Loovuurimuslikke meetodeid

Loovuurimist iseloomustab meetodite paljusus: uurija ei tohiks endale seada uurimismeetoditest tulenevaid piiranguid, soodustada tuleb metodoloogilist pluralismi ja polüfooniat. Mitmekesisus ja avatus ei ole siin mitte probleem, vaid vajadus. Loovuurimuses ei loe mitte küsimus „mis“, vaid „kuidas“. Ei pea andma lõplikke vastuseid sellele, mida uurija teeb, vaid keskenduma sellele, kuidas uurija teeb. Kunstnik võib leida uurimisküsimusi nii praktikast kui teooriatest. Tuleks küll olla teadlik, et igasugune teadmisteloome on alati subjektiivne ja positsioneeritud, s.t ei ole olemas neutraalset, loomulikku või väärtustevaba vaatepunkti, kogemust või teadmist. Protsessi organiseerivad uurimismeetodid, mida on sama palju kui uurimuslikke ja kunstilisi kogemusi ning mille võib kokku võtta terminiga „brikolaaž“ (meisterdamine käepärastest vahenditest). Viimastel aastakümnetel on arendatud näiteks uue meediaga seotud innovaatilisi meetodeid. Loovuurimuse kui distsipliini areng on kaasa aidanud akadeemilisele meetodite paljususele. (Hannula jt 2005, Hannula 2009, Hannula jt 2014, Barrett 2007) Võib aga öelda, et lisaks mitmesugustele innovaatilistele meetoditele kasutatakse loovuurimust läbi viies valdavalt kvalitatiivseid uurimismeetodeid.

Kvalitatiivsed uurimismeetodid

Paljud kunstnikud-uurijad laenavad oma loovuurimuslikuks tööks kvalitatiivseid uurimismeetodeid fenomenoloogiast, hermeneutikast, etnograafiast, narratiiviuuringutest või teistest distsipliinidest. Kvalitatiivsete uurimismeetoditega kogutakse ja analüüsitakse mittearvulisi andmeid, uurijat huvitab sündmuse või objekti sisu. Uurimistulemus sõltub uurija tõlgendusest – kogutud andmed on hinnangulised. Uurimisprotsessi jooksul tehtud järeldused kasvavad välja kogutud andmete analüüsist.

Andmete kogumine loovuurimuse jaoks

• Visuaalsed materjalid: foto, film, video.
• Internetiandmed: foorumid, blogid, meemid, artiklid, intervjuud.
• Arhiividokumendid: kirjad, autobiograafiad, päevikud, mälestused, tunnistused, kohtuotsused, eksperthinnangud. 
• Loomeprotsessi dokumenteerivad materjalid: päevikud, märkmed, joonised.
• Esitamis- või eksponeerimistingimuste kirjeldused: säilitamistingimused muuseumis, tehniline informatsioon teose taasesitamiseks teisel laval jms.

Uurimist alustades tuleb loovuurijal ennast kurssi viia olemasolevate andmetega ja vajadusel täiendada neid uute andmetega, kasutades selleks järgnevaid meetodeid: intervjuu, vaatlus, eksperiment jm.

Intervjuu kava koostamine ja selle läbiviimine

• Struktureerimata intervjuu kava: mitteformaalne ehk vabas vormis. Uurija vestleb informandiga ning ta teab, mida vestluse käigus teada tahab saada, kuid intervjuud suunatakse minimaalselt. Meetod sobib n-ö õrnade teemade puhul, see nõuab tegijalt palju aega ja erinevate vestluste tulemusi on keeruline võrrelda ja klassifitseerida. 
• Struktureeritud intervjuu kava: uurija valmistab ette küsimused ja järgib täpselt küsimustikku. Kuna küsimused on kõikide informantide puhul samad, võimaldab see saada hästi struktureeritud andmeid, kuid küsimustiku järgimine võib viia ka piiratud vastusteni (n-ö poliitiliselt korrektsed või stereotüüpsed vastused).
• Poolstruktureeritud intervjuu kava: uurija on ette valmistanud põhiküsimused, kuid vajadusel kaldub neist kõrvale. Seda meetodit on soovitatav kasutada, kui on ühekordne intervjueerimise võimalus. Kuna meetod võimaldab esitada küsimusi samal kujul teistele informantidele, siis suurendab see andmete võrreldavust. Võimalus esitada spontaanseid lisaküsimusi suurendab aga ka tundlikkust informandi suhtes.
• Fookusgrupi intervjuu kava: vestluslik rühmaintervjuu, mis toimub poolstruktureeritud küsitluskava järgi. Vestluses osalejad ergutavad ja inspireerivad üksteist moderaatori juhitud teemadel vestlema.

