4.1. Kuidas saabub ravimi toime?

Mis peab juhtuma selleks, et manustatud toimeaine saaks toimida?

Selleks, et üks ravimisse pandud toimeaine saaks Sinu organismis oma tööd teha, ehk mõnda Sinu haigust ravida, leevendada või diagnoosida, peab selle ravimiga ja ka toimeainega mitmeid asju juhtuma. Nagu näha joonisel 1, tuleb toimeainel enne toimekohani jõudmist läbida mitmeid etappe: alustades väiksemaks muutumisest (ehk disintegreerumisest) ja toimeaine lahustumisest kuni lõpuks toimekohta liikumiseni välja. Sinna vahele jääb veel mitmeid etappe, mis kõik peavad toimuma õiges järjekorras ning vahel on oluline ka õige ajastus.

Selleks, et lõpuks saaks Sinu manustatud ravim toimet avaldada, peab sellest esmalt toimeaine(d) vabanema, ehk välja tulema, ja Sinu organismi vedelikes lahustuma. See võib tunduda küll väga lihtsalt, kuid ilma nende kahe etapita ei saa ilmselt ükski ravim toimida. Kuidas saab olla toimeaine ravimvormist vabanemine ja selle lahustumine nii tähtis?

Kujutle ühte suurepäraselt disainitud ravimit, mis sisaldab toimeainet Sinu peavalu leevendamiseks. Sa neelad tableti alla ja jääd ootama. Kui ravimiga on kõik korras, siis klassikalise konventsionaalselt (ehk koheselt) toimeainet vabastava tableti korral hakkab see Sinu maos väiksemateks osakesteks lagunema (disintegreeruma). Selle tulemusena pääseb toimeaine abiaine osakeste vahelt välja (vabaneb). Vaba toimeainet ümbritseb Sinu seedetrakti vedelik, milles toimeaine saab lahustuda. Tänu lahustunud olekule saab toimeaine seejärel liikuda Sinu organismis ja jõuda Sinu peas olevate retseptoriteni, mille tulemusena valu väheneb või hoopis kaob.

Nüüd kujutle, et ravimi tootmisliinil on tehtud viga ja tablett on pressitud kokku sellise jõuga, et see Sinu maos väiksemateks osakesteks ei muutu. See tähendab seda, et toimeaine on abiaine osakeste vahel lõksus ja ei pääse välja. Lõksus toimeaine ei saa lahustuda ega liikuda ka peas olevate retseptoriteni ja valu ära võtta.

Selleks, et manustatud ravim saaks toimet avaldada, peab toimeaine sellest esmalt vabanema ja organismi vedelikes lahustuma. Toimeaine vabanemise ja lahustumise kiirus mõjutavad seda, kui kiiresti saabub toime.

Siiski, tänapäeval on disainitud ka palju selliseid ravimvorme, kus toimeaine ravimvormist vabanemise mehhanismid on keerukamad. On ravimvorme, kust toimeaine vabaneb järk-järgulise ravimi pinna erodeerumise (kulumise) või lahustumise tulemusena. Samas on ka neid kust toimeaine saab välja alles siis, kui ravimvormi sisse on tunginud Sinu seedetrakti vedelik, mis toimeaine lahustab ning siis liigub juba lahustunud toimeaine ravimvormist välja.

Ravimvormist sõltub see, kui lihtne või keeruline on toimeainel sellest vabaneda. Sinu organismi vedelike hulgast ja koostisest sõltub see, kui lihtne või keeruline on toimeainel lahustuda. Vahel, kui ravimvormiks ongi lahus (nt suukaudne siirup või süstelahus), on toimeaine juba lahustunud kujul ja abiainete vahelt välja pääsemine ei ole samuti väga keeruline.

