Teatrisemiootika põhimõisted

Teatrisemiootika vaatleb teatrit märkide vahendusel toimuva kommunikatsiooniprotsessina. Järgnevalt tutvustatavad põhimõisted on 1. etendus kui tekst, 2. teatrimärk, 3. märgisüsteem ehk teatrimärkide klassifikatsioon, 4. kood, 5. semioos ehk märgiprotsess. Semiootiline analüüs eeldab ka semiootika mõistevara kasutamist.

1. Tekst

Semiootiline analüüs lähtub eeldusest, et teatrietendus on tekst, mis koosneb eri märgisüsteemidesse kuuluvaist märkidest.

Teatrietendust saab käsitleda tekstina, sest sel on teksti tunnused: väljendatus, struktureeritus ja piiritletus. Teatritegijate ideed materialiseeruvad mitmesugustes teatrimärkides (väljendatus); etendus kujutab endast neist märkidest koosnevat keerukat mitmetasandilist struktuuri (struktuursus); etendusel on ajalised ja ruumilised piirid, mis eristavad etendust sellest, mis tema koosseisu ei kuulu (piiritletus).

2. Teatrimärk

Teatrimärk on etenduse iga element, mis kannab tähendust.

Teatrisemiootika on toetunud nii keeleteadlase Ferdinand de Saussure’i kaheosalisele märgimudelile kui ka filosoof Charles Sanders Peirce’i kolmeosalisele mudelile ning neid vajadust mööda kombineerinud. Saussure’i järgi koosneb märk tähistajast (materiaalne komponent) ja tähistatavast (mentaalne ehk mõtteline mõiste, millele tähistaja viitab).

Peirce’i mudel, mis on teatriteaduses populaarsem, kirjeldab aga suhet kolme elemendi vahel:

• esitis ehk kitsamas mõttes märk; 
• objekt ehk see, millele märk viitab; 
• mõju või tõlgendus, mille märk subjektis esile kutsub ehk tõlgend. (Vt Semiootika 2018: 120)

Lihtsustatult saab selle mudeli sõnastada nii: märk on see, mis asendab midagi muud kellegi jaoks mingis suhtes. „See“ on esitis (märk kitsamas mõttes), „midagi muud“ on objekt, „kellegi jaoks mingis suhtes“ osutab mõjule, mida märk subjektile avaldab (Balme 2008: 79).

Teatrimärgid on õigupoolest märkide märgid: nad tuginevad neile semiootilistele süsteemidele ehk „keeltele”, mis toimivad tegelikkuses, väljaspool teatrit, nagu näiteks žestide keel, riietuse keel, muusika keel jne. Sageli kasutatakse teatris juba olemasolevaid objekte, ilma et neid kuidagi muudetaks või töödeldaks. Märk langeb sel juhul materiaalselt (ent mitte tingimata tähenduslikult) kokku objektiga, mida ta tähistab – näiteks lavale paigutatud tool on lavastuse väljamõeldud maailmas eksisteeriva tooli märk. Teatri eripära seisukohast on kõige olulisem, teda teistest kunstidest eristav see, et tegelast kui elavat inimest tähistab teatris niisamuti elav inimene – näitleja, mitte aga skulptuur, joonte ja värvide kombinatsioon või filmiekraanil liikuv kujutis. Teatud mõttes topeldab teater tegelikkuses olemasolevaid semiootilisi süsteeme – kõneleb samades keeltes, milles kõneleb kultuur. Teatris võime seega näha kultuuri enese-esitust.

Teatrimärk võib etenduses täita erinevaid ülesandeid ning kanda erinevaid tähendusi. Teisiti öeldes on teatrimärgid polüfunktsionaalsed ja mobiilsed. Polüfunktsionaalsus tähendab, et mingi element lavastuses võib kanda vastavalt vajadusele erinevaid tähendusi: kepp tähistab kord jalutuskeppi, kord vihmavarju, siis hobust või mõõka; ere punane valgus võib viidata koidule või päikeseloojangule, tulekahjule, sõjale, kirele; üks ja sama näitleja mängib etenduse jooksul mitut erinevat rolli jne. Vaatajal aitab märkide konkreetseid tähendusi mõista lavaline kontekst, milles neid kasutatakse. Eriti tähtsat osa etendab siin näitleja, kes oma tegevuse ja/või kõnega lavalistele elementidele tähendusi omistab ja neid vajadust mööda muudab. Tänu võimele täita erinevaid ülesandeid on teatrimärgid mobiilsed ehk kergesti üksteisega asendatavad. Mingi tähenduse edasiandmiseks saab kasutada näiteks sõnu või žeste; põõsast võib tähistada dekoratsioonielement, põõsaks kostümeeritud näitleja, videopilt vm. Teatrimärkide taolist paindlikkust kasutatakse leidlikult ära eeskätt mängulistes, mitterealistlikes lavastustes.

