Fenomenoloogiline analüüs

Fenomenoloogiline analüüs toetub kujundlikule kirjeldusele või metafooridele, see on „kõige isiklikum seletuse vorm“ (States 2011: 130). Fenomenoloogilise analüüsi esimene etapp on täpne kirjeldus nähtust. Selle abil võib püüda läheneda etendaja eripärasele kehalisusele, selle võimalikule mõjule ja atmosfäärile. Fenomenoloogiline kirjeldus on mimeetiline, s.t selle eesmärk on sõnadega jäljendada ümbritsevat maailma: mis see on, mida me kogeme, ja mida see nähtu ja kogetu teeb meie silme all. Fenomenoloogia käsutuses ei ole teaduslikku keelt. Kogemuse kirjeldamiseks peab kasutama metafoorset keelt (mingi asi on „nagu“). Kui semiootik vaatab märki kui millegi tähistajat, siis fenomenoloogi jaoks on see objekt reaalses maailmas. Eelkirjeldatud alad ja mõisted on tööriistad, mille abil uurija püüab ligi pääseda etenduse fenomenidele.

Tegevuskava fenomenoloogilise analüüsi teostamiseks:

1. Panna kirja esmased muljed etenduse kui terviku tajumise tasandil. Rõhk on tunnetuslikul aspektil ehk mida ma selles etenduses ära tundsin. 
2. Tunnetuse põhjendamine kirjeldusega. Kirjeldus on nii nähtu detailne jäädvustamine kui ka oma tajumisprotsesside uurimine. (Näiteks: kuidas mina etendust subjektiivselt tajusin?, mis mõjutas minu tajumisprotsesse?)
3. Analüüsiv, üldistav faas. Kaks esimest etappi on hüppelaud, mille abil jõuda lähemale lavastuse olemusele, et teha üldistusi. Üks eesmärk võiks olla lavastuses kasutatud väljendusvahendite ja terviku suhestumise analüüs.

Meetod: kirjeldus. See on otstarbekas, fikseerimaks erinevate fenomenide loomist lavastuses. Fenomenoloogilise analüüsi juurde kuulub ka võime märgata lavailmas toimuvaid meeleolumuutusi, mida semiootiliselt on raske käsitleda.

Teatrietenduse fenomenoloogilisel analüüsimisel tuleks küsida järgmisi küsimusi:

• Milline on minu esmamulje nähtud etendusest?
• Kuidas kirjeldada etenduse sündmuslikkust?
• Milline on etenduse lavailm?
• Milliseid fenomene ma etenduses ära tundsin? 
• Millised on etendust määravad fenomenid: millised fenoomid määravad etenduse atmosfääri, visuaalse pildi, etendajate olemuse?
• Milliste vahenditega suunatakse minu vastuvõtuprotsessi?
• Milline on etenduse atmosfäär? Mis ülesannet see etenduses täidab? Kas ja kuidas atmosfäär etenduse jooksul muutub?
• Millise energia ja rütmiga on etendus? Kas ja kuidas see etenduse jooksul muutub?
• Milline on ruumi mõju minu tajule?
• Milline on lavastuse visuaalse pildi (lavakujundus, valgustus, video, rekvisiidid, kostüümid jm) mõju minu tajule?
• Milline on lavastuse helipildi mõju minu tajule?
• Milline on etendajate energia ja kohalolu? Kirjeldada etendajaid eraldi ja trupina.
• Millest kõnelevad etendajate kehad?
• Kuidas tajun omaenda kehalisust ja ihulisust etendust kogedes?
• Millist atmosfääri ja energiat kannab publik? Kas ja mil viisil tekib etenduse kogejatest kogukond?

Fenomenoloogilise analüüsi näiteid

Näide 1. Ühe fenoomi kirjeldus.

Sirle Põdersoo ja Aare Pilve arvustus „Higi ja ehmatus. Näitlemise piiripealsusest“ käsitleb VAT Teatri lavastust „Kolumats“ (2003, lavastaja Christian Römer). Soovitatav on lugeda terve artikkel kui näide fenomenoloogilisest näitlejaanalüüsist.

