1. moodul: Ajaloost tänapäeva
Ravimid on looduses eksisteerinud enne inimest. Inimkond õppis neid tundma ja valmistama toitumise käigus, loomade käitumist jälgides ning katse ja eksituse meetodil kogemusi üldistades, jõudes algselt peamiselt taimsete ravimite kasutamiselt tõhusate sünteetiliste ravimpreparaatide loomiseni.
Selle mooduli eesmärgiks on anda Sulle põhiteadmisi ravimite väljakujunemise ning ravimtaimede, droogide ja looduslikku päritolu ravimite kohta. Pärast mooduli läbimist on Sul ettekujutus, kuidas ja miks õppis inimkond ravimeid tundma ja kasutama, omad üldisi teadmisi ravimtaimedest ja droogidest, tunned tähtsamaid etappe ravimite kasutamise ajaloos ning mõistad, et ravimite tarvitamine on läbi aegade tulenenud inimkonna maailmavaatest.
Ajaloost tänapäeva (Ain Raal)
https://www.uttv.ee/naita?id=27679
Maailm on hiiglama ilus, kuid samas nii kohutavalt ebatäiuslik paik: tuhanded haigused tõmbuvad otsekui kummipaelaga inimese külge, asu kus sa parasjagu oled või elad. Kuna ja kuidas. Mida siis teha, kuidas tõbesid tõrjuda? Ikka on haiguste korral abi otsitud kusagilt kõrgelt – palvest ja väest ja maast ja veestki. Ja tehtud erilisi rituaalegi. Haigust on vaadeldud kui olendit, kui animat, keda saab meelitada, käskida ja minemagi saata, otse nagu mõnd inimest. Vahel see aitab. Justnagu. No vähemalt esialgu. Kuid enamasti mitte, sest see kõik on kinni inimese enda kõrvade vahel, tema enda tões ja vaimus. Ja ikka on arvatud, et kus on häda, seal lähedal on abigi. Sageli tegelikult ongi!
Paigast paika rännates on ürgne inimene alati otsinud toitu ja leidnud koos toiduga ravimeidki. Nii on ta märganud, et nii mõnigi taim teeb mitte ainult kõhu täis, vaid veel midagi: näiteks paneb kõhu kinni või siis hoopis lahti, võtab ära valu või järsku hakkab maailm su silme ees tantsima või kõrvaldab põletiku või ajab okselegi. Nii arvatakse, et maailma kõige vanemad ravimid on näiteks valuvaigistav unimagun, virgutav eefedra, jõudu andev kokapõõsas või siis südant tugevdav digitaalis, aga ka oksele ajav oksejuur.
Muide, kui vanad üldse on ravimid? Ah arvad, et sama vanad kui inimkond? Vale vastus! Ega loomadki haigustest pääse ja kuidas muidu nemadki ennast ravivad kui ikka üht või teist rohu süües. Nõnda, et rohud on ajast-aega meie ümber olemas olnud. Ole vaid mees ja võta õigel ajal ja viisil ja annuses neist õige.
Kaua on usutud, et esivanemate hinged rändavad pärast surma teatud looma, tootemilooma, sisse. Et esivanemate heatahtlikke sõnumeid mõista, tuleb loomade käitumist õige tähelepanelikult jälgida – mida haige loom teeb, kuhu ja millal ta poeb, ning loomulikult, mida sööb. Nõnda, et ka loomi jälgides oleme paljud ravivad rohud eneste ümbert ülesse leidnud. Ja muide, šimpans tunneb ja oskab kasutada tervelt kümmet ravimtaime. Kui mitut tunned Sina?
Meie esivanemad, eestlased, kasutasid meie rohkem kui 2000 taimeliigist umbes neljasada ravimtaimena. Neist oma korda neljandik ehk sada on praegugi kasutusel ja neist 80 on kõige olulisemad. Kui ma kirjutasin raamatut “101 Eesti ravimtaimest”, siis tajusin selgelt – sada sellist sõpra meil ongi.
Mu vanaema oli umbes seitsmekümneviiene, kui halvenev tervis ta Tartusse haigemajasse “tohtre manu” tõi. See oli üksiti ta elu kõige pikem reis – suisa kohe tervelt seitsekümmend „kilumeetert“! Aga inimesed olidki toona paiksed, kinni oma loomade, kodu ja ka tööde küljes. Nõnda, et ravimid pididki tulema sealt samast, kusagilt kodu lähedusest.
Või siis saadi abi loomulikult apteegist – muidugi, kui säherdune „asutis“ juhtus sul lähikonnas olema ja sul kukrus üleüldse raha oli. Siin, nagu ka Tallinnas Raekoja platsil, oli apteek olemas juba peaaegu kuussada aastat tagasi. Ja te mõelge: sellel ajal puudus ladina köök tervel suurel Venemaal, Leedus, Soomes, Rootsis, Taanis ja -ja sõrmi jääb puudugi- ka Norras. Oleme selle üle väga uhked!
