1.3. Kuidas kujunes rohuteadus?

Vana Kreeka ja Rooma

Hippokratest peetakse meditsiini isaks seetõttu, et ta eemaldus müstikast ning hakkas tervise ja ravimitega seotud asjaolusid mõistusepäraselt seletama. Ta on nüüdisaegse teadusliku meditsiinikoolkonna rajaja.

HippokratesJuba mitusada aastat eKr koondus inimkonna kultuurielu antiikaegsesse Kreekasse, kus arendas taimraviõpetust meditsiini isaks peetav Hippokrates (u 460-370 eKr). Nüüdsest hakati tervise ja haigusega, aga ka ravimitega seotut seletama mõistusepäraselt, seostades seda mitte enam kõrgemate jõudude, vaid ümbritseva keskkonnaga (toit, õhk, vesi, elupaik). Siit pole edasi raske mõista Hippokratese põhiteesi: loodus – kõikide haiguste arst. Inimesest arst pidi ainult nõrgaks jäänud keha tervenemisele omalt poolt kaasa aitama. Looduse ravivat alget tähistas antiikarst terminiga physis. Eelnevast on arusaadav ka Hippokratese püüe vältida keerulisi retsepte ning kasutada ravimtaimi just täpselt sel kujul nagu need looduses esinevad, töötlemata. Hippokrates oli ka esimene, kes seostas droogide õiget säilitamist nende raviomaduste kestvusega; tema poolt sõnastatud säilitamisprintsiipide paikapidavust tolleaegsetes apteekides on kinnitanud arheoloogilised väljakaevamised. Hippokratese meditsiinialased kirjutised on tervikuna tuntud pealkirja all “Corpus Hippocraticum”. Kõige laiemalt on Hippokrates teada oma vande poolest.

Kas teadsid, et sõna „aatom“ oli kasutusel juba Vanas Roomas!

Hippokratesest mõneti teistsugusel seisukohal oli roomlane Asklepiades (126-56 eKr), kelle maailmapilt oli tugevasti mõjustatud antiikatomistide Demokritose (460-370.a. eKr) ja Epikurose (342-270.a. eKr) õpetusest. Neist esimese järgi on aatomid nagu kirjatähed raamatus, neil on kindel vorm ja struktuur, erinevad nad üksteisest kuju, asendi ja järjestuse poolest. Aatomite liikumise raamiks on kosmos ning aatomist enam väiksemat aineosakest antiikatomistide arvates ei eksisteeri. Aatomid on omavahel seotud, ühtki nende liikumise kombinatsiooni ei saa vältida ning ükski kombinatsioon ei ole igavene. Selline mõtteviis tingis fatalismi, sest inimese enda tahtest ei sõltu Demokritose järgi miski. Seevastu Epikurose meelest võivad aatomid liikudes ka sirgjoonelisest teest mõnevõrra hälbida ning nende liikumine ei ole absoluutselt vääramatu, nagu järelikult näiteks ka inimühiskonnas või inimese organismis kulgevad protsessid. Asklepiadese järgi koosneb ka inimese keha lugematust arvust aatomitest, need moodustavad arvukalt kanaleid, kus omakorda liiguvad kindlas järjekorras pisikesed pneumaatilised osakesed. Muutub liikumine ebakorrapäraseks, tormiliseks ja anormaalseks, ilmnebki haigus. Kui Hippokrates pidas haiguste arstiks eelkõige loodust ennast, siis Asklepiades nõudis arstilt suuremat sekkumist raviprotsessi. Muuhulgas kuulub talle seisukoht: Tuto, celeriter et jucunde curare (ravida tuleb arukalt, kiiresti ja meeldivalt)! Õpetlane täiendas hippokraatlaste seisukohta nõnda: loodus ei too mitte ainult tervenemist vaid vahel ka häda (non solum prodesse naturam, verum etiam nocere). Just siit pärineb kaasaegne arusaam farmakonidest, mis võivad tuua nii kasu kui kahju.

Just Galenos jõudis arusaamale, et taimede raviv toime tuleneb teatud kindlatest ainetest. Ta pani aluse ravimtaimedest valmistatavatele galeenilistele preparaatidele ja galeenilisele farmaatsiale.