Lavastuses „NO96 Seitse samuraid”, mida etendati Kadrioru mahajäetud välibasseinides, saabusid loo järgi samuraid appi külaelanikele. Kuna näitlejad ei leidnud mänguplatsilt kedagi eest, siis tõid nad basseini ääre alt välja prügikonteinerid ja andsid neile talumeeste tähenduse: suhtlesid nendega, õpetasid võitlema, ööbisid nende juures jne. Vaenlasteks, kellega lahingut peeti, olid tühja basseini kallutatud mustad prügikotid, hobust tähistas vana mopeed jne.

Kunstile üldomaselt on teatrimärk mitmetähenduslik. See võib avalduda tähenduste paljususena, mispuhul on tegemist semantilise rikkusega, aga ka tähenduse määratlematuse ehk ambivalentsusena, mispuhul räägitakse ujuvatest tähendustest, hämarusest vm. Vaataja ülesanne on ära tunda, millises semiootilises režiimis lavastus töötab – see võib olla näiteks kavatsuslikult hämar, jättes vaatajale suure vabaduse tajutavaid märke tõlgendada või tõlgendamisest sootuks loobuda. Niisuguseid lavastusi leidub palju postdramaatilises teatris ja tegevuskunstis.

Märgi kolm väärtust

Semiootiline analüüs ei piirdu märkide tähenduse tõlgendamisega. Tadeusz Kowzan on toonud välja teatrimärkide kolm tahku või väärtust: semantiline, esteetiline ja afektiivne. Esimene neist on seotud tähenduste loomise võimega. Esteetiline väärtus seostub märkide materiaalse aspektiga, mida vaataja meeleliselt tajub (näiteks lavakujunduses kasutatud materjalid ja värvid, valguse tugevus jne) – sellele asetab rõhu fenomenoloogiline vaateviis. Afektiivne väärtus tähendab märgi võimet vaatajat emotsionaalselt mõjutada. Esteetiline ja afektiivne väärtus teisendavad märgi tähendust, olgu nad teadlikult kavandatud või mitte. (Kowzan 1992: 151–163) Semiootilises analüüsis tegeldakse pigem märkides endis peituvate esteetiliste ja afektiivsete väärtustega kui vaataja taju ja tunnetega. Kowzan pakkus välja, et teatrimärki või märkide kogumit võiks skemaatiliselt esitada kolmnurgana, kus külgede pikkus kujutab semantilist, esteetilist ja afektiivset väärtust (Kowzan 1992: 165–166).

Näiteks punane valgus kui tulekahju märk on semantiliselt vaene (tähendus on ettearvatav) ja esteetiliselt üheplaaniline, kuid tõenäoliselt tugeva emotsionaalse laenguga. Fantastiline, silmailu pakkuv kostüüm on esteetiliselt külluslik ja kütkestav, kuid erilise tundelise värvinguta, kuna semantiline rikkus sõltub kostüümi suhtest tegelasega.

Märgi kolm tüüpi

Teatri seisukohast pakub huvi ka märkide jaotus nende suhte järgi objektiga, mida märk tähistab: ikoon, indeks ja sümbol. 

Ikoon on märk, mis sarnaneb objektiga. Selle tähendus põhineb vastuvõtja äratundmisel, mis objektiga on tegemist.

Ikoon on näiteks teatri töökojas valmistatud mõõk, mida näitleja kasutab rekvisiidina. Muidugi võivad märgid objektiga sarnaneda suuremal või vähemal määral. Oluline on, et vastuvõtja sarnasust tegelikkusega tajuks. Teatrisemiootikas on ikoonilisust peetud lausa teatrit tegevuskunstist eristavaks tunnusjooneks, kuna teater jäljendab suurel määral tegelikkust, s.t loob tähendusi tegelikkusega sarnanemise kaudu.

Piirjuhtum on nn ikooniline identsus (vt Carlson 1990: 84), mispuhul kasutatakse mitte tegelikkusega sarnaseid, vaid samaseid, otse reaalsusest võetud elemente.

