3.1 Teisese õiguse allikad

EL teise õiguse alla kuuluvad, nagu juba öeldud, EL institutsioonide poolt EL esmaste õigusaktide alusel väljaantavad aktid, mis peavad olema EL aluslepingutega vastavuses ja mille vastuvõtmiseks peab aluslepingutes olema täpselt kindlaks määratud õiguslik alus. Need aktid loetleb EÜ asutamislepingu art 249: “Oma ülesanne täitmiseks ja kooskõlas käesoleva lepinguga võtavad EP koos nõukogu ja komisjon vastu määrusi, annavad direktiive, teevad otsuseid, annavad soovitusi või esitavad arvamusi”.

Määrused, direktiivid ja otsused liiguvad vastavalt sellele, kuidas ja kelle poolt need vastu võetakse. Nii eristatakse:

• määrusi, direktiive ja otsuseid, mille võtavad vastu Euroopa Parlament ja EL Nõukogu koos, eelkõige kaasotsustamise menetluses;
• määrusi, direktiive ja otsuseid, mille võtab vastu EL Nõukogu;
• määrusi, direktiive ja otsuseid, mille võtab vastu Euroopa Komisjon

EÜ asutamislepingu art 249 loetelu ei ole tegelikult ammendav: on olemas veel hulgaliselt instrumente, millel on n-ö sisemine mõju EL institutsioonidele – halduseeskirjad, töökorraldused, Euroopa Kohtu kodukord jne, samuti Euroopa Ülemkogu poliitilised otsused, EL Nõukogu resolutsioonid, soovitused liikmesriikidele poliitilise tahe suunamiseks ning ka nõukogu järeldused.

Määrusi, direktiive ja otsuseid avaldatakse kõikides EL ametlikes keeltes ja Euroopa Liidu Teatajas. Samuti on määrused kättesaadavad andmebaasi EUR-Lex vahendusel.

Määrused

Määrus on õigusaktina tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav pärast jõustumist kõikides ELi liikmesriikides. Määrus seob otse liikmesriike, nende ameteid, kohtuid ja kodanikke ning kohustab kõiki, mitte üksikuid liikmesriike. Seda ei tule eraldi menetlusega siseriiklikusse õigusesse üle võtta.

Näiteks kui EL soovis kehtestada ühtseid kaitsemeetmeid väljastpoolt ELi imporditavate toodete suhtes, võttis nõukogu vastu asjakohase määruse (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1441183586073&uri=CELEX:32015R0478).

EL määruse pealkirjas on ära toodud, millise institutsiooni poolt see on välja antud ja millal vastu võetud, numereerimisel kasutatakse esimese numbrina jooksvat numbrit ja seejärel aastaarvu (nt Nõukogu määrus (EÜ) nr 1236/2005, 27. juuni 2005).

Direktiivid

Direktiiviga kohustatakse liikmesriike saavutama selles sätestatud eesmärgid, kuid riikidel on õigus selleks vajalikud meetodid ise valida. Liikmesriigid peavad kehtestama direktiivi siseriiklikusse õigusesse ülevõtmiseks vajalikud meetmed ning teatama neist Euroopa Komisjonile. Seega ei tulene direktiividest vahetult liikmesriikide kodanikele ei õigusi ega kohustusi.

Ülevõtmine peab toimuma direktiivis sätestatud tähtajaks, mis tavaliselt on 2 aastat. Kui liikmesriik sellest tähtajast kinni ei pea, võib komisjon algatada rikkumismenetluse.

Näiteks on ELi tarbija õiguste direktiiv, mis tugevdab tarbijate õigusi kõikjal ELis, kaotades näiteks varjatud tasud ja kulud internetis ning pikendades tähtaega, mille jooksul saavad tarbijad müügilepingust taganeda (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1434958925154&uri=CELEX:32011L0083) .

EL direktiivi pealkirjas on ära toodud, milline institutsioon on selle välja andnud ja millal vastu võetud, numereerimisel kasutatakse erinevalt määrusest numbrina aastaarvu ja seejärel jooksvat numbrit (nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ, 29. aprill 2004).

Otsused

Otsused on siduvad õigusaktid, mida kohaldatakse ühe või enama ELi riigi, ettevõtte või üksikisiku suhtes. Otsuse adressaatidele tuleb otsusest teatada ning see jõustub alates teatavakstegemisest. Otsuseid ei tule siseriiklikusse õigusesse üle võtta. Järelikult on otsused nagu määrusedki kõikides oma osades siduvad, kuid erinevalt määrustest ei ole nad abstraktsed ega üldised, vaid individuaalsed ja konkreetsed, määrates kindlad isikud või liikmesriigid, kellele need on suunatud, ja konkreetse juhtumi, mille puhul need on siduvad. Need on üksikotsused, meie mõistes halduse õigusaktid (haldusaktid).

Näiteks avaldas komisjon otsuse ELi osalemise kohta mitmete terrorismivastase võitlusega tegelevate organisatsioonide töös. See otsus oli seotud vaid nende organisatsioonidega (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1441179536456&uri=CELEX:52015JC0032).

Tavaliselt võtab otsuseid vastu Euroopa Komisjon, sest ta vastutab EL institutsioonidest kõige enam EL õiguse täitmise eest.

Soovitused ja arvamused

Nagu nimetus ütleb, on soovitused ja arvamused soovitusliku iseloomuga ning seega pigem poliitilised juhised, mis juriidilisi kohustusi kaasa ei too. Soovitused ja arvamused ei ole siduvad, need ei kujutagi endast tegelikult õigusakte.

Soovitusega saab ELi institutsioon teha oma seisukohad teatavaks ja pakkuda välja erinevaid meetmeid, ilma et soovituse adressaatidele kehtestataks õiguslikke kohustusi.

Näiteks nõukogu soovitus, mis käsitleb koordineeritud lähenemisviisi vaba liikumise piiramisele COVID-19 pandeemiale reageerimisel  (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32020H1475).

Arvamus on vahend, mis võimaldab ELi institutsioonil avaldada oma seisukoht ilma, et seisukoha adressaatidele kehtestataks õiguslikke kohustusi. Õigusaktide koostamisel esitavad komiteed arvamusi oma konkreetsest piirkondlikust, majanduslikust või sotsiaalsest vaatenurgast lähtudes.

Näiteks esitas Regioonide Komitee arvamuse Euroopa puhta õhu meetmepaketi kohta (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=COM%3A2018%3A330%3AFIN).

Delegeeritud õigusaktid

Delegeeritud õigusaktid on õiguslikult siduvad ja nende abil saab komisjon täiendada või muuta ELi seadusandliku akti mitteolemuslikke aspekte, et määrata näiteks kindlaks üksikasjalikud meetmed. Delegeeritud õigusakti võtab vastu komisjon ning see jõustub, kui Euroopa Parlament ja nõukogu vastuväiteid ei esita.

Rakendusaktid

Rakendusaktid on õiguslikult siduvad aktid, mille abil komisjon kehtestab ELi riikide esindajatest koosneva komitee järelevalve all ELi õigusaktide ühetaoliseks rakendamiseks vajalikud tingimused.