3.1. Mis on ravimvorm?

Ravimvorm on farmatseutiliste võtete kogum, mis aitab raviaine toime kohale viia.

Ravimvorm on farmatseutiliste võtete kogum, mis aitab raviaine toime kohale viia. Ravimvorme on erinevaid ja peamiselt ning traditsiooniliselt jaotatakse ravimvorme arvestades nende agregaatolekut: vedelad ja tahked ning pooltahked ravimvormid (joonis 1).

Joonis 1

Euroopas ja seega ka Eesti Vabariigis kehtiv Euroopa Farmakopöa (http://online6.edqm.eu/ep900/) klassifikatsioon jagab ravimvormid tunduvalt täpsemini arvestades seejuures lisaks ravimvormi agregaatolekule ka raviaine toime saabumise kiirust ja ka manustamisviisi. Seega ravimvormid kogu aeg täiustuvad ja neid defineeritakse just konkreetsel hetkel käibel olevate terminite abil. Euroopa farmakopöa on käsiraamat, mis on mõeldud ravimitööstusele juhendina, milliseid teste on vaja oma ravimpreparaadi väljatöötamisel läbi viia, et välja selgitada ravimpreparaadi kvaliteet. Rohkem infot ravimvormide ja manustamisviiside kohta leiab Ravimiameti Farmaatsiaterminoloogia raamatust või ka Ravimiameti kodulehel (http://www.ravimiamet.ee/). Oluline täpsustus on ka kirjeldada ravimite kasutamise viisi, et kas näiteks lahus on mõeldud välispidiseks või seespidiseks kasutamiseks. Välispidiselt kõige enam kasutatavad ravimvormid on kreemid, salvid, geelid, plaastrid, pulbrid, aga ka lahused, spreid, suspensioonid ja emulsioonid. Samas seespidised ravimid ehk enteraalsed ravimid võivad olla väga erinevad ravimvormid nagu tabletid, kapslid, lahused, suspensioonid, emulsioonid, siirupid jne. Juhul, kui ravim viiakse organismi süstimise teel, siis nimetatakse neid parenteraalseks ehk süsteravimiteks. Süsteravimite korral on tegemist ravimitega, mida viiakse organismi süstimise teel ja ka siin on võimalik olenevalt süstimise kohast neid erinevalt jaotada.

Seega sellist ravimvormi, kui lihtsalt “tablett” polegi, sest on vaja täpsustada manustamisviisi, kas tegemist on suukaudse tableti või vaginaaltabletiga jne. Ning samuti on vajalik täpsustada, kas tegemist on raviainet kiiresti vabastava tabletiga (konventsionaalne ravimvorm) või raviainet modifitseeritult vabastava tabletiga. Kui raviainet kiiresti vabastavates ravimvormides ei ole raviaine vabanemist taotluslikult modifitseeritud spetsiaalse koostise ja/või tootmismeetodiga, siis raviainet modifitseeritult vabastavad ravimvormid on ravimvormid, millel võrreldes samal teel manustatava raviainet kiiresti vabastava ravimvormiga on erinev raviaine(te) vabanemise kiirus ja/või vabanemise koht. Taotluslik modifitseerimine saavutatakse spetsiaalse koostise ja/või tootmismeetodiga. Raviainet modifitseeritult vabastavate ravimvormide hulka kuuluvad raviainet prolongeeritult ehk aeglustatult vabastavad ravimvormid, viivitatult vabastavad nt gastroresistentsed kaetud tabletid ja pulseerivalt vabastavad ravimvormid, need on nt OROS tabletid, kust raviaine vabaneb võrdsete ajavahemike järel võrdsete osahulkadena ja seda reguleeritakse mingi kindla süsteemi abil nt osmootse pumba abil (joonis 2).

 

Joonis 2

Arusaadavalt, kui ravimvorm või manustamisviis muutuvad, võivad muutuda ka raviaine oodatav toime saabumise aeg, kui ka kogu biosaadavus (joonis 3).

Joonis 3

Kui on tegemist sama ravimvormiga - nt vesilahus, kuid manustamisviisid erinevad, üks ravimpreparaat on suukaudne ja teine intramuskulaarne, siis on ilmselge, et nende ravimpreparaatide käitumine organismis erineb. Toime saabumise aeg ning ka toime suurus erinevad. Teine variant on, kui tegemist on erinevate ravimvormidega - nt tablett ja vesilahus, mida manustatakse mõlemat suu kaudu, on jällegi iseenesest mõistetav, et need ravimpreparaadid avaldavat toimet organismis erinevalt, sest raviaine saab toimet avaldada alles pärast seda, kui ta on ravimvormist vabanenud. Seega tabletist on oodatava toime saabumine aeglasem kui vesilahusest. Kolmas näide on see, kui nii ravimvorm kui manustamisviis on sama - nt suukaudne tablett, kuid ravimpreparaadid ja nende toime avaldumine võivad siiski erineda. Aga mis siis nende ravimpreparaatide puhul võivad erinevusteks olla? Põhilised erinevused võivad olla kasutatavates raviaine tahke aine vormis või siis abiainetes. Need mõlemad võivad oluliselt muuta raviaine käitumist organismis.