10. KUIDAS ON ORGANISMID KESKKONNAGA SEOTUD?

Organismid on väliskeskkonnaga tihedalt seotud aine- ja energiavahetuse kaudu. Kõik loomad saavad oma eluks vajaliku energia toidust, mida nad hangivad keskkonnast. Toidu seedimine toimub seedetraktis, kus keerulised ühendid muudetakse lihtsamateks väiksemateks ühenditeks, mis imenduvad sooletikust verre.  Toitained ja hapnik jõuavad vere vahendusel kõikidesse elusatesse rakkudesse, kus pannakse kokku organismile omased ained. Rakkudes toimub ka ainete lagundamine, mille käigus vabaneb elutegevuseks vajalik energia.

Nende protsesside käigus tekivad jääkained, mida organism ei vaja, ning need viiakse erituselundite abil organismist välja.

Mida aktiivsem on loom, seda rohkem energiat ta vajab. Samuti on vaja energiat kasvamiseks.

 

Kuidas toimub toidu seedimine?

Selgroogsetel loomadel moodustavad seedeelundkonna suuõõs, enamikul liikidest hambad, keel, neel, söögitoru, magu, maks, sapipõis, kõhunääre, peensool, jämesool ja kloaak (kahepaiksed, roomajad, linnud) või pärak (kalad, imetajad).

 

Miks on imetajate seedeelundkond ja hambad erinevad?

Imetajate seedeelundkonna ja hammaste ehitus sõltub toidust, mida nad söövad. Taimetoit on raskesti seeditav, sest sisaldab palju tselluloosi, ning energiavaene.  Taimset toitu aitavad seedida soolestikus elavad mikroorganismid. Loomne toit on kergemini seeditav ja energiarikkam.

 

JÄNES Jänes on taimtoiduline ja tal on pikk soolestik, sest taimset toitu on raske seedida. Jänesed söövad oma pabulaid, sest kui söödud toit läbib seedekulgla esimest korda, siis ei ima see kõiki vajalikke toitaineid ning seetõttu peab jänes toitu veel teist korda seedima.	HIRV Hirv on taimtoiduline mäletseja ja tal on mitmekambriline magu. Allaneelatud toit liigub kõigepealt mäletsejate vatsa, kus algab toidu seedimine. Sealt liigub toidumass võrkmikku ja söögitoru kaudu tagasi suuõõnde. Toit mälutakse purihammastega läbi ja neelatakse uuesti alla.
KARIHIIR Karihiir on putuktoiduline. Tema soolestik on lühem kui taimtoidulistel loomadel ja tal puudub pimesool.	REBANE Rebane on kiskja ja sööb loomset toitu, mis on energiarikkam võrreldes taimtoiduga.  Loomset toitu on kergem seedida ja kiskjate soolestik on lühem võrreldes taimtoiduliste loomadega. Kiskjatel on pimesool (ja käärsool)

 

Kiskjate hammastik. Loomtoidulistel on silmahambad muutunud teravateks suurteks kihvadeks, millega loom haarab ja tapab saagi. Lõikehammastega on hea saaki haarata ja nad on tervaotsalised, Purihambad on tervatipulised ja sobivad liha tükeldamiseks. Esimesed tagumised purihambad on suuremad ning neid nimetatakse kiskjahammasteks. Hunt ja ilves on kiskjad.

 

HUNT	ILVES

                                                                                                                

Segatoidulised ja rohusööjad

Segatoiduliste ja taimtoiduliste loomade eesmisi ja purihambaid eraldab hammasteta vahemik.

METSSIGA Metssiga on segatoiduline. Kultidel ( isased) on hästi arenenud kihvad.	VEIS Veis on rohusööja (mäletseja), tal puuduvad ülemised lõikehambad.

 

Kuidas kalad ja kahepaiksed toituvad?

Röövkalade suuõõs on suur ja nad neelavad oma toidu tervelt alla. Röövkaladel on hambad teravad ja tahapoole kaldus, lepiskaladel on suu väiksem ja suuhambad puuduvad, kuid esinevad neeluhambad. Kaladel puudub tõeline lihaseline keel. Luukalade suur suuõõs läheb üle neeluks, söögitoru on lühike, lai ja veniv. Soole pikkus sõltub kala suurusest ja toidust, jämesool lõpeb pärakuga.

Kahepaiksete suuõõs on lai ja horisontaalne, milles on rohkesti limanäärmeid. Osadel kahepaiksetel asuvad hambad suuõõne luudes nagu kaladelgi. Hambaid kasutatakse vaid toidu kinni hoidmiseks, toidupalad neelatakse tervelt alla. Silmad aitavad toitu tervelt alla neelata. Kahepaiksete keel on pikk ja enamasti kleepuv. Kahepaiksete söögitoru meenutab kalade oma, on samuti lühike ja lai, magu on pikk. Nad on loomtoidulised ja seedimine on kiire. Tagasool avaneb kloaaki.

Vaata videot 

 

Kuidas roomajad ja linnud toituvad?

Roomajad neelavad oma saagi alla tervelt.

Vaata videot:

 

Roomajate hambad on koondunud lõualuude servadele või pinnale. Roomajate hambad vahetuvad elu jooksul. Madudel võivad olla mürgihambad (nt rästikul). Roomajate keeled on erinevad. Sisalikel on see haruline, pikk ja väga liikuv, krokodillilistel ja kilpkonnalistel lühike ja liikuv. Madude söögitoru on jäme ja tugevate lihastega nagu magugi. Peensool on kääruline, jämesool lühike ja lõpeb kloaagiga.

Lindudel hambad puuduvad, toitu haaravad nad jalgadega või nokaga. Noka kuju näitab, millest lind toitub.

 

Osal veelindudest, nt partidel, on lai lame nokk veekogust taimede või molluskite hankimiseks. Veelindudel, kes suure osa elust vee peal ujudes mööda saadavad, on ujulestadega jalad.	Putuktoiduliste lindude  nokk on teravaotsaline ja peenike. Väikestel metsalindudel on kolm ettepoole ja üks tahapoole suunatud varbaga jalad, et okstest kinni hoida.	Rähnidel on pikk tugev peitlitaoline nokk, millega saab hästi puutüvesse auke toksida. Rähnidel on kaks varvast ettepoole ja kaks tahapoole suunatud, see võimaldab neil haakuda puutüvele.

Seemnetest toitujatel on nokk jämedam  ja tugevam, koonusekujuline, et kõva kesta purustada.	Röövlindudel on konksjas, tugev ja terava servaga nokk ning jalad on varustatud  tervate küünistega.

 

Lindudel on lihaseline keel ja enamusel süljenäärmed. Lindude söögitoru on pikk, laienenud ja moodustab paljudel liikidel pugu. Pugusse talletatakse seemneid või röövlindudel kogunevad sinna seedimata toidujäätmed, mis hiljem heidetakse suu kaudu välja räppetombuna. Magu on kaheosaline: näärmemagu eritab seedenõresid ja lihasmagu osaleb toidu peenestamisel.  Soolestik on lindudel pikem kui roomajatel, kuid lühem kui imetajatel. Lindudel on kõhunääre, mida kaladel, kahepaiksetel ja roomajatel pole. Lindude jämesool on lühike ja avaneb kloaaki.