Mida teeb Sinu keha toimeainega ehk ravimite farmakokineetika

Pärast toimeaine ravimvormist vabanemist ja lahustumist saab hakata toimeaine Sinu organismi imenduma, ehk läbi erinevate barjääride (nt soole seinas või nahas asuvate rakkude) Sinu vereringesse või organitesse liikuma. Sealt, enamasti vereringest, saab toimeaine liikuda kõikjale meie kehas, ehk jaotuda. Seejuures, kõik ained ei jaotu meie kehas ühtviisi. Toimeaine tahab minna sinna, kus tal on mõnus – rasvlahustuvad ained rasvkoesse ja vesilahustuvad ained jäävad pigem verre (mis sisuliselt on vesilahus). Koos imendumise ja jaotumisega hakkab samaaegselt Sinu kehas toimuma ka toimeaine (ja selle abiainete) metabolism ehk lagundamine ja eliminatsioon ehk organismist välja viimine. Enamus toimeaineid lagundatakse maksas, kus selleks on mitmeid erinevaid võimalusi. Mõnda toimeainet meie organism lagundada ei oska ja need viiakse kehast välja muutumatul kujul. Enamus eliminatsioonist toimub neerude kaudu uriiniga. Kui Sinu maks või neerud on haiged ja ei toimi enam nii nagu peaksid, siis võib olla häiritud ka ravimite lagundamine või kehast eemaldamine ning see võib muuta ravimi toimet. Sellistel juhtudel peab arst kaaluma, millised ravimid on Sulle sobilikud ja kuidas neid võtma peaks.

Kui kõik need joonisel 2 toodud protsessid (lühendiga ADME (imendumine (absorption), jaotumine (distribution), metabolism (metabolism), eliminatsioon (excretion)) on omavahel sobivalt tasakaalus ja piisav toimeaine kogus püsib piisavalt kaua toimekohal, siis saabub ravimi toime ehk inimesega juhtub see, mida oodatakse, nt kaob valu.

Kõikide loetletud protsesside kiirus ja intensiivsus mõjutavad toimeaine biosaadavust ehk seda, kui suur osa manustatud toimeainest jõuab vereringesse ja sealt edasi toimekohale.

Joonisel 3 on näidatud ravimi verekontsentratsiooni muutus ajas, pärast ühekordset tableti või kapsli manustamist. Kujutle, et Sul valutab pea ja Sa võtad valuvaigistit. Pärast ravimi neelamist on toimunud toimeaine vabanemine ja lahustumine ning nüüd hakkab toimeaine imenduma. Vahel võtab see aega terve tunni ja selle aja jooksul Sul valu ei kao. Toimeaine pideval imendumisel selle kogus veres (ehk verekontsentratsioon) järjest suureneb ja ühel hetkel ületab see minimaalset efektiivset kontsentratsiooni ja see tähendab, et Sinu kehas on piisavalt toimeainet, et see saaks valu vähendada. Seejuures on oluline, et verekontsentratsioon ei ületaks talutava kontsentratsiooni väärtust, sest siis muutub Sinu neelatud ravim Sinu jaoks ohtlikuks.

Tuleb meeles pidada, et toimeainete puhul on siiski tegemist enamasti kehaväliste ainetega ja neid nimetatakse sageli mürkideks. Mida suuremaks muutub toimeaine kogus organismis, seda suuremaks muutub ravimi kõrvaltoimete tekkimise tõenäosus. Kuna organism ise tahab toimeainest vabaneda, siis metabolismi (mis peamiselt toimub maksas) ja elliminatsiooni (mis peamiselt toimub neerude kaudu) tulemusena langeb toimeaine verekontsentratsioon ühel hetkel jälle alla minimaalselt efektiivset kontsentratsiooni ja ravimi toime kaob. Kui Sul oli lihtsalt ühekordne peavalu, siis pole sellest midagi, sest selleks hetkeks on valu kadunud ja ilmselt tagasi ka ei tule. Kui Sul on aga näiteks haigus, mis põhjustab pidevat valu, siis saabub nüüd hetk, kus tuleb ravimit uuesti manustada.

Siiski, mõned ravimvormid (nt salvid ja geelid, silmatilgad, inhaleeritavad aurud ja pulbrid jne) või toimeained (nt seedetrakti parasiitide ravis kasutatavad toimeained) on tehtud aga selliselt, et need avaldaksid paikset ehk lokaalset toimet ning niisugusel juhul vereringesse toimeaine ei jõua.

Kuna toimeaine manustatakse nendel juhtudel otse toimekohale või selle vahetusse lähedusse, siis ei ole toimeaine vereringesse jõudmine ka vajalik. Lisaks võimaldab ravimite paikne manustamine sageli kasutada väiksemaid toimeaine annuseid ja vältida neid kõrvaltoimeid, mis süsteemse toime korral ilmneksid.

