1.2. Vanimad kirjalikud allikad ravimtaimedest

Iidseimad kirjalikud ürikud maitse- ja ravimtaimedest on jäädvustatud Sumeris umbes 5000-5500 aastat tagasi. Sumerid tundsid lagritsat, magunat, liivateed, köömnet. Kaldea herbalistide märkmed pärinevad umbes 5000.a eKr ning Assüüriast umbes 2500.a eKr on säilinud savitahvlid, millel märgitakse umbes 250 taime. Vanades Idamaades kasutati maitseaineid (kalmust, kaneeli jt) laialdaselt umbes 5000 a tagasi. Babüloonlased kasutasid umbes 1800.a eKr sennat, safranit, koriandrit ja kaneeli.

Vanim hiina ravimtaimi käsitlev õpik pärineb aastast 2600 eKr, sisaldades andmeid taimenimede sünonüümide, botaanilise iseloomustuse ja leviku, droogitunnuste, toime ning kasutamise kohta umbes 900 taime kohta. Aastal 3216 eKr kogus hiina imperaator Shen Nong kokku rahva tarkused taimedest ning vormis need üheks vanemaks ravimtaimi kajastavaks ürikuks, milles jutu 252 tervistavast taimest. Aastate 1065-711 vahel eKr koostati Hiinas kirjalik teos “Wu Shi Er Bing Fang” (“Retsepte viiekümne kahele haigusele”), milles mainitakse lagritsa, ingveri, hundihamba, aaloe, mürri, viiruki jm raviotstarbelist kasutamist.

Aastast 700 eKr on Babülooniast andmeid safrani, apteegitilli, köömnete, kardemoni, tilli, küüslaugu, sibula ja koriandi kasutamisest. Seitsmendast sajandist enne meie aja arvamist pärineb Assüüria kuningalt Merodah-Baladanilt raamat, milles on antud soovitusi ligi 60 maitsetaime kasvatamiseks ja kasutamiseks.

India ajurveeda ravimid on esmamainitud vähemalt 2000 aastat eKr india pühades tekstides rigveedades. Ajurveedilisest meditsiinisüsteemist kui tänapäevalgi eksisteerivast alternatiivmeditsiini koolkonnast teeme juttu eraldi peatükis. Veelgi vanem on umbes 4000 a tagasi koostatud “Jadžurveda”, mis mainib 760 ravivahendit, enamasti taimset.

Inimkonna üheks olulisemaks kirjalikuks allikaks ravimtaimede kohta on Ebersi papüürus, kuid arheoloog Georg Ebers ei olnud selle autor, vaid ta lihtsalt ostis papüüruse ühelt araablaselt.

Iidse Egiptuse vanimad kirjalikud ravimtaimedega seotud allikad on talletatud umbes 3000 aastat enne Kristuse sündi seintel, hauakividel ja puunikerdustena kujutatud taimi dateeritakse ajajärku umbes 2000 a eKr. Egiptusest on kokku leitud kümmekond arstikunstiga seostuvat papüürust. Neist vanim, Kahuni papüürus on kirja pandud u 1800.a eKr ning selle osad käsitlevad sünnitusabi ja veterinaariat; erinevalt mõnestki hilisemast ürikust pannakse seal pearõhk ravimite soovitamisele, religioosseid motiive on üpriski tagasihoidlikult. Aastast u 1700 eKr pärinev Smithi papüürus on pühendatud kirurgiale ning selle arhailine keel lasi egüptoloogidel pidada teda umbes tuhat aastat varem kirja pandud teksti koopiaks.

Üheks vanimaks taimede raviotstarbelist kasutamist käsitlevaks kirjalikuks allikaks on 1550 a eKr pärinev Ebersi papüürus, on tuntud pealkirja all “Raamat ravimite valmistamisest kõikide kehaosade ravimiseks”. Selle 30 cm laia ja 20 m pika papüüruse ostis 1872.a. Egiptuse araablastelt Saksa egüptoloog Georg Ebers. Papüüruses käsitletakse rohkem kui 900 taimeretsepti (sh aaloed, münti, teelehte, mooni, küüslauku, kadakat, viigimarju, ploome, pirne, lina jt) ja kirjeldatakse nende ravitoimet, valmistamise viisi ja kasutamist; harvem on tegemist loomsete, aga ka mineraalsete vahenditega. Huvitav on mainida, et muuhulgas soovitatakse Ebersi papüüruses haavale panna tükike hallitanud leiba – alles 1928.a. avastas Sir Alexander Fleming leivahallituse antibiootilised omadused ning sündis uus ajastu meditsiinis ja farmaatsias, mille tähtsust inimkonnale on võrreldud raua kasutusele võtmisega. Egiptust on peetud dermatoloogia kodumaaks ning seal tunti eriti hästi kõikvõimalikke välispidiselt kasutatavaid ravivahendeid, aga ka iluravi atribuutikat; see seostub väga tihedalt oskusega surnuid palsameerida.