GalenosRavim- ja maitsetaimede kasvatamine muutus pärast Kreeka langust süstemaatiliseks Vanas Roomas, kus Hippokratese õpetust arendas edasi galeenilise farmaatsia rajaja Claudius Galenos (u 130-200 pKr.), imperaatori ja tema gladiaatorite ametlik arst. Ta püüdis mõista looduse raviva jõu olemust ning leidis, et kui vis vitalis eksisteerib looduses, siis küllap asub see ka ravimites. Kuid erinevalt Hippokratesest ei pooldanud Galenos värskete ja töötlemata taimede kasutamist, sest need võivad sisaldada kahjulikke ja väärtuseta aineid. Seepärast oligi Galenos esimene, kes näitas kuidas üks ja sama ravimtaim või droog sisaldab nii kasulikke aineid (=elujõu kandjaid) kui ka kasutuid või isegi kahjulikke kõrvalaineid (=ballastaineid). Kuigi Galenose ja tema õpilaste poolt kasutatavad ravimite valmistamise mehhaanilised (pressimine) ja ekstraheerivad (leotamine, keetmine) menetlused raviva alge eraldamiseks jäid farmatseutiliselt algelisteks, oli kujutlus toimeainest sündinud. Galenose ravivahendite arsenali kuulus 400-500 erinevat taime mitmesuguste ravimivormidena.

Eupator ja imeline vastumürk

Koos taimede kasulike omaduste kogemisega õpiti tundma ka nende varjupoolt, mürke. Paari aastatuhande jooksul on mürgipeeker olnud tavalisemaks relvaks kui salamõrvari pistoda. Seda tuli, nagu ikka karta eelkõige selle maailma vägevatel. Nii kirjutas rooma satiirik Juvenalis (u 60-pärast 127 pKr): “Käokingast valmistatud mürki ei jooda savikruusist. Vaid see peab mürki kartma, kes viib suu juurde kalliskividega ääristatud peekri.” Ja mürke kardeti tõesti, samuti mürgisegajaid. Muide, sõna farmatseut ongi otsene latinism kreeka sõnast farmakeus > mürgisegaja.

Üheks läbi aegade hinnatumaks mürgitundjaks ja vastumürgi loojaks peetakse Pontose kuningat Mithridates VI Eupatori (u 132-63 eKr), kes katsetas mitmesuguseid mürke orjadel, kurjategijatel, oma perekonnaliikmetel ja muidugi ka – nagu tol ajal kombeks - iseendal. Kui rooma väejuhil Pompeiusel õnnestus 66.a. eKr Mithridatese väed puruks lüüa, võttis kaotaja endalt elu mõõga läbi, sest pikka aega järjest suuremate toksiliste annustega harjunud organismile ei tahtnud surmamürk mõjuga. Roomlased pidasid hinnalisimaks sõjasaagiks temast järele jäänud vastumürgiretsepti, mis leidis mitridaatsiumi (mitridatum) nime all kasutamist veel ligi 200 aasta jooksul.

Tallinnfilmi multifilmis „Mardi leib“ kujutatakse, kuidas Raeapteegis valmistataks mitridaatsiumit, kuid tegelikult valmib sellest mardi leib – martsipan. Tegemist on lihtsalt ilusa looga, sest martsipan pärineb Araabiamaadest, kuid vanasti valmistati seda tõesti apteekides.

Rooma keisri Nero arst Demokrates koostas 55 komponendist koosneva vastumürgi ning teine õukonnaarst Andromachos segas kokku teriakiks (theriaca) kutsutud vahendi, mis kreeka sõna theriakan järgi on vahend mürgiste loomade vastu. Samas sisaldas teriakk ise muuhulgas alati loomseid komponente. Tähtsamaid komponente oli selles maoliha: madu on olend, kes kannab mürki ilma ise sellesse suremata, seega usuti ka teriakk “mürki kandvat”. Ajapikku kujunes teriakk üheks tähtsamaks ravimiks üldse, tema komponentide arv oli 1693.a. ületanud 180 komponendi piiri. Veel 18.sajandil oli teriakk üsna tavaline apteegikaup ning seda leidus apteegis koguni veel 20. sajandi alguses. Loodetud toimeid sellised „imeravimid“ muidugi ei avaldanud.

Edgar Valter. Mardileib

Paracelsus ja iatrokeemia

ParacelsusKeskajal mõjustas ravimiteadust suuresti arst, iatrokeemik ja astroloog Philippus Aurelius Teophrastus Bombastus von Hohenheim ehk Paracelsus (1493-1541). Siitpeale kujunes suund taimedes leiduvate kindlate keemiliste ainete uurimisele. Paracelsusele kui iatrokeemia ühele rajajale polnud taime raviv alge pelgalt filosoofiliseks kategooriaks vaid konkreetseks keemiliseks aineks. Paracelsus on väitnud: “Inimorganismi protsessid on eranditult keemilist laadi, järelikult peab ravi aluseks olema keemia.” Temale kui uusaja loodusravi isale kuulus idee, et elu on keemiline protsess ja inimene on vaadeldav laborina. Haigus tekib teatud keemiliste ainete vähesusest või puudumisest. Haiguse võitmiseks tuleb seega haiget ravida vastava toidu, taimede ja ravimitega. Selleks peab arst peab tundma taime toimet, seda tarkust saab õppida vaid looduselt. Ehkki Paracelsus ja tema järgijad nimetasid Galenose ravimeid halvustavalt galeenilisteks (medicamenta galenica), ei koosnenud nende endi preparaadid (medicamenta spagirica) kaugeltki ainult puhastest toimeainetest. Küll võimaldas alkeemikute poolt destilleeritud etanooli kasutamine tõhustada droogi koostisainete ekstraktsiooni. Paracelsus on avaldanud haiguste ja rohtude vahekorra kohta järgmist mõtet: “Jumal pole ühtki haigust tulla lasknud, ilma, et ta poleks selle vastu looduses ravimit loonud.” Siit pärinebki mõte, et looduses on olemas ravimid mistahes haiguste vastu, kunst on ainult nad üles leida ja neid õigel puhul õigesti kasutada. Õigupoolest kujutas algne iatrokeemia endast kombinatsiooni alkeemiast ja meditsiinilisest tegevusest.

