15.4 Direktiivide ülevõtmine

Euroopa Liidu Parlament koostöös Euroopa Liidu Nõukoguga annab välja õigusakte. Direktiiv on õigusakt, mis ei ole otsekohalduv, vaid on juhis liikmesriikidele Euroopa Liidu seatud eesmärkide saavutamiseks. Liikmesriigil on õigus otsustada, kuidas vastavaid eesmärke saavutada. Direktiivis on sätestatud aeg, mille jooksul peab liikmesriik selle enda õiguskorda üle võtma ning selle eest vastutavad erinevad ministeeriumid. Kui direktiiv on üle võetud, tuleb sellest teatada Euroopa Komisjonile. Juhul, kui direktiiv võetakse üle puudulikult või jäetakse tähtajaks üle võtmata, siis on komisjonil õigus algatada rikkumismenetlus liikmesriigi vastu. (“Ametniku Euroopa Liidu käsiraamat” https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/EL/ametniku_euroopa_liidu_kasiraamat.pdf)

Direktiivide viibinud ülevõtmine liikmesriikides on aktuaalne probleem, mis takistab kodanikel ning ettevõtjatel saada kasu Euroopa Liidu õiguse eelistest. Sellest tulenevalt on Euroopa Liit seadnud sihiks redutseerida ülevõtmise puudujääke 1%-ni. Võib tekkida aga olukord, kus EL-i liikmesriik ei ole järginud direktiivis sätestatud tähtaega ning on jätnud direktiivi oma siseriiklikusse õigusesse rakendamata. Peamine põhjus on riigisisene ülevõtmisakti vastuvõtmise protseduur.

Analüüsides Eesti Riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaadi esitatud 2017. a aruannet Euroopa Liidu koordinatsioonikogule, võib öelda, et direktiivide ülevõtmine on aeganõudev protsess, kuna olenevalt direktiivist võib riigil selle rakendamiseks olla vajadus muuta olemasolevaid õigusakte või luua täiesti uusi regulatsioone.Üks oluline märksõna on veel ajaplaneerimine – soovitatav on koostada direktiivi ülevõtmise ajakava ning seejuures arvestada nii vajalike etappide kui ootamatustega. Kuna direktiiv tuleb üle võtta täielikult, peab olema tagatud ka selle tõhus rakendamine, seetõttu tuleb kavandada ka täitmist tagavad normid.

Puudulikult ülevõetud direktiivide juhtumeid on palju, näiteks 4. aprillil 2006 esitatud kohtujurist Sharpstoni ettepanek käsitleb lahendit, mille kohaselt ei rakendanud Portugali nõukogu vastavalt nõuetele 19. novembri 1992 direktiivi 92/100/ EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ning teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas. Nimetatud direktiivi eesmärk on elimineerida autoriõigusega kaitstud teostele ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektidele liikmesriikide pakutava õiguskaitse lahknevused rentimise ning laenutamise sfääris.  Ehk teisisõnu, kui Portugalis peaks mõni üksikisik leidma, et siseriiklik õigus riivab tema õigusi kõnealuse direktiivi artiklite osas, mida ei võetud nõuetekohaselt vastu, saaks ta pöörduda kohtusse, kasutades direktiivi vahetu mõju põhimõtet (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:62005CC0053&rid=4).

Riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaadi ülesande kohta koordineerida ning jälgida direktiivide ülevõtmist riigisisesesse õigusesse ning tutvu ELi direktiivide ülevõtmise seisuga lehel https://www.riigikantselei.ee/el-poliitika-julgeolek-ja-riigikaitse/eesti-euroopa-liidus/direktiivide-ulevotmine