[[{“fid”:”71435″,”view_mode”:”default”,”type”:”media”,”attributes”:{“height”:”400″,”width”:”267″,”style”:”float: left; width: 200px; height: 300px;”,”alt”:”Katariina Lauk (Unt) lavastuses „Kolumats””,”title”:”Katariina Lauk (Unt) lavastuses „Kolumats“. Foto Liina Mägi”,”class”:”media-element file-default”}}]]„[Katariina] Lauk (Unt) tuleb lava eesserva, vaatab mõnda aega täiesti rahulikult saali, tekitades ootuse, et ta peab pisut alustavat pausi ning hakkab midagi jutustama. Seda ta hakkabki tegema, kuid enne seda teeb ta sekundi murdosa jooksul ühe liigutuse. Õigupoolest on seda liigutust raske kirjeldada – kuni praeguse kirjutamise hetkeni oli tunne, et see liigutus on meil hästi meeles, sest ta oli tookord niivõrd mõjuv, kuid tegelikult ei mäletanud meist kumbki täpselt, millise poosi Lauk õieti sisse võttis – oli see laialiaetud jalgade ja kätega Kolumatsi poos raamatukaanelt või oli see mingi muu pisut graatsilisem poos, seda ei mäleta, ja tundub, et tegelikult poleks me seda mäletanud ka kohe pärast etendust. Oli lihtsalt meeles, et see liigutus oli, ja kuidas ta mõjus. Milles see liigutus seisnes? See oli äkiline poosivahetus lihtsast suhteliselt vabast seismisest mingiks hetkeliseks ülipingestatud hoiakuks, mis kohe sama kiiresti ka lõdvestati. See oli liigutus kogu kehaga, mitte mingi üksik žest. See, mis mõju avaldas, polnud poos ise, mis võeti, sest keegi õigupoolest ei jõudnud sellele tähelepanu pöörata, vaid ülemineku äkilisus ja ootamatus, mis tekitas saalis ehmatuskahina. Lauk tegi midagi täiesti ootamatut, mis oli läbi enne, kui vaatajad jõudsid selle oma teadvusest läbi lasta. See ehmatas, ja ilmselt tundus kuidagi ähvardavana, kuigi kui põhjalikumalt järele mõelda, siis ei tulnud see ehmatavus sellest, et Lauk oleks tegelikult teinud midagi publikut ründavat. Ehmatuses oli ehk isegi suurem osa selles, et tegelikult toimus see kõik ainult Lauguga, õigupoolest polnudki see publikusse suunatud liigutus, vaid võib-olla just kõige endassesuunatum žest sissejuhatavas etendusealguses. Nii öelda on muidugi väike liialdus, aga midagi imelikku selles liigutuses oli – ehmatuse sees oli seda tunnet, mis tekib siis, kui nt keegi tänaval ootamatult kukub; selles oli tunnet, et Lauguga (või tema tegelasega – kummaga?, see on samuti huvitav küsimus) juhtub midagi hirmsat; tunnet, et mitte Lauk ise ei tee seda liigutust, vaid liigutus haarab ootamatult Laugu endasse.“ (Põdersoo, Pilv 2004: 140)

Kirjeldus liigutusest kui fenoomist.               Kirjeldus vaataja kohalolust. Ehmatuse kui emotsiooni kirjeldus. Kogetud rütmi kirjeldus.

 

Näide 2. Vaatajakogemuse fenomenoloogiliselt subjektiivne kirjeldus ning kahel erineval etendusel kogetud erinev energia ja atmosfäär.

Ivika Sillari arvustus „Julia on elus“ VAT Teatri lavastusest „Nisa“ (2011, lavastajad Katariina Unt ja Aare Toikka).

„Kui Katariina Unt alustab etendust riietatuna tumedasse ürpi, pühendades selle lavastuse oma emale, siis tema silmavaade ütleb, et ta teab, et siinsamas lähedal on Kaarli kirik ja siinsamas istub mitu rida teatripublikut, kes, mine tea kuidas, täna hakkab etendust vastu võtma.	Keha elususe ja kohalolu käsitlus.
Aga kui etendus algab ja Katariina tuleb meie ette mähituna üleni oranži ja pähe on tal seotud oranžikirju rätt, siis ta Kaarli kirikust ei tea enam midagi. Pole kuulnud. Ja ta on laps. Ja ta tahab piima. Ja ta vist tahab õigusega. Kas mitte sõjaaja lapsed ei koukinud seinast krohvi välja ja söönud seda. Ma ei tea, kas ma mõtlen selle välja. Lapsel on alati õigus. Laps teab, mida tahta. Näitlejanna Katariina Undil on sellised silmad, et need kogu aeg küsivad. Miks? Kas nii ongi? Kas nii peabki olema? Kord küsivad rohkem, kord vähem, aga küsimine ei lõpe ja vastuseid ei ole. Täiesti eriline on, kuidas ta puudutab kätega maad. See on maa. See on elu. Ilma maata elu poleks. Seda maad peab hoidma. Peaaegu et silitama. Nisa ei silita maad, aga ta tajub seda. Iga sõrmeotsaga. Ja mis see tegelikult on? Lavapõrand. Täiesti harilik lavapõrand.	Laps kui fenoom. Näitleja silmad kui fenoom. Suhe maaga kui fenoom.
Nagu ütlesin – nägin kahte etendust. Mitte palju, aga nad olid erinevad. Esimene oli ratsionaalsem, raskepärasem. Süngem. Näitlejanna oli vaoshoitud, mõõdetud, rohkem iseendas. Teisel etendusel oli Nisa seesmiselt vabam. Kogu etendus oli dünaamilisem, õhulisem. Kui esimeses oli teatav surutus, maadligi olemine, siis teises etenduses oli tõeliselt haaravat, võiks öelda jõulist müstilisust. Ärakadumist olemisse. Teisel etendusel Katariina mängis naiseks olemise õnne. Emotsionaalselt, ennastunustavalt. Lihtsalt, et on õnn ja kõik. Mitte elamise õnn, vaid naiseks olemise õnn. Sellest sai etenduse dominant. Lavastuse lõpp on, jah, allaheitlik, aga omamoodi sisendusjõuline, poeetiline. Õhtunukrus. Hääbumise ilu. Kui homset ei ole.“ (Sillar 2011: 28–29)	Kahe etenduse energia ja atmosfääri kirjeldus. Lavastuse lõpu atmosfääri kirjeldus.