Miks iatrokeemikute retseptid olid pikad ja annused suured? Polnud täpselt teada, mida ja kui palju on haigele tarvis ravimeid sisse anda.

Iatrokeemikud vaatlesid organismi kui keemiliste ühendite kogumit ja haigust kui nende ühendite vahelise tasakaalu häiret. Kuid iatrokeemial oli ka tõsine varjukülg: polnud ju alati täpselt teada, mis ainet ja kui suures koguses tuleks patsiendile anda, seetõttu sisaldasid selle koolkonna ravimid “igaks juhuks” hästi paljusid komponente, mida võeti oma tõekspidamistest lähtudes quantum satis – piisavas, küllaldases koguses. Kuigi Paracelsusele endale kuulub seisukoht, et “Kõik on mürk ja mitte midagi ei ole ilma mürgita, seepärast kahanda kihvti toimet, sest kõik oleneb doosist!” ja “Pikk retsept ei tähenda sugugi head ravi”, ordineerisid iatrokeemikud suurtes doosides ja korraga paljusid erinevaid aineid. Pahatihti oli tulemuseks patsiendi mürgitamine või isegi surm. Samas õpiti nii tundma ravimite toksilist mõju inimesele. Iatrokeemiale sagedane oli ka ohter aadrilaskmine. Prantsuse õpetlane F. Broussais (1772-1838) on märkinud, et ta on iatrokeemikuna valanud rohkem verd kui Napoleon I terve oma sõjaväega.

Alkeemia

Alkeemia kasutab ohtralt sümbolite keeltPüüdes oma tolle ajastu kohta eesringlikes laborites kulda ja Tarkade Kivi luua, õppisid alkeemikud tundma arseeni, antimoni, väävlit, tsinki, vismutit; nad avastasid väävelhappe, soolhappe, lämmastikhappe, ammoniaagi; võtsid kasutusele uusi kolbe, retorte, vesi- ja liivavanne; töötasid välja või täiustasid sadestamise, filtrimise, ümberkristalliseerimise jt metoodikaid.

Kulda on tõepoolest võimalik laboris kunstlikul teel luua.

Alkeemiku kui jumala sarnase imetegija võimeid sümboliseerib filosoofiline kivi e tarkade eliksiir e elueliksiir, milleni jõutakse raskesti järgitavat retsepti täites ning pingelise loominguprotsessi käigus moraalse enesetäiustamise teel. Seega kulla valmistamine ja kogu muu laboratoorne tegevus oli vaid alkeemiku kui isiksuse vaimses maailmas kulgeva arengu sümboolne peegeldus. Tegelikkuses kulla valmistamiseni muidugi ei jõutud. Suure Toimingu tegid laboratoorsel tasemel teoks alles 1941.a. Rubby Sherr, Kenneth T. Bainbridge ja Huber H. Anderson, kes said elavhõbedast ja kõrge liikumiskiirusega neutronitest vaakumdestillatsioonikolvis kolm erinevat kulla isotoopi. Katset kordasid edukalt Harvardi ülikooli teadlased.

Veinist destilleeritud piiritus sai endale nimeks „veini vaim“ ja see arendas edasi farmaatsiat.

