1.1. Kuidas kujunes taimekasvatus ja ravimtaimede tundmine?
Toitumine ja ravimtaimed
Maitsetaimede ja ravimtaimede kasutamise ajalugu ulatub väga kaugesse minevikku – inimene hakkas neid tarvitama varem kui näiteks soola. Arvatakse, et esmalt pruugiti taimi toidu maitsestamiseks, seejärel religioosseteks riitusteks ning hiljem raviks. See seisukoht on siiski vaieldav. Homo sapiens’i eellane oli algselt taimetoitlane, maitseainete kasutamine seostub aga just lihatoitude tarvitamisega. Taimedest toitudes kogeti puht juhuslikult mõningate taimede ravitoimet. Oletatakse, et esmalt õpiti tundma just nn kergelt märgatava raviefektiga tugevatoimelisi taimi (valuvaigistavaid, joovastavaid, oksele ajavaid jms.). Nii seostataksegi ürgühiskonnaga nt unimaguna, kokapõõsa, oksejuure, eefedra, sõrmkübara jt tundmaõppimist. Mitmeid taimi hakati ravimise otstarbel kasutama haigestunud loomade käitumist jälgides. Niisugused tähelepanekud baseeruvad anismismil ja totemismil kui mütoloogilise maailmavaate osadel ning viisid primitiivse meditsiini kujunemisele.
Ravimite arengus on oluline ka maitseainete kasutamine toidu maitsestamisel.
Toore liha maitsestamiseks kasutati taimi juba paleoliitikumis (450 000-500 000 aastat tagasi). Mesoliitikumis (ca 50 000 aastat tagasi) tarvitati selleks juba paljude erinevate taimede vilju ja lehti. Täpsemaid andmeid on neoliitikumi perioodist: arheoloogilised väljakaevamised viitavad köömnete, kikkaputke, maguna, pastinaagi jt taimede kasutamisele. Euroopas peetakse vanimaks maitse- ja ravimtaimeks köömnet. Toidu maitsestamise käigus õpiti tundma ka vastavate taimede ravitoimet.
Taimekasvatuse kujunemine
Toidutaimede kasvatamise ajalugu on ravimtaimede omast mõnevõrra pikem. Juba 11. sajandil eKr tegutses Hiinas eriline riigiametnik (sse-kia), kelle ülesandeks oli jälgida kultuurtaimede sortidel saagi küpsemisaegu, teha kindlaks nende rahvapärased nimed, uurida nende kasvatamise võimalusi maa teistes piirkondades ja koostada ülevaateid seemnesaagi suuruse kohta. Hiina õpetlane Shu Jing kirjeldas umbes samast perioodist nisu, odra, riisi, herne, põldoa jt kasvatamist. Indias kultiveeriti suhkruroogu, riisi, teepõõsast, aga ka mitmeid ravimtaimi. Egiptlased kasvatasid kultuurtaimi juba 5000-6000 aastat tagasi, näiteks riitsinust, viinamarja, lina, datlipalmi, viigipuud, õlipuud jt. Täiesti omaette peatükki väärib taimekasvatus Ameerika mandril.
Vanimad ravimtaimede aiad rajati umbes 4000 aastat tagasi Egiptuses, kus taimede kultiveerimine oli tihedasti seotud templite ja kogu religiooniga. Kõige vanemateks egiptuse kultuurtaimedeks peetakse oliivide allikat euroopa õlipuud ja harilikku granaadipuud. Aastatel 1473-1458 eKr elanud valitseja ajal hakati kasvatama püha viirukipuud ja somaali mürripõõsast. Paljudelt igivanadelt egiptuse seinamaalingutelt vaatavad vastu ka rukkilill, unimagun, viigipuu, harilik alraun, egiptuse lootus, aga kasvatati ka riitsinust, viinapuud, lina, datlipalmi, viigipuud jt.
Ravim-, maitse- ja toidutaimede kasvatamine on läbi aegade olnud tihedalt seotud religiooniga.
Euroopas jäi taimede kasvatamine paljudeks sajanditeks põhiliselt kloostriaedade pärusmaaks. 16. sajandil muutus taimede kultiveerimine teaduslikuks erialaks, sest siis rajati ülikoolide juurde nn arstirohuaiad, mida kasutati botaanika ja meditsiini õpetamiseks. 17. sajandi lõpuks olid sellised aiad levinud juba pea kõikide tähtsamate Euroopa ülikoolide juures. Edinburgi ülikooli juures hakati esimesena taimi paigutama vastavalt tähestikule. Koloniaalvallutused tõid kasvatatavatele taimeliikidele tublisti lisa ning nõnda kasvasid ülikooliaedadest välja kaasaegsed suured botaanikaaiad.
Kakaopuu pärineb Mehhikost. Selle saadusi on kasutatud ka ravimite valmistamisel, näiteks kakaovõid.
