4.1. Mis iseloomustab luukalu?

Keha kuju

Keha on valdavalt lapik, külgedelt kokku surutud. Voolujooneline keha vähendab vee takistust ja hõlbustab kiiret ujumist.

Keha värvus

Värvus sõltub veekogu värvusest ja sellest, kui sügaval kala elab. Kala selg on enamasti tumedam ja kõhupool heledam. Veepinna lähedal elavad kalad on sinakasrohelistes ja põhjakalad mustjaspruunides toonides. Seetõttu on kalad vaenlastele vähemärgatavad.

Kehakatted

Nahk, soomused, lima

Keha katavad luulised soomused. Katusekividena osaliselt üksteise peal paiknevad soomused teevad kehapinna siledaks ja kaitsevad vigastuste eest. Naha limanäärmed eritavad lima, mis muudab keha libedaks, et kergendada   liikumist vees.

Küljejoon

Mõlemal pool keha on rõhutundlik meeleelund – küljejoon, millega kala tajub vee liikumist ja võnkumist, et vees orienteeruda.

Uimed

Uimi kasutab kala liikumisel, tasakaalu hoidmisel ja manööverdamisel. Edasiliikumiseks töötab kõige tõhusamalt sabauim.

Lõpused

Lõpused on kala hingamiselundid. Kui vesi läbib lõpused, liigub hapnik veest lõpuste veresoontesse ja sealt kannab veri hapniku kõikidesse kala elunditesse. Elunditest tulnud süsihappegaasirikka vere pumpab süda samuti lõpustesse, kus süsihappegaas eraldub vette ning veri rikastub uuesti hapnikuga.

Ujupõis

Ujupõis on kehaõõnes paiknev gaasiga täidetud elund, mis võimaldab kalal ujuda erinevates sügavustes. Kui kala sukeldub, väheneb gaasi hulk ujupõies, kui kala ülespoole tõuseb, ujupõis aga suureneb.