Suureks sammuks edasi eriti ravimite, aga ka jookide valmistamiseks maitseainete ja ravimtaimede baasil oli alkoholi kasutusele võtmine alkeemikute poolt. “Veini vaimu” (spiritus vini) sai esimestena veini destilleerimise teel 11.sajandil araablased. Pandi tähele, et see värvusetu vedelik moodustab veini joovastava osa, vaimu, hinge. Algselt oli alkohol alkeemikutele tavaline laboratoorne töövahend, lahusti. Esmakordselt on teda ravimisega seoses maininud hispaania arst Abulkasis. Tema järeltulija Raymundus Lullus nimetas veini vaimu “taimedest saadud elu merkuuriumiks”, mille tähtsaks rolliks pidi olema “ultima ratio corporis humani” (“inimese viimane rahustaja”). Veini destilleerimisel saadud vürtsise maitsega lahjendatud alkohol muutus 14.sajandil tähtsaks kauplemisobjektiks; hiljem hakati alkoholi kääritama teraviljast ning kartuli sissetoomise järel kartulist. Keskaegsete epideemiate leviku aegu kujunes uskumus, et alkohol aitab ära hoida katku või vähemasti tõrjuda vikatimeest kauemaks eemale. Siit alates sai rahvamassidele tuntuks alkoholi joovastav toime ning algas ka tema kuritarvitamine. Ent farmatseutiliselt on alkohol hea lahusti, tänu millele hakati droogidest valmistama hoopis uut tüüpi ravimeid. Kaasaegsetele tinktuuridele pandi alus 19.sajandil prantsuse farmatseutide poolt.

Destillatsiooniseadme loomine alkeemikute poolt peale puhta alkoholi ajastu alguse veel ühe revolutsioonilise muutuse aluseks – ta võimaldas destilleerima hakata eeterlikke õlisid. Destillatsiooniseadet täiustas omalt poolt kuulus 11. sajandi araabia arst Avicenna. Eeterlike õlide saamine andis omakorda meditsiinile, parfümeeria-, kosmeetika- ja toiduainetetööstusele hoopis uuelaadset lähtematerjali ning oli aluseks ka aroomiteraapia kujunemisele.

Scheele avastused ja fütokeemia ajastu

SceeleRavimite uurijate nn keemilise koolkonna esimeseks praktiliseks sammuks olid Rootsi apteekri Carl Scheele (1742-1786) tööd, mis käsitlevad paljude orgaaniliste hapete avastamist taimedest ja toiduainetest. Nii tõestas rootslane, et viinamarjad sisaldavad hapet, mis erineb sidrunis leiduvast “hapust”. Scheele tegi kindlaks gallushappe hernestes, oblikhappe hapuoblikas, piimhappe hapus piimas, kusihappe uriinis jpm. Sõltumata teistest teadlastest avastas ta lämmastiku, kloori ja mangaani. Hapniku avastamine 1769.a. vallandas revolutsiooni keemiateaduses. Apteekri suured teaduslikud avastused valmistasid ette pinna uue ajastu alguseks.

Ravimiteadus sai õige hoo sisse alates 19. sajandist ehk umbes 200 aastat tagasi.

Revolutsioonilise lehekülje avaridadeks sai rea alkaloidide isoleerimine taimsest materjalist: 1803.a. narkotiini, 1806.a. morfiini, 1821.a. kofeiini, 1828.a. nikotiini jpm eraldamine. See omakorda pani aluse eksperimentaalsele farmakoloogiale ning paralleelselt sellega ka farmaatsiatööstuse tekkele. Paljusid toimeaineid õpiti ajapikku saama sünteetilisel teel.

Teaduse arenedes muutusidki ravimid järjest “keemilisemaks”, mispuhul kirjutas Tartu Ülikooli farmaatsiaprofessor Nikolai Veiderpass juba oma 1947.a. ilmunud raamatus ”Galeeniline farmaatsia”: “Ravimainete süntees ja droogist puhtate toimeainete eraldamine võttis suurt hoogu. Paljud tuntud teadlased avaldasid arvamust, et mõne aasta jooksul kaob droogide kui niisuguste tarvitamine ja galeenilised preparaadid tulevad ravimainete nimestikust kustutada. Kuid neist mõtteavaldustest on nii mõnigi aasta möödunud, droogid ja galeenilised preparaadid on aga ikkagi jäänud ravimite perre püsima, jätkates edukat võistlust puhtate toime- ja keemiliste ainetega.”

19. sajandi loodusteaduste alased avastused keemia, mikrobioloogia ja meditsiini valdkonnas olid aluseks ka farmaatsia arengule. Ravimtaimede kasutamine muutus empiirilisest tegevusest teaduseks, kujunes välja fütoteraapia. Fütoteraapia kui termini loojaks on prantsuse arst Henri Leclerc (1870-1955), kes töötas Pariisis ja avaldas oma arvukad esseed mainekas meditsiiniajakirjas “La Presse Médicale” ning publitseeris oma elutöö pealkirja all “Précis de Phytothérapie”, mis siiani on üheks fütoteraapia klassikaliseks teoseks.

Paralleelselt fütokeemia ajastu algusega sai tänu keemia üldisele arengule ja algselt aniliinvärvide tootmisega hoo sisse erinevate sünteetiliste ainete loomine, mis oma korda toetas ravimitööstus ja pani aluse eksperimentaalfarmakoloogiale.