Etenduskunstide uurimismeetodid

Teatrisotsioloogia

Hedi-Liis Toome

Teatrisotsioloogia – täpsete piirideta termin

Teatrisotsioloogia on teatriteaduse haru, mis tegeleb teatri ja ühiskonna vaheliste suhete uurimisega. Selle interdistsiplinaarse teadusharu defineerimiseks on vaja lahti mõtestada kaks mõistet: teater ja sotsioloogia.

Sotsioloogia on teadus, mis uurib inimeste käitumist grupis. Sotsioloogid lähtuvad arusaamast, et inimesed kuuluvad erinevatesse gruppidesse, ning uurivad, millised on grupi ja indiviidi omavahelised suhted, kuidas grupp ja indiviid teineteist mõjutavad.

Teatrit defineeritakse teatrisotsioloogia vaatenurgast eelkõige kui institutsiooni. Kitsamas tähenduses on teater näiteks üks organisatsioon või organisatsioonide kogum (näiteks kõik teatrid, mis on riiklikud sihtasutused, või kõik Eesti teatrid). Laiemas tähenduses aga koondab teatriväli enda alla lisaks teatriorganisatsioonidele ka publiku ja nende omavahelised suhted, samuti suhted teatriväljast väljapoole jäävate gruppidega (näiteks rahastajad, poliitikud jne).

Eesti keeles kasutatakse paralleelselt mõisteid „teatriväli“, „teatrisüsteem“, „teatrimaastik“ või isegi „teatrielu“. Prantsuse sotsiaalteadlane Pierre Bourdieu (1984) kasutas mõistet „väli“ analüütilise tööriistana, et kirjeldada ja analüüsida võimusuhteid ühiskonnas. Seega on võimalik mõistet teatriväli kitsamalt defineerida just Bourdieu teooriast lähtuvalt ning selle kasutamisest tuleb pikemalt juttu allpool. Teatrisüsteem koondab endasse kõik erinevad teatri toimimiseks vajalikud osad, alates teatrikoolidest, lavastuste loomisest kuni vastuvõtuni. Teatrimaastik on mõistena kitsam ja mitteformaalne, viidates eelkõige institutsioonidele, lavastustele, teatritegijatele ja nende omavahelistele suhetele. Teatrielu on aga eelkõige kõnekeelne väljend teatrimaastiku ja -süsteemi kohta, rõhutades selle ajalist dimensiooni ja dünaamikat.

Vaatamata sellele, et teater on olemuselt läbinisti sotsiaalne kunstiliik – on ju teatri alguseks peetud ühiseid rituaalseid toiminguid, millel lisaks performatiivsele eesmärgile oli tihti ka sotsiaalne eesmärk –, sai teatrisotsioloogia omaette uurimisharuna alguse alles 1950. aastatel. Peamine põhjus võib olla see, et nii sotsioloogia kui erinevad teatriuurimise harud on suhteliselt noored distsipliinid. Sotsioloogia on omaette uurimisdistsipliinina vaid mõnesaja aasta vanune. Ka teatriuurimisse tulid teaduslikud meetodid alles eelmise sajandi teisel poolel, kui tekkisid etendusanaluus, teatrisemiootika, teatrifenomenoloogia, publiku- ja retseptsiooniuuringud (neist kõigist on õpikus omaette peatükk) ning nende hulgas ka teatrisotsioloogia.

PMaria Shevtsova „Teatri ja etenduse sotsioloogia“ioneerideks teatrisotsioloogias peetakse 20. sajandi keskpaigas tegutsenud Vene-Prantsuse sotsioloogi Georges Gurvitchit ning Prantsuse antropoloogi ja sotsioloogi Jean Duvignaud’d (vt peatükki „Etendusuuringud“). Teatrisotsioloogia mõiste juurde pöörduti tagasi alles 1980. aastate lõpus, mis aga ei tähenda, et vahepealsel perioodil ei oleks selle valdkonnaga tegeletud. Olulise panuse mõiste taas käibele toomisesse andis Maria Shevtsova, kes märkis 1989. aastal teatrisotsioloogia probleeme ja perspektiive lahkavas artiklis, et iga uurimust, mis tegeleb teatriga ühiskonnas, võib pidada teatrisotsioloogiaks. Ka uurimused, mis tegelevad esmapilgul vaid esteetiliste küsimustega (näiteks Stanislavski ja Brechti näitlemisteooriate võrdlemine), ei ole teatrisotsioloogia seisukohast ebaolulised, sest ka need sisaldavad sotsiaalseid tähendusi. (Shevtsova 1989: 24) Need 30 aastat tagasi tõstatatud küsimused teatrisotsioloogia piiridest, defineerimisest, suhetest kunsti- ja kultuurisotsioloogiaga ning interdistsiplinaarsusest laiemalt on aktuaalsed ka mitukümmend aastat hiljem.

Kokkuvõttes võib öelda, et teatrisotsioloogia on teadusharu, millel puuduvad kindlakskujunenud teooriad ja meetodid. Pigem on teatrisotsioloogia interdistsiplinaarne valdkond, mis leiab oma teoreetilised lähtekohad kunsti- ja kultuurisotsioloogiast, kultuuripoliitika- ja turu-uuringutest, antropoloogiast ja etendusuuringutest laiemalt, meetodid sotsioloogiast, antropoloogiast ja ka teatriteadusest (näiteks retseptsiooniuuringutest).

Teatri ja ühiskonna suhted

Kõige üldisemalt saab teatri ja ühiskonna suhteid kirjeldada joonisega 1. Iga lavastus või etendus (A) – kas ta esietendub mingi pikaaegse teatriorganisatsiooni (nt teater Vanemuine) realavastusena või ühekordse projektina (nt mõni suvelavastus) – paigutub teatriväljale (B). Teatriväli ning seal eksisteerivad (kunstilised) reeglid, kokkulepped, võimalused ja kohustused teevad lavastuse väljatoomise sotsiaalselt ja intellektuaalselt võimalikuks.

Joonis 1. Teatriväljasisesed ja -välised suhted. (Edelmann jt 2017: 17)

Teatrivälja enda tegevus on võimalik tänu avalikust (ja ka era-) sektorist tulevale rahastusele (C) ning juriidilisele ja haridussüsteemile. Kokku moodustavad need süsteemid ühiskonna (D). Lavastuse ja laiemalt kogu ühiskonna vahelisi suhteid vahendab meedia (ja üha enam ka sotsiaalmeedia), mis määrab, millest ja kuidas räägitakse (1). Konkreetne kunstiline kommunikatsioon lavastuse ja vaatajate vahel toimub muidugi etenduse vaatamise ajal (2). Kuid sel on ka laiem tähendus, kuna saadud kogemus mõjutab üldiseid arusaamu maailmast, aitab kinnistada kogukonna või enda identiteeti (3). Teatrivälja ja ühiskonna omavahelisi suhteid mõjutab aga ka see, kuidas on teatrisüsteem üles ehitatud, kuidas seda juhitakse ja rahastatakse (4).

Teatrisotsioloogia ülesanne on uurida ja analüüsida suhteid mainitud dimensioonide vahel.