Kultuurietenduste liigitamine ja olulised mõisted

Kultuurietenduste liigitamine võimaldab neid analüüsida ja omavahel võrrelda.

Jean Alter soovitab kasutada mõistet „etendus“ kolmes erinevas tähenduses:

1. Etendus tähistab kogu avalikku sündmust, 
2. etendus etendajate sooritatud ülesandeid Etenduse jooksul ning 
3. etendus tõeliselt silmapaistvat esitust. (Alter 1990: 53)

Lähtudes eelnevast, jagab Alter Etendused neljaks põhitüübiks:

1. Objektiivsed Etendused – näiteks sport. Mõõdetakse peamiselt kehalist võimekust.
2. Maagilised Etendused – näiteks tsirkus. Eeldatakse erilist kehalist võimekust, kuid erinevalt spordist pole tegemist võistlusega ega ootamatu tulemuse igatsusega. Nagu teatris, nii on siingi tegemist harjutatud programmiga, millel on üsna tugev referentsiaalne (fiktsioonile viitav) funktsioon – näiteks klounidel.
3. Vahelduva fookusega Etendused – näiteks teater. Referentsiaalne ja performatiivne funktsioon töötavad siin käsikäes, s.t jutustatakse lugu / edastatakse sõnumit, kuid näidatakse ka oma oskusi.
4. Mitteteatraalsed/kultuurilised Etendused, kus demonstreeritakse oma kunstilisi saavutusi, ilu, seksuaalsust, populaarsust, rikkust, jõudu või muud. Näiteks kuulsa filminäitleja, poliitiku või miljonäri viibimine avalikus ruumis. Nendes avaliku elu etendustes teadvustatakse mingi hinnalise kultuurilise väärtuse kehastunud kohalolu. Referentsiaalne ja performatiivne funktsioon puuduvad.

Alter rõhutab, et need neli Etenduse põhitüüpi enamasti kombineeruvad, kuid üks neist tavaliselt domineerib. Näiteks kontserdil demonstreerib laulja eelkõige oma erilist häält ja lauluoskust, kuid võib jutustada ka lugu ning esitleda oma ilu ja seksapiili. (Alter 1990: 53)

Etenduste liigitamiseks on teisigi võimalusi. Paindlikult võimaldavad kultuurietendusi määratleda ja üksteisega võrrelda sellised mõnevõrra kattuvad skaalad nagu reeglid – vabadus, traditsioon – novaatorlus, rituaal – vaba mäng.

Etendust, mis toetub reeglitele, traditsioonile, kordusele ja mälu jätkuvusele, võib nimetada rituaaliks. Jätkuvusele ja korrapärale orienteeritud traditsioonilistes kultuurides kuulusid rituaalid igapäevaeluga seotud võrgustikku ning nende ettevalmistamise ja ettekandmise kaudu anti edasi kogukondlikku tarkust. Religioossete rituaalide kõrval on ka ilmalikke: perekondlikke (sünnipäevapeod), kogukondlikke (tähtsad spordivõistlused, jõulud) ja riiklikke (paraadid, valimised). Rituaal rütmistab ühiskondlikku ja isiklikku elu ning aitab liikuda ühest eluetapist teise. Rituaal aitab inimesi ka rasketes ja erandlikes situatsioonides, kui vajatakse traditsiooni tuge, näiteks pulma- ja matusekombestiku puhul.

Paljude etenduste alusprintsiip pole aga mitte rituaal, vaid vaba mäng. See pakub vaheldust igapäevarutiinile, võimaldab vahetada identiteeti, õõnestada ja lõhkuda kehtestatud võimusuhteid ning sotsiaalset hierarhiat, vabastab pingetest, õpetab jms. Kuid mäng käib kahe vastandliku pooluse vahel: ühel pool reeglid ja teisel pool vabadus, improvisatsioon. Just viimane teeb iga etenduse nii põnevaks ja erutavaks, isegi ohtlikuks. Mõnes kultuurietenduses domineerivad rohkem reeglid (näiteks male, kaardi- ja sportmängud), teises vabadus (näiteks inimese individuaalne identiteediloome nagu riietus ja soeng).

Ameerika teoloog James P. Carse (1986) on tähelepanu juhtinud, et mängud võivad olla finiitsed või infiniitsed. Finiitsete, lõpule suunatud mängude eesmärk on võit ning need on enamasti selgelt reeglistatud, nii et võitja oleks võimalik kindlaks teha (näiteks sport). Infiniitsete mängude (näiteks rollimäng) eesmärk on mängu jätkamine ja reeglid muutuvad mängu käigus, et välistada võitja ning tuua üha enam osalisi mängu. Kultuur ei seisne mitte üksikutes kunstiteostes, vaid loovuse jätkuvuses, lõputus infiniitses mängus.

Kultuurietenduse puhul on oluline ka metakommunikatsioon, st signaalid, mis annavad vastuvõtjale märku, kuidas üht või teist tegevust tuleks tõlgendada – kas mängu või reaalsusena. Mõnikord võivad need signaalid ka kaduma minna. Schechner (2020: 59) on eristanud selles kontekstis termineid make-believe (mängult uskumine) ja make-belief (uskuma panemine). Esimesel juhul säilib selge piir etenduse maailma ja argireaalsuse vahel, teisel juhul sellist selget piiri ei ole või seda piiri varjatakse teadlikult (kehtib rituaalide ja identiteediloome puhul). Eluohtlikke või teisi reaalsust pöördumatult mõjutavaid meelelahutuslikke tegevusi nimetatakse ka pimemängudeks.

Nii rituaal kui ka mäng viivad inimese teise reaalsusesse, kas siis igaveseks või vahelduseks. Victor Turner kasutas üleminekurituaalide kohta mõisteid „liminaalne faas“ ja „liminoidne faas“. Nii tähistas ta inimese viibimist piirisituatsioonis, kus ta loobub vanast identiteedist ja võtab omaks uue. Liminaalne faas on omane rituaalile traditsioonilistes ühiskondades ning see on enamasti kohustuslik ja pöördumatu. Liminoidne faas iseloomustab aga rituaalilaadseid meelelahutusi, nn siirde-etendusi (kunste, spordiüritusi, mänge jms) modernses ühiskonnas ning on vabatahtlik ja ajutine. (Turner 1974)

Olulised on ka pre- ja postliminaalne faas ehk argielust eraldamine/eraldumine ning tagasipöördumine igapäevase juurde. Nii etendajatel kui ka vaatajatel aitavad etenduse-eelsed ja -järgsed tegevused etenduseks valmistuda ning pärast „maha jahtuda“. Etendus loob kas lühemaks või pikemaks ajaks mingi kogukonna ning kinnitab selle rühma solidaarsustunnet.