Vaatluse läbiviimine ja andmete talletamine

Kuigi inimesed kasutavad vaatluse strateegiat iga päev, üldse mitte uurija rollis olles, eristab vaatlust kui mingi füüsilise või virtuaalse nähtuse, olukorra või keskkonna uurimisviisi just süstemaatiline, eetilisi kokkuleppeid arvestav ning eesmärgistatud infokogumine ja talletamine. Vaatluse ajal või vaatlusperioodi lõppedes uurija süstematiseerib oma kogemuse ja kirjeldab nähtut eetikareegleid järgides. Vaatlus võib olla varjatud või avalik ning see võib toimuda standardiseeritud vaatlusskeemi järgi või olla paindlik. Keskkond, kus vaatlus toimub, võib olla loomulik või spetsiaalselt kohandatud (näiteks laboris). Objektiks võib olla kas uurija ise (enesevaatlus ehk autoetnograafia) või teised.

• Süstemaatiline vaatlus: vaatleja on kõrvalseisja; vaatlus võib toimuda laboris või uurimisruumis.
• Osalusvaatlus: vaatleja osaleb üksikisiku või rühma tegevuses ja kohandub sellega. Osalusvaatlus võib olla täielik – vaatleja on sel juhul rühma täieõiguslik liige. Osaleda võib ka vaatlejana – sel juhul võtab vaatleja rühma elust osa, aga esitab uuritavatele ka küsimusi.

Eksperiment: katse, mis on kavandatud põhjuslike seletusteni jõudmiseks. Näiteks eksperiment näitleja hääle levimise uurimiseks ruumis.

Tihe kirjeldus: sageli kasutatud meetod nii loovuurimuses kui teatrifenomenoloogilises lähenemises (vt peatükk „Teatrifenomenoloogia“).

Siin toodud kvalitatiivseid meetodeid on sobilik kasutada ka näiteks olukordades, kus kunstiteos luuakse uurimisprotsessi alguses ja kus uurimisküsimused muutuvad protsessi jooksul. Sel juhul võivad loodud kunstiteosed muutuda mitte uurimistulemusteks, vaid uurimisandmeteks. Kogutud ja salvestatud andmeid ehk nii protsessi kui tulemusi tuleb analüüsida. Analüüsida saab näiteks ka loomingulise protsessi dokumentatsiooni. Selline lähenemine ei ole aga rangelt võttes loovuurimine, sest allikate analüüsi võib teha ükskõik milline uurija. Olukorda, mil kunstnik lõpetab kunstnikuks olemise, kui ta on oma kunstiteose valmis teinud, ning muutub uurijaks, et loodud materjali analüüsida, on ka kritiseeritud. (Hannula jt 2005: 58) Mingil määral on selline olukord küll vältimatu: see ongi just refleksiivsus, kuid kaaluda võiks ka teisi loomingulisi alternatiive (Arlander 2011: 322), näiteks autoetnograafiat.

Üks levinud kvalitatiivseid meetodeid on autoetnograafia. See on nii uurimis- kui kirjutamismeetod, mis kirjeldab ja süstemaatiliselt analüüsib isiklikku kogemust eesmärgiga mõista kultuurilist kogemust. Autoetnograaf läheneb uurimisele kui poliitilisele, sotsiaalselt teadlikule aktile. Uurija põimib autobiograafiat ja etnograafiat, et luua ja kirjutada autoetnograafiat. Seega on autoetnograafia nii meetod kui tulemus. Autoetnograafid võtavad oma töös arvesse asjaolu, et uurimisprotsessi mõjutab uurija isiklik kogemus lugematutel eri viisidel. Autoetnograafia on üks sellistest lähenemistest, mis väärtustab subjektiivsust, emotsionaalsust ja uurija isiku mõju uurimusele. (Ellis jt 2011) Selle kriitikud toovad aga esile, et uurimus oma olemuselt peaks olema analüütiline, mitte pelgalt kogemuslik, kuid autoetnograafia puhul on oht kalduda vaid kogemuslikku kirjeldamisse. (Põhjalikuma kriitika kohta vt Delamont 2007.)

N-ö kolmanda tee meetodiks teadusmaailmas kinnistunud kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite kõrval on performatiivne uurimus. Seda käsitleb teatripedagoogi taustaga loovuurimuse professor Austraaliast Brad Haseman oma mõjukas artiklis „A Manifesto for Performative Research“. Umbes aastatuhande vahetusest alates hakkasid loovuurimuse tegijad otsima kolmandat teed ja leidma oma loovuurimuslikke meetodeid. Performatiivse uurimuse käsituseks sai Haseman inspiratsiooni J. L. Austini kõneakti teooriast. (Haseman 2006)

Performatiivne uurimine laenab mitmeid aspekte kvalitatiivsest uurimisest, kuid on ometi sellest erinev, sest tulemusi esitatakse siin performatiivses vormis uurija kunstialal. Seda vormi võib käsitleda tekstina – samal viisil nagu semiootiliselt võib iga kommunikatiivset akti nimetada tekstiks. Aga kuidas saab performatiivset vormi käsitleda uurimusena? Mis teeb tantsust või teatrilavastusest uurimuse? Üks võimalik võti seisneb J. L. Austini performatiivsuse käsitluses. Austini jaoks on performatiivsed kõneaktid sellised, mis muudavad maailma. Näiteks abiellumisrituaalis tähistab abielluja nõusolek „jah” muutust inimese ühiskondlikus seisundis: vallalisest inimesest abikaasaks saamist. Lause ütlemine on tegevuse tegemine. Kui uurimise tulemused on esitatud selliste aktidena, võib seda nimetada performatiivseks uurimiseks. See ei ole kvalitatiivne uurimine: see on asi iseeneses (it is itself). (Haseman 2006: 6)