Ikoonilise identsusega on tegemist näiteks siis, kui etendus toimub paigas, mis ongi kujutatud sündmuste tegevuspaik (Mati Undi näidendi „Vaimude tund Jannseni tänavas“ tegevus toimub Koidula majamuuseumis Pärnus ja seal lavastust etendatigi). Või kui kasutatakse päris asju, mis teinekord toovad tegelikkusest kaasa oma konteksti (Estoplasti valgustid Andra Teede lavastuses „Estoplast“) jne.

Indeks on märk, mis on objektiga ajas või ruumis seotud ja osutab sellele. Indeksi tähendus põhineb seosel, mille vaataja oma teadvuses märgi ja objekti vahel loob.

Klassikaline indeksi näide on suits kui kuskil põleva tule märk. Teatris on indeksina tõlgendatud ka näitlejate osutavaid žeste või punktvalgust, mis suunab vaataja pilgu mingile elemendile laval (näiteks portreele, mis ise võib olla ikoon). On väidetud, et lavaväline ruum, mida vaataja vahetult ei näe, luuakse suuremalt jaolt just indeksi tüüpi märkidega. (Carlson 1994: 4)

Kui näitleja tuleb laval kujutatud tuppa ja raputab vihmavarjult vett, siis on see märk, et väljas sajab vihma. See žest on publikule mittenähtava, kujutletava vihmasajus tänava või aia indeks (osutus sellele).

Sümbol on märk, mille seos objektiga on kokkuleppeline ja tähendus tekib selle kokkuleppe või tava tundmise alusel.

Mõned sümbolid on kultuuris kinnistunud tähendusega, nagu näiteks kristlik sümboolika: rist tähendab usku, ankur lootust, süda armastust. Kuid suurem osa sümboleid omandab tähenduse konkreetse teatrilooja loomingu kontekstis, s.t vastuvõtjal tuleb neid tõlgendada.

Kui laval kujutatakse äratuntaval viisil autot, siis on see ikoon (juhul kui lavale veereb päris auto, on tegemist ikoonilise identsusega). Kui kõlab automürin lava tagant, siis on see indeks, mis osutab publikule mittenähtavale autole. Kui lavastuse kontekstis näitab auto tegelase sotsiaalset staatust (nt nõukogudeaegne Žiguli või uusim Porsche), siis toimib see sümbolina.

   3. Märgisüsteem

Märk ei eksisteeri teatrietenduses tavaliselt üksikuna, vaid kuulub kokku teiste omataolistega.

Üheliigilised märgid moodustavad märgisüsteemi. Teatri keel koosneb paljudest allkeeltest ehk märgisüsteemidest.

Erika Fischer-Lichte (1992: 15) loetleb 14 teatri märgisüsteemi. Need jagunevad kolmeks laiemaks kategooriaks.

• Tajumisviisi järgi: akustilised ehk kuuldavad ja visuaalsed ehk nähtavad märgisüsteemid.
• Ajalise kestuse järgi: põgusad ja püsivad (kauakestvad) märgisüsteemid.
• Teatrikunsti kahe põhielemendi järgi: ruumiga seotud ja näitlejaga/etendajaga seotud märgisüsteemid.

Vaataja, kelle kohalolek on teatri eksisteerimiseks vajalik tingimus, tabelis mõistagi puudub – tema on teatri kunstilise sõnumi adressaat.

Erika Fischer-Lichte märgisüsteemide klassifikatsioon

Ruumiga seotud märgisüsteemid on enamasti püsivad (tänapäeva teatris võib erandiks olla kiiresti muudetav valgustus), neid on mugav jälgida ning nad alluvad hästi kirjeldusele ja analüüsile. Eritähelepanu vajab ruumitüüp (lavakontseptsioon). Seda iseloomustavad

• ruum, kus etendus toimub (väike või suur saal, teatrimaja või leitud koht vm); 
• näitlejate ja vaatajate ruumiline suhe (vaatajad istuvad lava ees, ümbritsevad lava vm);
• lavaruumi tunnused ja siseliigendus (suurus, kuju, ruumiosade omavaheline suhe).

