Sõnastik

– isik või organisatsioon, kes või mis on võimeline tegutsema eesmärgi nimel.

– tegelaskonna analüüsi meetod, milles vaadeldakse tegelasi ja näidendis toimivaid jõude kui baasfunktsioone (aktante), mis on asetatud omavahel kindlatesse suhetesse. Aktandid on subjekt, objekt, saatja, saaja, liitlane ja vastane.

– kõik inimese loodu, mida kasutatakse uurimistöös. Allikad võivad olla esemelised, kirjalikud, suulised, digitaalsed.

– korrastatud allikate kogum; asutus või asutuse osakond, mis säilitab dokumente.

– uurimis- ja kirjutamismeetod, mille abil kirjeldatakse ja analüüsitakse süstemaatiliselt isiklikku kogemust eesmärgiga mõista kultuurilist kogemust; selle meetodiga loodud kirjutis. Autoetnograafias uurija põimib autobiograafiat ja etnograafiat.

– teatrisaali tüüp, mille lava, tehnika ja publiku asetus on muudetav. Enamasti puuduvad arhitektuuriliselt eristatavad lavakarp ja -poodium ning lavatorn ja publikutõus. 

– kokkukuuluvad vastandid. Kultuuriteoreetiline mõiste, mille abil jagatakse kõik nähtused vastandlike tunnuste alusel kaheks.

– kunstiteose keskendav koostisosa, mis valitseb ja määrab teisi osi, tagab teose terviklikkuse ning määrab tema eripära.

– a) kindla näitekirjaniku, ajastu või kultuuri näidendid; b) draamateose ülesehitus või konventsioonid, nt žanrisüsteem; tüüptegelaste süsteem; c) teatrisündmuse ülesehitus ehk lavastuse eri komponentide ja nende tähenduste vahelised suhted.

– protsess, kus vaataja kujutab tegelase olukorda ja emotsioone ette ning mõistab tema olukorda, kuid ei võta tema tundeid üle. 

– inimene, kes teistele midagi esitab; esineja etenduskunstis, kus teatrile omased näitlemiskonventsioonid ei kehti.

– teatrilavastuse ühekordne esitus; harjutatud ja teistele vaatamiseks mõeldud tegevus.

– distsipliin, kus keskendutakse ühele või mitmele lavastusele, uurides ja tõlgendades neid võimalikult terviklikult ja mitmekülgselt.

– hübriidne, eri kunstiliikide väljendusvahendeid kasutav ja/või nende piiridel asuv etenduskunstide liik.

– katusmõiste, mis hõlmab kunstiliike, kus kunstnikud kannavad teose ette (tavaliselt füüsiliselt samas ruumis olevale) publikule.

– teadusharu, mis uurib kultuurinähtusi kui etendusi.

– asjad, nagu me neid teadvuses tajume, erinevalt asjadest, nagu nad tegelikult ja meie kogemusest sõltumatult on. 

– meie teadvuse kogemuses olevate asjade uurimine; selle uurimine, kuidas inimene asju tajub ja kogeb, kuidas asi inimese kogemuses välja paistab ehk ennast näitab ning milline on selle kogetava asja tähendus ühe kindla kogemusakti raames.

– tõlgendamiskunst või -õpetus.

– protsess, kus vaataja asetab end tegelase olukorda, võtab üle tema maailmataju, huvid jne ning kogeb samu emotsioone, mida ta arvab tegelast tundvat.

– märk, mis sarnaneb objektiga.

– märk, mis on objektiga ajas või ruumis seotud ja osutab sellele. Indeksi tähendus põhineb seosel, mille vaataja oma teadvuses märgi ja objekti vahel loob.

– teatrilava tüüp, mis on vaatesaalist arhitektuuriliselt selgelt eristatud ja mille eesmärk on luua terviklik lavaillusioon. 

– mõiste, millega tähistatakse eeskätt etendaja keha vahetut mõju, mitte etendajat kui märkide loojat.

– teatriliik, mis tegeleb ühiskonnas ala- või mitteesindatud inimgruppide või probleemidega. Kogukonnateatrit huvitab suhe kogukonnaga ja kogukonnaliikmete kaasamine.

– etendaja kehastumise teatavate protsesside tulemus; etendaja võime valitseda ruumi ja hoida vaataja tähelepanu. Kohalolu põhineb etendaja oskusel kasutada teatavaid tehnikaid ja praktikaid, millele vaatajad reageerivad.

– tegelaskonna analüüsi meetod, kus vaadeldakse kõiki tegelasi nende ilmumise järjekorra ja sageduse järgi. Analüüs esitatakse tavaliselt tabelina, mis sisaldab tegelaste ja stseenide loetelu.

– lugeja ettekujutus teose maailmast. 

– semiootikas kokkuleppeline (või ka teadvustama) reeglistik, mille järgi märke luuakse või valitakse, omavahel ühendatakse ja tõlgendatakse.

– tantsuseade, kehade liikumisjadad ja nende kirjeldus. 

(queer, ingl veider, kummaline) – katusmõiste mittetraditsiooniliste sooidentiteetide tähistamiseks. 