Mida teeb toimeaine Sinu kehaga, ehk ravimite farmakodünaamika?

Toimekohale (sageli mõne retseptorini) jõudes, hakkab toimeaine tegema seda, milleks ta on mõeldud. See, milliste mehhanismidega toimeaine täpselt Sinu keha mõjutab, võib olla väga erinev. Mõned panevad käima Sinu kehas toimuvaid loomulikke protsesse (nt kehast vee välja viimisel aktiveerivad neerude tööd), teised takistavad neid (nt maohappe sekretsiooni takistamine). Aga on ka muid võimalusi.

Kas kõigil toimivad ravimid ühtviisi?

Manustamise kellaaegade leidmiseks tuleb arvestada, et ööpäevas on 24 tundi.

Erinevad inimesed, lähtuvalt oma füüsilistest või haiguslikest erinevustest vajavad vahel erinevaid ravimi koguseid ja selle paneb paika arst. Vahel ka nö katseeksitusmeetodil, sest alati ei pruugi see olla nii lihtne. Annuse suuruse valikuga käib kaasas ka manustamise sageduse valik: üks kord päevas, kaks korda päevas jne. See sõltub jällegi toimeaine iseloomust ja inimese füsioloogiast (sh ka haigustest). Seejuures tuleb arvestada, et kui ravimit on ette nähtud manustada 3 korda ööpäevas, siis tuleb manustamise kellaaegade leidmiseks arvestada, et ööpäevas on 24 tundi, mitte 12, 14 või 16 tundi (ehk meie ärkveloleku aeg). Seega, kui ravimit tuleb manustada 3 korda päevas, siis tuleks seda teha nt kell 8:00, kell 16:00 ja kell 24:00 (joonis 4). See tagab ravimi toime kogu ööpäeva jooksul.

Lapse puhul tuleb enne ravimi manustamist alati veenduda, et seda ravimit tohib lastele manustada ning kontrollida, milline on õige ravimi kogus.

Kui Sul on vaja manustada ravimit lapsele, siis uuri alati järgi, kas seda ravimit üldse tohib lastele manustada ja milline on õige kogus, arvestades siis lapse vanust või suurust (kehakaalu). Kui kahtled, on alati õige küsida arstilt või apteekrilt.

Kuigi lapsed tunduvad justkui väikesed inimesed, siis ravimite maailmas see nii ei ole. Laste organism on oma ehituselt, koostiselt ja organite arengutasemelt täiskasvanutest erinev. See tähendab, et lastel võivad need samad ADME protsessid toimuda keskmisest täiskasvanud inimesest oluliselt teisiti, mistõttu tuleb seda arvestada ka toimeaine annuse ja manustamissageduse valikul.

Eakatel ja teatud haiguste korral võib olla toimeaine farmakokineetika (ehk ADME protsessid) muutunud ning ravimeid tuleb manustada teisiti.

Ka eakatel ja teatud haiguste (sageli näiteks neil, kelle neerud või maks enam korralikult ei tööta) korral võib olla toimeaine farmakokineetika (ehk ADME protsessid) muutunud ning neid tuleb manustada teisiti.

Vahel vähendatakse ravimi kogust, vahel muudetakse manustamissagedust, vahel tuleb valida üldse mõni teine toimeaine. Samuti on väga oluline mõelda ravimite koguse või manustamisaegade muutmise vajadusele siis, kui Sa pead samaaegselt manustama mitmeid erinevaid ravimeid, sest nad kõik muudavad meie organismi talitlust ja neid samaaegselt manustades võime saada koostoimed, mis võivad vahel osutuda ohtlikuks.

Raseduse ajal tuleb olla ravimite tarvitamisel eriti tähelepanelik, sest mõned toimeained võivad loodet kahjustada.

Raseduse korral tuleb arvestada, et kõik, mida tarbib ema, võib jõuda ka looteni ja tema tervist ja arengut mõjutada. Seetõttu tuleb raseduse ajal olla ravimite tarvitamisel eriti tähelepanelik, sest mõned toimeained võivad loodet kahjustada.