Etenduskunstide kontekstis võib kõiki neid uurimuslikke meetodeid kasutada konkreetse teose (teksti, lavastuse, rolli, lavakujunduse vm) loomiseks. Sõltuvalt teemast ja eesmärgist võib koguda andmeid arhiividest, raamatukogudest, internetist või mujalt, koguda visuaalseid andmeid (fotod, videod jm), teha intervjuusid, läbi viia eksperimente või erinevat tüüpi vaatlusi.

Kvalitatiivse uurimuse tüübid

Kaardistusuurimus: eesmärgiks selgitada mingi nähtuse olemust kasutades andmete kogumiseks küsimustikke või struktureeritud intervjuusid. Kogutud materjali abil püüab uurija huvipakkuvat nähtust kirjeldada, võrrelda ja analüüsida (näiteks saab sellise läbilõikeuurimusega välja selgitada inimeste arvamusi, hoiakuid, harjumusi).

Juhtumiuurimus: üksikjuhtumit (inimest, gruppi, sündmust, projekti, asutust vm) uuritakse siin oma loomulikus keskkonnas ja kontekstis. Uurija kirjeldab ja analüüsib huvipakkuvaid nähtusi, kasutades meetodina vaatlust, intervjuud ja/või dokumentide uurimist. Näiteks võib juhtumiuurimuse alla liigitada Eesti dokumentaalteatri arengu uurimise.

Tegevusuurimus: sotsiaalse olukorra uurimine, mille käigus uurija eesmärgiks on mingi tegevuse kvaliteedi parandamine. Uurija on siin praktik ning osaleb aktiivselt tegevustes, mida on kavas uurida ja arendada. Uuritakse tegevuse tulemuslikkust ja õpitakse kogutud andmetest, uuringu iseloom on tsükliline ning see on koostööpõhine ja kogukonnakeskne. Levinuim andmekogumise meetod on siin uurimispäevik ning uuringus saab kasutada ka näiteks rollimänge. Seda meetodit kasutatakse näiteks pedagoogikas uute õppematerjalide mõju testimisel.

Fenomenoloogiline uurimus: uurib inimeste arusaamist maailmast ja kirjeldab indiviidi kogemust mingi fenomeni tunnetamisel. Uurijat võivad huvitada ühe kogukonna erinevad arusaamad teatud nähtuste kohta, uurimisobjektiks on inimese kogemus. Meetodina sobib siin kasutada intervjuud, kogemuste kirjeldusi, kirjalikke või suulisi enesearuandeid. Näiteks võib koguda Siberisse küüditatute mälestusi ja nende põhjal saab küüditamisprotsessi kohta terviklikuma pildi. Tihti on isiku-uurimused just seda tüüpi.

Etnograafiline uurimus: uurijat huvitab mingi grupi liikmete käitumine ja suhted, uurija kirjeldab, tõlgendab ja analüüsib neid. Uurija on selleks uuritavatega pikemat aega koos. Levinud meetodina kasutatakse siin vaatlust.

Narratiivne uurimus: uuritakse inimeste elutegevust nende jutustatud lugude kaudu. Narratiivid ehk lood, mida inimesed jutustavad, on kronoloogilised (ajaliselt järjestatud), tähendusrikkad ja loomult sotsiaalsed. Põhiliseks andmekogumismeetodiks on intervjuu. Narratiivset uurimust kasutatakse elulugude kirjapanekul ning näiteks identiteedi loomise või muutumise (näiteks töötuks jäämise), haiguste mõju, kuritegude psühholoogia vm uurimisel jne.

Loovuurimuse läbiviija peab rohkete uurimismeetodite hulgast valima ja otsustama, milline on just tema uurimistööle kasulik. Vajaduse korral võib luua ka oma unikaalse uurimismeetodi. Üks võtmeküsimus, millele iga loovuurimuse läbiviija peaks vastama, on järgmine:

Mida sellist andis uurimisprotsessi jooksul teostatud praktiline loometöö, mida ei oleks saanud avastada ühegi muu uurimisviisiga?

Kokkuvõtvalt võib öelda, et loovuurimuse peamine metodoloogiline eesmärk seisneb selles, kuidas panna kunstiline kogemus ja teaduslik teoretiseerimine omavahel suhtlema. Tuleb näidata, kuidas need kaks erinevat lähenemist mõjutavad teineteist ja kuidas selline protsess loob kriitiliselt refleksiivset uurimust. Loovuurimus peaks tegelema sellega, kuidas kunstiline katsetuslikkus juhib teoreetilist teadmisteloomet, ning vastupidi, kuidas lugemisest, mõtlemisest ja aruteludest sündinud teooria juhib kunstilist kogemust. (Hannula jt 2005: 58–59)