4.5. Mis on ravimi süste- ja infusiooni teel manustamine?

Ravimite süstimise või infusiooni teel manustamist kasutatakse enamasti juhtudel, kui ravimi suukaudne manustamine pole võimalik või ravimi toime peab saabuma väga kiiresti (nt raskes seisus inimeste korral). Kasutades spetsiaalseid ravimvorme, on aga võimalik süstimise korral saada ka toimeaine pikendatud efekti (nn depoopreparaatide ehk pikaajalise toimega ravimvormide kasutamisel). Ravimeid on võimalik süstida peaaegu kõikjale, kuid peamiselt kasutatakse ravimite naha alla, lihase sisse ja veeni manustamist (Joonis 1).

Skeem

Tegemist on manustamisviisidega, mille juures on teostaja oskused ja spetsiifiliste reeglite järgimine, väga olulised. Olenemata süste- või infusiooniteest, tuleb enne süstitava ravimi manustamist infektsiooniriski vähendamiseks manustamiskoht puhastada naha antiseptikumiga (nt antiseptilise ainega niisutatud marlilapiga hõõrudes). Seejuures tuleb jälgida antiseptikumi toimeaega (tavaliselt 30 sekundit) ja oodata nahapinna kuivamiseni. Samuti on väga oluline, et ravimite manustamiseks ettevalmistamisel järgitakse kindlaid reegleid.

Manustamiskoha ärritust ja põletikku võib põhjustada ka toimeaine/ravimi kudesid ärritav toime. Ärrituse vähendamiseks või vältimiseks tuleb ravimi pideval manustamisel süstekohti vahetada. Seejuures on soovitatav kasutada kindlat rotatsiooni, mis aitab järgmist süstekohta meeles pidada ning võimaldab süstekohtadel manustamiskordade vahel taastuda.

Mõne haiguse korral on erialaseltsid, ravimitootjad või muud asutused välja töötanud ka patsientidele suunatud ravimite manustamisjuhendeid.

Mis on ravimi naha alla manustamine ja kuidas seda õigesti teha?

Ravimi naha alla (ehk subkutaansel) manustamisel süstitakse ravim nahaalusesse rasvkoesse, kust toimeaine imendub vere- või lümfiringesse. Toime saabub aeglaselt ning kestab suhteliselt kaua, kuna nahaaluses rasvkoes on vähe veresooni ja imendumine toimub aeglaselt.

Oluline on valida õige manustamiskoht ning pideval manustamisel seda vahetada.

Nahaalune manustamine on eelistatud, kui ravimi suukaudne manustamine ei ole võimalik, teised manustamise viisid on vastunäidustatud või väheefektiivsed ja ravim imendub nahaalusest koest täielikult. Näiteks ei ole insuliini manustamine seedetrakti kaudu võimalik, sest insuliin laguneb seedetraktis kiiresti. Insuliini on võimalik manustada ka intravenoosselt, kuid igapäevaseks koduseks insuliini asendusraviks oleks see liialt keeruline ning vajalik oleks ravimi sage või pidev manustamine.

Nahaaluse manustamise peamiseks puuduseks on süste valulikkus (võrreldes suukaudse manustamisega), aga uute kaasaegsete vahendite ja peenikeste nõelte kasutamine aitab seda valulikkust vähendada.

Enamasti süstitakse ravim kõhu naha alla (nabast 2-3 cm kaugusele) või reie eesmise keskmise kolmandiku välimisse ossa. Ravimi manustamisel tuleb Sul olla kindel, et nahaaluseks manustamiseks mõeldud ravimit ei manustataks juhuslikult veeni ega lihasesse, aga õigeid süstevahendeid ja tehnikaid kasutades on see nö keskmisel inimesel (mitte liiga kõhnal) välistatud. Korduvate nahaaluste süstete korral tuleb Sul süstekohta vahetada, et vähendada ärritust (või nt sidekoestumist) ning sellest tingitud valu ja võimalikku toimeaine imendumise muutumist.

Mis on ravimi lihasesse manustamine ja kuidas seda õigesti teha?

Ravimi lihasesse (ehk intramuskulaarsel) manustamisel süstitakse ravim lihaskoesse ja sealt toimub imendumine vereringesse. Üldiselt suhtutakse tänapäeval ravimi lihasesse manustamisse kriitiliselt, sest inimeste vaheline varieeruvus toime saabumise kiiruses võib olla väga suur, sest ravimi imendumise kiirus sõltub oluliselt süste edukusest (lihasesse jõudmisest) ja lihase verevarustusest.

Selleks, et ravimi manustamine oleks vähem valulik, tuleb lihas ravimi manustamise ajal lõdvaks lasta.

Lisaks tähtsustatakse üha enam riske, mis on seotud ravimi manustamisega närvide või luukoe lähedusse (eriti kõhetutel patsientidel) või ravimitega, mis on kudesid tugevalt ärritavad (see võib ulatuda kergest punetusest kudede nekroosini välja). Tulenevalt sellest, on lihasesisene manustamine eelistatud vaid juhul, kui suukaudne manustamine ei ole võimalik ja teised manustamise viisid on vastunäidustatud või väheefektiivsed. Samuti kasutatakse seda vaktsiinide ja depoopreparaatide (ehk pikaajalise toimega ravimpreparaatide) puhul.

Selleks, et ravimi manustamine oleks vähem valulik, tuleb lihas ravimi manustamise ajal lõdvaks lasta. Samas ei väldi see valu täielikult, sest kuigi tänapäeva nõelad on väga peenikesed, siis ravimid võivad olla ise ärritava toimega ja seetõttu põhjustada valu.

Mis on ravimi veeni manustamine ja kuidas seda õigesti teha?

Ravimi veeni (ehk intravenoosse) manustamisel süstitakse ravimi lahust või emulsiooni sobiva kiirusega veeni. Veeni süstitud toimeaine toimimist ei saa takistada, kõrvaltoimed, toksilised ja allergilised nähud ilmnevad kohe ning seepärast peab olema ravimi esmasel manustamisel pigem ettevaatlik (eriti allergilistel patsientidel või suuremat allergiatekke potentsiaali omavate toimeainetega).

Ravimite veeni manustamisel võib kasutada kolme tehnikat:

  1. suhteliselt väikese ravimi koguse (kuni 20 ml) süstimist lühikese aja jooksul (kuni 15 min),
  2. ravimi lahuse manustamist mõne tunni jooksul,
  3. ravimi lahuse pidevat veeni manustamist, seejuures võib see toimuda päevade ja isegi kuude jooksul.

Veenisisese manustamisviisi peamised eelised on kiire toime saabumine ja täielik biosaadavus. Lisaks võimaldab see manustada ravimeid teadvusetutele patsientidele ning kasutada suuri toimeaine koguseid. Ravimi pideval manustamisel veeni on võimalik saada ühtlane toimeaine kontsentratsioon veres, seejuures on see infusioonikiiruse muutmisega vastavalt vajadusele kergesti muudetav. Samas on veenisisene manustamine keerukam, sest see vajab spetsiaalseid vahendeid, oskusi ja puhtusnõuete ranget järgimist.

Kvaliteedimärk 2020