Muide, proviisoriks saab õppida ja ravimeid uurida Tartu Ülikoolis. Tule õpi proviisoriks!
Vanas Roomas tähendas sõna apotheca algselt ruumi, kus hoiti veini. Algne apteek oli pelgalt ravimite ladu ja alles 8. sajandil muutus see kohaks, millel on nüüdisajalgi kolm tunnust: kaupade säilitamine, inimeste teenindamine ja muidugi ravimite valmistamine. Et ravimite tööstuslik tootmine sai alguse alles 19. sajandil, jäi ravimite valmistamine rohkem kui kümneks aastasajaks apteegi ülesandeks ja selle pärast apteeki õigupoolest ladina köögiks kutsutaksegi. Ravimite valmistamise kunstis ja teaduses muutus üha olulisemaks teadlaste abi.
Juba pool miljonit aastat tagasi oskasime toorest liha maitsetaimedega vürtsitada, aga neist ju enamus on ravimtaimed, nii et õppisime neidki tundma. Lõkketule kasutusele võttes hakkasime veelgi rohkem loomi sööma, leides üksiti kosutavat ravimit nende verest ja maksast, mõnest isevärki nõrest, rasvast, sarvest või siis hoopis koguni omalaadsetest putukatest. Seega, algne ravim oli peamiselt taimne, aga võis ka olla loomne või mineraalne. Nii et ei ole mitte sugugi savi, mida maapind eneses peidab. Kui sa õiget savi sööd, siis saad lahti kõhulahtisusest ja mõnestki mürgist su kehas. Loodus ravibki!
Aga tuli andis meile midagi veel: maailma vanima ravimitehase! Tuli, vesi ja taim: nõnda viisi keetes ja leotades sündiski tervistav vedelik. Aga kui sul tekib mõte panna kokku panna rasv, tuli ja veel midagi toimivat, saad tulemuseks salvi. Nii sündisidki meie esimesed ravimid. Sellest peale hakkasime ravimeid valmistades loodust veelgi paremaks muutma.
Arusaam sellest, et taimede, ja üldse ravimite, mõju oleneb neis sisalduvatest ainetest kujunes tänu Claudius Galenosele juba Vanas Roomas 2. sajandil pärast Kristust. Muide, Galenose järgi on endale nime saanud galeenilised preparaadid, sealhulgas tinktuuridki. Kuid toimeainete eraldamiseni looduslikust materjalist jõuti alles 19. sajandi alguses, seda nimetatakse fütokeemia ajastu alguseks. See oli aasta 1804, kui unimaguna kupardest, õigemini neist saadud oopiumist, eraldati väga tugev valuvaigisti morfiin. Või aastal 1820 isoleeriti kiinapuukoortest malaariavastase toimega kiniin ja teised alkaloidid, 1828. a tubakalehtedest nikotiin ja pisut hiljem kohviubadest virgutava mõjuga kofeiin. Tänu sellele saigi uurima hakata raviainete toimet ja hiljem, kui neid laboreis sünteesima õpiti, sündiski ravimitööstus.
Niisiis, taimedest toitudes ja loomi jälgides, katsetades, võites ja kaotades, üldistades ja uuendades, on inimkond tundma õppinud tuhandeid ravimtaimi. Iidseimad kirjalikud allikad ravim- ja maitsetaimedest pärinevad Sumerist, aastast umbes 6000 enne Kristust. Aastal 3216 enne Kristuse sündi pandi Vanas Hiinas kirja teos, mis kirjeldab veerandsadat ravimtaime, pool sajandit hiljem tunti neid juba 900 nagu ka hilisemas kuulsas Egiptusest leitud Ebersi papüüruses. Araabia õpetlane Avicenna kirjeldas 11. sajandil oma Meditsiinikaanonis 800 taimset, loomset või mineraalset ravimit. Selles raamatus “Maailma ravimtaimede entsüklopeedia” on üle tuhande lehekülje ja juttu rohkem kui 1700-st ravimtaimest.
Oma osa farmaatsia kui rohuteaduse arengusse on andnud keskaegsed alkeemikud, iatrokeemikud ja hiljem homöopaadidki. Ravimite uurimisel kujunes täiesti pöördeliseks antibiootikumide avastamine ja tootmine Teise maailmasõja aegu ja absoluutselt revolutsiooniliseks kujunes kromatograafia areng eelmise sajandi keskel. Tänu sellele ja muulegi oli nüüdisaegne ravimiteadus sündinud.
LOE LISAKS:
- Raal A. Mõningaid põhimomente farmakognoosia ajaloost. Akadeemia, 1989, 3, 493-509. http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/36774
- Raal A. Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest. Valgus, 2005. 400 lk. Lk. 12-48.
- Hinrikus T., Raal A., Tankler H. Tartu ülikoolis läbi aegade. Tartu, 2005. 44 lk.