Kuid näiteks Mehhikos mõjustasid taimede kultiveerimist iidsed asteekide traditsioonid. Siin osati kasvatada umbes 3000 taimeliiki ning aluse panemine erilistele nn ujuvatele aedadele ning niisutussüsteemile ulatub juba 6. sajandisse eKr. Just tänu Ameerika põhisrahvale said Euroopas muuhulgas tuntuks kakaopuu ning harilik vanill kui vanilliini allikas. Inkade-eelsed Mehhiko elanikud oskasid umbes 4500 aastat tagasi kasvatada paprikat, kõrvitsat ja puuvilla, hiljem ka maisi ja kokapõõsast. Oma rada arenes aianduskunst Hiinas ja Jaapanis. Jaapani aedades on tänapäevani aukohal männid ja bambus kui pikaealisuse sümbolid. Hiinas oli taimekasvatus rohkem talupoeglik tegevus, mitte niivõrd peen kunst, kuid nii hiina meditsiin kui ka aiandus lähtusid abstraktsest viie looduselemendi teooriast.
Kloostrite panus
Kaasaegse ülesehitusega ravimtaimeaed – avatud maa-ala sektsioonidega erinevate taimede jaoks – on välja arenenud egiptuse, kristluse ja islami religioossetest traditsioonidest. Islamiusulised kujutasid/kujutavad paradiisi endale ette müüriga ümbritsetud aiana, mis pakub jahutavat varju ja vett ning kus on kasvamas oivalised lilled ja puuviljad. Seepärast on muhameedlusest mõjustatud taimeaedades aukohal roosid, jasmiinid, liiliad, aprikoosid, granaatõunad, mandlid ja mürt. Varakristlikud kloostrikesed kujunesid Rooma külakestes vastavalt sealsetele traditsioonidele, mis andis taimeaedades kasvatatavale kindla geomeetrilise ja vormilise paigutuse. Rooma aja lemmiktaimedeks olid mitmesugused vürtsised ja lõhnavad kultuurid nagu rosmariin, loorber, kalmus jt. Mungakloostrite rajamisel lähtuti ka Egiptusest, Süüriast ja Pärsiast alguse saanud traditsioonidest, mille järgi pidi taimeaiad rajatama müüride vahele, mis pakub kaitset loomade ja ebasoovitavate inimeste eest, annab varju ning võimaldab kuivas kliimas kasvavaid kultuure hea vesivarustuse tõttu vajalikult määral kasta.
Benediktiini munkadel oli alkoholi tarvitamine lubatud, seetõttu tundsid nad hästi vürtsi- ja ravimtaimi, mida nad jookide valmistamisel kasutasid.
Esimene kristlik klooster rajati Püha Antoniuse poolt El Faiyumis Põhja-Egiptuses 305.a, kus ümbritseva maailma eest suletud taimeaiale oli tagatud hädavajalik veevarustus. Taimede kultiveerimine muutus mungakloostrites sedavõrd levinud ja tähtsaks tegevuseks, et kui 529.a Püha Benedictus Nursiast (480-547) rajas Itaaliasse Monto Cassinosse benediktiinide ordu, oli aianduslikust tegevusest tähtsam ainsana vaid palvetamine. Umbes sajand varem oli Püha Jerome’ poolt kehtestatud kloostrireegel Regula Monachorum, mille kohaselt tuli kloostriaedades kasvatada juurvilja, puuvilja, viinamarju, ravimtaimi, maitse- ja lõhnataimi. Olulise tõuke kloostriaegade arengusse andis frankide kuningas ja hilisem rooma keiser Karl Suur (742-814), kellelt pärinevad täpsed korraldused ligi 70 ravim- ja maitsetaime kasvatamiseks kloostrite juures. Šveitsist St. Galleeni kloostrist on teada, et aastal 820 kultiveeriti sealsetes aedades apteegitilli, rosmariini, salveid, münti, leeskputke, köömnet jm. Teistes kloostrites lisandusid peagi aniis, lavendel, meliss, münt, iisop jt kultuurid. Meie ajani on säilinud 9. sajandist Rootsi benediktiiniordu Püha Galleeni mungakloostri kahe täisnurkse aia plaanid, väiksema aia visandil on näidatud kokku 16 “ilu ja tervist andva” taimekultuuri paigutus (sh salvei, lavendel) ning suuremasse aeda oli planeeritud kohad 18 juurviljale ja ravimtaimele. Ajapikku kujunesid munkadest päris head ravim- ja maitsetaimede asjatundjad, kes panid muuhulgas aluse taimetoitlusele ja mitmete taimede kasutamisele toidu hulgas, nendest kujunesid ka õlle pruulimise, veini kääritamise ja likööride valmistamse asjatundjad. Tänu munkadele on välja töötatud sellised ravim- ja maitsetaimedel põhinevad tänapäevalgi valmistatavad ning kasutatavad produktid nagu benediktiin, šartröös, karmeliidivesi jmt. Näiteks keskaegse mungajoogi benediktiini koostisse kuuluvad koriander, aniis, kadakas, koirohi, humal, piparmünt, liivatee, meliss jt. Lisaks jookidele oskasid mungad droogidest valmistada mitmesuguseid tõmmiseid salve ja teisi ravimvorme, mistõttu neid on peetud isegi apteekrite eelkäijateks.