– uurimismeetodid, millega vastatakse eelkõige küsimusele „kuidas?“. Selliste meetoditega uuritakse korraga väheseid objekte, kuid tehakse seda sügavuti. Tulemused ei võimalda teha üldistavaid järeldusi, kuid võimaldavad öelda midagi olulist uurimisobjekti enda kohta.

– uurimismeetodid, mis vastavad küsimustele „mis?“ ja „kui palju?“. Andmeid analüüsitakse statistiliselt ja tulemuste põhjal on võimalik teha üldistavaid järeldusi.

– sisaldab kõike, mis laval on ja seal luuakse: füüsilised ja vaimsed asjad, ruumid ja kehad, helid ja tekstid. Fenomenoloogia mõiste, mis tähendab kohta, kus asjad ilmnevad.

– teatrikunsti teos, mis realiseerub etendustena.

– konkreetse lavastuse tarbeks kohandatud ruum, kus tavaliselt teatrit ei tehta.

– lühend, mis märgib erinevaid seksuaalseid orientatsioone ja soolisi identiteete, tuleneb eesliidetest lesbi-, gei-, bi-, trans-, queer- (või questioning). 

– muusika- või tantsulavastuse dramaturgiline tekst, kus fikseeritakse lauldud ja kõneldud osa või tantsulavastuse sündmustiku kirjeldus.

– kunstniku kogemuspõhine uurimistöö. Loovuurimus koosneb loomingust ja uurimusest ehk kunstilisest tegevusest ja selle teaduslikust analüüsist.

– retseptsiooniteooria mõiste, mis tähistab puuduvat infot või ebaselget kohta teoses.

– üheliigiliste märkide kogum.

(mise en scéne, pr lavale pandud) – etendajate paiknemine ja liikumine lavaruumis.

– draamavormis tekst, mis on mõeldud laval esitamiseks ja mis vastab rohkem või vähem kindlatele žanri- ja struktuurireeglitele.

– inimene, kelle ülesanne on kehastada tegelast ehk luua roll sõnateatrilavastuses või filmis.

– vastuvõtja(te) ootused kunstiteos(t)ele.

– orkestrile või muule koosseisule kirjutatud heliteose kõiki partiisid sisaldav noodistik.

– kunstniku kogemuspõhine uurimistöö, mille tulemusi esitatakse performatiivses vormis uurija kunstialal (näiteks etendusena).

– etenduslikkus; teatraalsus; mõjujõud.

– mineviku ajalõikudeks liigendamine. Kontseptsioon, mille alusel korrastatakse ajalooperioodid ja -protsessid ning mis on vajalik materjalis orienteerumiseks ja valikute tegemiseks.

– draamajärgne ja seda ületav esteetika teatris või dramaturgias. Postdramaatiline lavastus või tekst ei vasta traditsioonilise draama mudelile.

– uurimistöö, kus kogutakse andmeid publiku sotsiaal-kultuurilise tausta või teatritarbimise kohta, kuid enamasti vastuvõtule ei keskenduta.

– katusmõiste, mis hõlmab mittekunstiliste eesmärkidega uurimuslikke teatripraktikaid.

– uurimistöö, kus käsitletakse mingi teose või teoste rühma vastuvõttu konkreetsete vastuvõtjate seas.

– teooria, mis käsitleb kunsti, kunstiliigi või -teose vastuvõtu üldiseid põhimõtteid.

– protsess, milles miski (näiteks teatrietenduse elemendid) toimib märgina ning hakkab kandma tähendusi.

– teadus märkidest ja nende toimimisest ehk sellest, kuidas märkide abil luuakse ja vahendatakse tähendusi.

– lavastuse visuaalne ja ruumiline lahendus, sh lava- ja valguskujundus, kostüümid ja intermediaalsed lahendused. 

– kultuuriteadusliku mõistena sotsiaalne konstruktsioon, mis kujuneb praktikas. Eristatakse sotsiaalset sugu (gender) ja bioloogilist sugu (sex). 

– märk, mille seos objektiga on kokkuleppeline ja mille tähendus tekib selle kokkuleppe või tava tundmise alusel.

– etenduse iga element, mis kannab tähendust.

– semiootika haru, mis uurib teatri märgilist loomust ja märkide elu teatris.

– teatriuurimise haru, mis kasutab teatri uurimiseks eelkõige sotsiaalteadustes rakendatavaid teooriaid ja meetodeid.

– teatrietendus kui kommunikatiivne akt; analüüsimudel, millega käsitletakse etendust laiemas kunstilises ja sotsiaalses kontekstis.

– kõik teatri toimimiseks vajalikud ja üksteisega seotud süsteemi osad alates teatrikoolidest ja -haridusest, teatrimajadest, rahastamisest kuni publiku ja teatrikriitikani.

– tegevusel põhinev kunstiliik, mis on välja kasvanud visuaalkunstist. Tegevuskunsti traditsioonilised alaliigid on performance ja häppening. 

– sotsiaalselt struktureeritud ruum, kus toimub võitlus olemasolevate positsioonide ja ressursside pärast.