Lugemine kui tähenduse konstrueerimine

Lugemisoskust on vaadeldud kui oskust ära tunda tähti ja sõnu ning siduda neid lauseteks ja lõikudeks. Lugeja arusaamise peegelduseks peeti seda, et lugeja oskas kirjeldada ning taasesitada teemasid ja mõtteid, mis olid autori tekstis. Praegu käsitlevad lugemise uurijad lugemist kui protsessi, mille käigus lugeja konstrueerib (loob) tekstist uue tähenduse, mitte lihtsalt ei reprodutseeri leheküljel olevaid sõnu. Tähenduseni ei jõuta passiivselt, vaid seda luuakse aktiivselt. Kaks inimest ei mõista sama teksti kunagi päris ühtemoodi, sest kaks inimest ei loe teksti kunagi ühesugustes tingimustes (Buehl 2001).

Tähenduse loomist ja tekstist arusaamist mõjutavad järgmised asjaolud:

1. lugeja eelteadmised, oskused, hoiakud;
2. kirjaliku teksti iseloom (kui palju on (uusi) põhimõisteid, milline on keelekasutus tekstis, kuidas tekst on struktureeritud);
3. õppimise kontekst, mis määrab lugeja ülesande ja eesmärgi (millised on lugemiseks antud juhised, lugemisele järgnevad arutelud ja ülesanded);
4. strateegia, mida lugeja teadlikult kasutab tähenduse mõistmiseks (varasema teadmise aktiveerimine, uute sõnade tähenduse määramine, olulise eristamine, küsimuste esitamine, kokkuvõtete tegemine jms)(Buehl 2001, Lerkkanen 2007).