2.1 Aluslepingud

EL asutamislepingud ehk Euroopa Liidule aluse pannud lepingud (ik Founding treaties) on järgmised:

• 18. aprill 1951 – Pariisi leping – asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus. Lepinguga kehtestati ühine avatud turg kivisöele 10. veebruaril 1953 ja terasele 1. mail 1953.
• 25. märts 1957  – Rooma leping – Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja EURATOMi asutamislepingud. Lepingud jõustusid 1958.
• 07.veebruar 1992 – Euroopa Liidu asutamisleping (Maastrichti leping), jõustus 1993 (EL asutamine ja rahaliidu III etapp).

Lepingute täistekstid on leitavad EUR-Lex andmebaasis aadressil: https://eur-lex.europa.eu/collection/eu-law/treaties/treaties-founding.html

Rohkem infot ja viiteid aluslepingutele leiab Euroopa Liidu kodulehe aadressil https://europa.eu/european-union/law/treaties_et

EL lepingulisest arengust

Euroopa Söe- ja Teraseühenduse tegevus näitas, et sügavam majandusintegratsioon oli niihästi võimalik kui ka soovitav. Kuue liikmesriigi välisministrid tulid 1955. aasta juunis kokku Itaalias Messinas, et arutada ühenduse tulevikku. Leiti, et liikmesriikidel on õige aeg liikuda edasi kõiki kaupu hõlmava Euroopa ühisturu suunas. Messina kohtumisel, mida sageli peetakse Euroopa integratsiooni tõeliseks lähtepunktiks, tehti Belgia välisministrile Paul-Henri Spaakile ülesandeks koostada ettepanek Euroopa ühisturu ja tolliliidu loomise ning tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise kohta. Selle ettevõtmise tulemusel nägid ilmavalgust Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) asutamisleping ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) asutamisleping. ESTÜ liikmesmaad kirjutasid mõlemad lepingud alla 25. märtsil 1957 Roomas ja need jõustusid 1. jaanuaril 1958. EMÜ asutamisleping (ehk Rooma leping), ESTÜ asutamisleping ja Euratomi asutamisleping üheskoos panid aluse Euroopa ühendustele (EÜ).

Euroopa Ühenduse asutamisleping

(alates Lissaboni lepingu kehtima hakkamisest 1.detsembril 2009 oli Euroopa Liidu toimimise leping)

Euroopa Ühenduse asutamislepingu peaeesmärk on viia ellu Euroopa riikide järkjärguline lõimumine ning moodustada ühisturg, mis tugineb neljale põhivabadusele (kaupade, isikute, kapitali ja teenuste vaba liikumine) ning majanduspoliitikate järkjärgulisele lähenemisele. Sel eesmärgil on liikmesriigid loobunud osaliselt oma suveräänsusest ning on andnud ühenduse institutsioonidele õiguse vastu võtta õigusakte, mis on liikmesriikides vahetult kohaldatavad (määrus, direktiiv, otsus) ning mis on siseriikliku õiguse suhtes ülimuslikud.

Praegu kehtiv Euroopa Liidu toimimise leping on 1957. aastal Roomas allkirjastatud ja 1. jaanuaril 1958 jõustunud Euroopa Majandusühenduse lepingu (EMÜ lepingu) muudetud versioon. Muudatusi on lepingus tehtud mitmel korral, eeskätt 1987. aastal jõustunud ühtse Euroopa aktiga, 1993. aastal jõustunud Maastrichti lepinguga (Euroopa Liidu leping), 1999. aastal jõustunud Amsterdami lepinguga, 1. veebruaril 2003. aastal jõustunud Nice’i lepinguga ja 1.detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepinguga. Nende muudatuste tulemusena on EÜ asutamislepingu olulisi osi laiendatud, nii et need hõlmavad nüüdseks peaaegu kõiki majandusaspekte ja mõningaid otseselt poliitilisi aspekte, näiteks varjupaigaõigus ja sisseränne.