Enne trükikunsti leiutamist 1440.a kirjutati ja illustreeriti ravimtaimeraamatuid käsitsi. Üheks vanemaks selle perioodi käsitsi paljundatud raamatuks on umbes aastast 900 pärinev “Leech Book of Bald”, milles kirjeldatakse segatuna maagia ja müstikaga iidsetes Süüria arstiretseptides esinevaid kohalikke taimi. Üheks varaste trükiste perioodi ilusaimaks näiteks on 1485.a Mainizis trükitud illustratsioonidega käsiraamat “Herbarius zu Teusch”. Euroopas muutusid 16. sajandil väga kuulsaks taimejoonised, mis pärinesid Leonhard Fuchsi raamatutest “Neue Kreuterbuch” (1543) ja “De historia Stirpium” (1545). 17. sajandi lõpu poole hakkasid taimeraamatud laiemalt levima ning neis pakuti mitmesuguseid praktilisi soovitusi nii ravimtaimede kasutamiseks kui majapidamiseks üldse, ilmuma hakkasid ka esimesed aiandusele pühendatud teosed. Botaanika ja meditsiini lahknemine toimus 19. sajandil, mil 1816.a ilmus kuulus Thomas Greene’i raamat “The Universal Herbal” alapealkirjaga “Botaaniline, meditsiiniline ja põllumajanduslik sõnastik”.

Eraldi vajavad märkimist mitteprofessionaalide, kelleks mitmetel juhtudel on Euroopa päritolu pastorid, poolt koostatud suure populaarsuse saavutanud ravimtaimeraamatud. Näiteks Saksamaalt Baierist pärit pastor Sebastian Kneipp (1821-1897) on tänu oma 1886.a ilmunud teosele “Wasserkur” (“Vesiravi”) laiemalt tuntud kui vesiravi looja ning arendaja, hiljem koostas ta silmapaistva raamatu “Pflanzenatlas” (“Taimeatlas”). Šveitsi pastor Johann Künzle (1857-1945) pani Teise maailma sõja päevil kokku oma populaarse teose “Grobes Kräuterheilbuch” (“Suur taimedega ravimise raamat”). Kolmanda pastorina võiks mainida Austria loodusravitsejat Hermann Josef Weidingeri (sünd 1918.a) ning tema raamatut “Ravimtaimede kasvatamine, kasutamine ja kaitsmine.”

Eesti ajakirjanduse alguseks loetakse väljaannet “Lühhike öppetus”, mis ilmus aastatel 1766–1767 Põltsamaal, väljaandjaks baltisaksa arst ja literaat Peter Ernst Wilde.

Eesti ajakirjanduse alguseks loetakse väljaannet “Lühhike öppetus”, mis ilmus aastatel 1766–1767 Põltsamaal, väljaandjaks baltisaksa arst ja literaat Peter Ernst Wilde. Väljaandes jagati maarahvale lihtsaid meditsiinilisi abinõusid. Esimene vihik kandis pealkirja “Lühhike öppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna igga haigusse jures mis sees monned head rohhud täeda antakse“ (1766) ja selles oli juttu ka ravimtaimedest. Wilde saksakeelsed tekstid tõlkis maakeelde pastor, kodu-uurija ja literaat August Wilhelm Hupel.

Eesti lugejale on palju tuttavam saksa koduperenaine Maria Treben, kelle ülioptimistlik “Heilkräuter aus dem Garden Gottes” on eesti keelde tõlgitud 1988.a trüki järgi pealkirja all “Tervis jumala apteegist”. Nagu selgub pastor Karl Rauscheri kirjutatud eessõnast, ammutab pr Treben oma teadmisi kolmest allikast: esiteks, vanadest ravimtaimeraamatutest, teiseks, rahvameditsiinist ning kolmandaks, jumalalt.

Taimede ja sealhulgas ravimtaimede alasele kirjandusele on tubli panuse andnud ka mitmed Eestis tegutsenud pastorid ja praostid nagu H. Stahl Järvamaal, Joh. Gutslaff Urvastes, A. Thor-Elle Jüril, A.W. Hupel Äksil ja Põltsamaal, O. Jannau jpt.