 

Näide 3. Metafoorne kirjeldus.

Luule Epneri arvustus „Kaks tundi „Paradiisis““ käsitleb Von Krahli Teatri lavastust „Paradiis“ (2016, lavastaja Lauri Lagle).

„Paradiisi” etendatakse tavalises black-box’i tüüpi teatrisaalis, kus „lava” käsitatakse pideva ruumikontiinumi ühe osana, mis pole vaatajatest mingi „neljanda seinaga” lahutatud. Publik saabub näitlejate kodustatud ruumi, kus neid lahkesti vastu võetakse (saabuvate vaatajatega sõbraliku suhtlemise ülesannet täidab ennekõike Erki Laur) ja kus näitlejad on juba hõivatud maalritööga – värvivad puude ja taimede lehti. Installatsiooniks nimetamist põhjendabki ühtne keskkond ja selle tugev oma atmosfäär, mille loovad värvid, valgused, muusika, ja loomulikult näitlejad, aga minu meelest ei põhjenda lõpuni. „Paradiis” ei tõmba nii tugevasti enda sisse, kui installatsioonilt võiks oodata. Teatrikülastajad jäävad ikkagi (pealt)vaatajateks; olgugi et nendega aeg-ajalt suheldakse, ei saa rääkida suhestuvast esteetikast, mis on omane paljudele tänapäeva kunsti suundumustele. „Paradiis” tervikuna on minu arust installatiivsete elementidega (aga ka performance’like joontega) teatrilavastus, mille esteetika on hübriidne, kuid ei lammuta (nüüdis)teatri alusstruktuure.

Ruumi kirjeldus.       Konteksti asetav analüüs.

„Paradiisi” visuaalne põhikujund on aga talve- või terrassiaeda (või hoopis džunglit) meenutav dekoratiivne taimekompositsioon, mida võib ehk tõesti installatsiooniks nimetada (kunstnik Kairi Mändla). Paradiis pole valmis, seda luuakse do-it-yourself-meetodil, kusjuures tööprotsess on varjamatult nähtaval. Selle juurde kuuluvad riiul värvipottidega ja töölaud lava küljel, kus valitseb maaliline segadus: veekeetja, kruusid, arvuti, mingid raamatud jm. Näitlejad käivad aeg-ajalt laua juures, otsekui mängust väljudes – aga sageli siiski väljumata, nagu näiteks täpselt ajastatud stseenis, kus laua juurde jalutanud Reimo Sagor kallab vett klaasi väga kuuldaval sirinal ning Erki Laur pageb taimestiku varju „püksivett laskma”. Mängu ja mittemängu piir on üldse hajus. Kohati jätab etendus spontaanse, juhuslikkust kätkeva tegevuse mulje, kuigi tegevuslik partituur on üsna täpselt paigas.“ (Epner 2016: 18–20)

Kirjeldus.       Üldistus.

Edasijõudnud fenomenoloogidele: kuidas uurida teatrit fenomenoloogiliselt? (Johnston 2017: 76)

• Uurida etendust kui maailmas olemise viisi (näiteks uurida „tegevuse“ tähendust nagu Rayner 1994) – ontoloogiline lähenemine.
• Läheneda teatrile inimese identiteedi ja olemise uurimise kaudu, samas mõistes selle metafoori piire (nagu Wilshire ja Goffmann) – uurimus inimese performatiivsest olemusest (performative self).
• Läheneda erinevatele teatritegemise fenomenidele ja tõlgendada publiku vastuvõttu (nagu States või Garner) – teatrisündmuse fenomenoloogia koostamine.
• Fenomenoloogilisi mõisteid appi võttes luua teatriprotsessi ja sündmuse kirjeldus (nagu Zarrilli või States) – kirjeldav fenomenoloogia.
• Teatriloomingu kui fenomenoloogia teostamine (nagu Wilshire, States või Garner) – teater kui fenomenoloogia.
• Leida produktiivne pinge ja dialoog filosoofilise praktika ja teatraalse protsessi vahel (Johnston) – võrdlev fenomenoloogia.
• Kasutada fenomenoloogilist uurimist uute loominguliste vormide arendamiseks – loov fenomenoloogia.