3.1. Kaviteedi paiknemine

Tagumiste hammaste kontaktpinna kaviteet paikneb molaaride või premolaaride proksimaal- või aproksimaalpinnal. Selline kahjustus klassifitseerub Blacki II tüüpi kaviteedi alla. Tänapäeval on preparatsiooni tegemisel kasutusel erinevaid meetodeid.

Fotol on näha molaari kontaktpinnal ulatuslik kaarieskahjustus ja eelnevalt oklusaalpinnalt lähtunud kaariese ravi amalgaamtäidisega. Sellisel juhul on õigem amalgaamtäidis eemaldada (tekib oklusaalne aste) ja eemaldada kahjustunud hambakude ka kontaktpinnalt (sügavam gingivaalne aste) (http://drjaycitrin.com/patient-education/). 

Kaarieskahjustus võib lähtuda hammaste kontaktpunkti kõrguselt või madalamalt. Juurdepääs kahjustusele luuakse enamasti mälumispinna kaudu. Erandiks võib olla olukord, kus karioosne kahjustus paikneb hambakaela piirkonnas ja on bukaalselt (või lingvaalselt) juurdepääsetav. Sel korral kasutatakse modifikatsiooni, mis aitab hambakudesid säästa (vt õpiobjekti Modifitseeritud klass II preparatsioon).

Mälumispinnalt kahjustusele lähenedes on võimalik mitu varianti. Olukorras, kus kaariesest on haaratud ka fissuurid, kasutatakse klassikalist preparatsiooni, kus oklusaalpinna kaviteeti  süvendatakse alaneva astmena kontaktpinnale. Fissuuri ulatuv kaviteediosa toimib lisaretentsioonina. Sama preparatsiooni kasutatakse juhul kui hambale langeb suurem mälumisrõhk (nt bruksismi ehk hammaste krigistamise korral) ja täidis vajab lisaretentsiooni (ulatuslik kontaktpinna kahjustus).

Kui fissuurid ei ole kahjustatud, jäetakse need avamata ja preparatsiooni alustatakse ääreliistu piirkonnast, läbides puuriga koed, kuni jõutakse karioosse kahjustuseni. Oklusaalne kaviteediosa hoitakse võimalikult minimaalse ulatusega ja karioosne kude eemaldatakse kerapuuriga.

Mida sügavamale, hambakaela poole, kaviteet ulatub, seda raskem on saavutada niiskuskontrolli ja täidismaterjali head adhesiivsust.