule I. (lk 93-94) Avita
Veel soovituslikke allikaid:
Hiiemäe, M. (2020). Väike puu- ja põõsaraamat. Rahvapärimusest. Tartu: EKM Teaduskirjastus.