Euroopa Liidu leping (EL leping)

Euroopa Liidu lepingul on kaks põhieesmärki: rahaliidu moodustamine, mis nõuab euro kehtestamiseks vajalike põhimõtete ja sätete määratlemist, ning majandusliku ja poliitilise liidu loomine. Alates sellest lepingust võib rääkida kolmesambalisest struktuurist, kusjuures esimese neist sammastest moodustab Euroopa Ühendus ning teise ja kolmanda samba moodustavad ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades. Samas on esimese samba ja ülejäänud sammaste vahel oluline erinevus: teise ja kolmanda samba puhul ei ole tegemist riikliku suveräänsuse üleandmisega ühistele institutsioonidele, nii nagu see toimub Euroopa Ühenduse asutamislepingu puhul. Nendes valdkondades soovisid liikmesriigid säilitada autonoomse otsustamisõiguse ja piirduda üksnes valitsustevahelise koostöö tasandiga. Olulisemateks õiguslikeks vahenditeks nendes valdkondades on ühismeede, ühine seisukoht ja raamotsus, mis võetakse peaaegu alati vastu ühehäälselt ning millel on piiratud õiguslik jõud.

Algne EL leping (Maastrichti leping) jõustus 1. novembril 1993 ning seda on muudetud kolmel korral, 1999. aastal jõustunud Amsterdami lepinguga, 2003. aasta 1. veebruaril jõustunud Nice’i lepinguga ja 1.detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepinguga.

Euroopa Liidu leping muutis Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) nimetuse Euroopa
Ühenduseks (EÜ), kuivõrd kaks ülejäänud ühendust, ESTÜ ja Euratom liitusid
esimesega.

Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping

Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping (Euratomi leping) allkirjastati 25. märtsil 1957 Roomas ja see jõustus samaaegselt EMÜ lepinguga 1. jaanuaril 1958.

Euratomi lepingu eesmärgiks oli koordineerida liikmesriikide poolt juba käivitatud või alles kavandatavaid uurimisprogramme tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise valdkonnas. Aja jooksul on see leping teatavas mõttes sulandunud EÜ lepingusse.

Valitsustevaheline konverents – Lissaboni leping

Lissaboni lepingule, millega muudeti Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, kirjutasid Portugali pealinnas Lissabonis 13. detsembril 2007 alla 27 liikmesriigi esindajad. Leping jõustus 1. detsembril 2009 pärast selle ratifitseerimist kõikides liikmesriikides.

Euroopa Liidu leping sisaldab sätteid aluslepingute muutmise kohta. Artiklis 48 sätestatakse, et iga liikmesriigi valitsus, Euroopa Parlament või komisjon võib esitada nõukogule ettepanekuid aluslepingute muutmiseks. Nõukogu esitab need ettepanekud Euroopa Ülemkogule ja neist teavitatakse riikide parlamente. Kui Euroopa Ülemkogu nõustub kavandatavate muudatuste läbivaatamisega, kutsub Euroopa Ülemkogu eesistuja kokku konvendi, mis koosneb riikide parlamentide, liikmesriikide riigipeade või valitsusjuhtide ning Euroopa Parlamendi ja komisjoni esindajatest. Konvent vaatab muudatusettepanekud läbi ja võtab konsensuse alusel vastu soovituse liikmesriikide valitsuste esindajate konverentsile, mille kutsub kokku nõukogu eesistuja. Euroopa Ülemkogu võib pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist lihthäälteenamusega otsustada ka konventi mitte kokku kutsuda, kui kavandatavate muudatuste ulatus seda ei õigusta. Sellisel juhul annab Euroopa Ülemkogu volitused liikmesriikide valitsuste esindajate konverentsile, mille seejärel kutsub kokku nõukogu eesistuja. Igal juhul kutsutakse kokku kõikidest liikmesriikidest koosnev valitsuste esindajate konverents (millele võib eelneda konvent või mitte) ning aluslepingute muudatuste jõustumiseks peavad kõik liikmesriigid need kooskõlas oma põhiseadusest tulenevate nõuetega ratifitseerima.

Lissaboni leping on viimane lepingute seas, millega on muudetud lepinguid, mille alusel loodi ühendused ja Euroopa Liit. Varasemad sellised lepingud on ühtne Euroopa akt (1986), Euroopa Liidu leping (Maastricht) (1992), Amsterdami leping (1997) ja Nice’i leping (2001).