Kontrollküsimused õppijate lugemismaterjali hindamiseks

Kõigepealt mõned kontrollküsimused õppijate lugemismaterjali hindamiseks:

1. Kas tekst on lugejatele mahu poolest realistlikult omandatav?

Kui materjali on üleliia palju, jääb lugejatel kaks võimalust: kas lugeda pinnapealselt ja ilma süvenemata kõike, mis puhul ei saa rääkida arusaamisega õppimisest, või süveneda vaid üksikutesse osadesse tekstist, tavaliselt teksti algusosasse, sest järgneva lugemiseks saab aeg otsa. Mõlemad lahendused on õppimise seisukohalt halvad. Kui on oht, et õppijad jätavad suuremamahulise teksti lugemise viimasele hetkele, siis võib teksti jaotada osadeks ja vahepeal kasutada lugemist toetavaid õppemeetodeid.

2. Kas teksti keerukuse tase vastab lugejate arusaamise tasemele?

On üsna selge, et üldhariduskooli erinevate klasside, rakenduskõrghariduse esimese kursuse ja ülikooli doktoriõppe jaoks antud lugemismaterjal – olgu eesti- või emakeelne – peab olema erineval keerukusastmel. Hea on meeles pidada, et lugeja on materjaliga kahekesi ning tema kiusatus üle jõu käiva materjali lugemine pooleli jätta, on suurem kui koos teistega klassiruumis õppides.

3. Kas materjal on piisavalt liigendatud ja kas selle esitamine on loogiline?

Kui loetavas tekstis või tekstide järjestuses on “loogika müra”, muutub teksti lugemine ja selle mõistmine keerukaks. Hea on ka läbi mõelda, kas kõik õppijad loevad sama materjali või on teemad ära jaotatud nii, et ühiselt õpitut reflekteerides saab kogu teadmine kokku. 

Loomulikult on alati võimalik kasutada ka keerukamat varianti, kus õppijad otsivad loetava materjali ise kokku. Neile, kes on oma õpingute alguses, peaks siis juhiseid andma, kuidas seda teha. Muidu võib juhtuda, et tehakse mittesobivate allikatega suur hulk tööd ära, kuid soovitud tulemusteni ei jõuta.