Nagu tabelist näha, on enamik teatri märgisüsteeme ehk keeli seotud näitlejaga. Näitleja on lavategevuse subjekt – see, kes kõneleb ja tegutseb. Tegelaskuju loomiseks kasutab ta nii verbaalseid kui ka mitteverbaalseid märke, mis vastastikku üksteist mõjutavad. Näitlejatöö semiootiline analüüs on keeruline seetõttu, et suur osa märkidest, mida ta loob, on ebapüsivad, vahelduvad kiiresti ja varieeruvad etenduseti. Loodud lavakujusse sulandub näitleja n-ö faktuur: tema isiksuslik omapära, kehalisus, hääletämber jms, mis ei muutu täiel määral tähendusi vahendavateks märkideks, kuid on tegelase terviktähenduse taandamatu koostisosa. Samuti võivad vaataja mälus elustuda ja tema tõlgendusi mõjutada rollid, mida näitleja on varem mänginud. Varasemate rollide nähtamatut kohalolu näitleja kehas on kujundlikult nimetatud rollislepiks või kummitamiseks (vt lähemalt Carlson 2001: 52–95). Niisiis ei ole näitleja kui elav inimolend täpne ja täiuslik tähenduste edastamise meedium, vaid kipub aina semiootilisest raamistikust välja libisema.

Märgid ja märgisüsteemid täidavad lavastustes mitut ülesannet. Sageli on neil kõigepealt puhtpraktiline funktsioon, mida vastav süsteem täidab ka väljaspool teatrit: valgustus teeb laval toimuva nähtavaks, kostüüm kaitseb keha välismõjude eest, esemeid kasutatakse samal eesmärgil nagu argieluski. Märgisüsteemid iseloomustavad laval loodud maailma (näiteks osutades, mis ajastu ja kohaga on tegemist) ning tegelasi (nende vanus, rahvus, sotsiaalne kuuluvus jne). Kuid lisaks sellele loovad märgisüsteemid lavastust korrastavaid rütme (eriti valgustus ja muusika- ning helikujundus), samuti meeleolu ja atmosfääri ning kannavad tihti ka sümboolseid tähendusi. Neid funktsioone täidavad ühtviisi erinevas stiilis märgid: realistlikud, abstraktsed, stiliseeritud, grotesksed jne.

Andrus Kivirähki „Eesti matuse“ (2002, Eesti Draamateater, lav Priit Pedajas) kunstnik Pille Jänes kirjeldab lavakujundust järgnevalt. Kuna näidendi tegelased ägavad vabatahtlikult võetud kohustuste ja lõppematu töökoorma all, sai lava liigendavaks metafoorseks elemendiks pikk puuriit. Riidal oli ka praktiline funktsioon: lavastaja Priit Pedajas soovis kujundust, mis võimaldaks tegelastel varjuda ja üksteise järele luurata. Puuriit laoti ehtsatest lepahalgudest, kuna tegevustikus on oluline osa reaalsel puulõhkumisel. Oluline detail oli romantilises võtmes maalitud taevas koos tupspilvedega ja kolm traadil istuvat pääsukest. Kujunduses (eriti kostüümides ja grimmis) valitses naivistlik stilistika. (Jänes 2007: 29)

Kui analüüsida teatrimärkide ülesandeid, siis tihti muutuvad märgisüsteemidevahelised piirid märkide liikuvuse tõttu hägusaks. Näiteks võib näitleja kõne toimida nagu muusika, nii et kõne sisu muutub täiesti ebaoluliseks; pilkupüüdvad kostüümid võivad pigem kujundada efektset visuaalset üldpilti kui iseloomustada tegelast jne.

4. Kood

Teatri semiootiline erisugusus avaldub ka selles, et lavastuses toimib palju koode.

Kood on semiootikas kokkuleppeline (või ka teadvustama) reeglistik, mille järgi märke luuakse või valitakse, omavahel ühendatakse ja tõlgendatakse. Koodid korrastavad märgisüsteeme ja reguleerivad tähenduste loomist, samuti seda, mida üldse saab kasutada teatrimärgina. Üksikud märgid omandavad mõtte ja tähenduse koodide süsteemis.

Näiteks žestide kood määrab, mida mingi žest kindlas kultuuris tähendab (kultuuriti võivad tähendused erineda), millised žestid on n-ö lubatud ja millised mitte, kuidas žeste omavahel kombineeritakse jms. Teatris võib žeste kasutada kultuuris kehtiva reeglistiku põhjal või kehtestada spetsiifilise koodi, mille alusel žestid tähenduse saavad. Niisugused koodid toimivad näiteks Jaapani  nō– ja kabukiteatris.

Teatrietendus on semiootika vaateveerult keeruline kodeeritud tekst, mis kätkeb kunstilist informatsiooni, kuna vaataja ülesandeks on see tekst dekodeerida, lahti mõtestada, kasutades talle tuntud koode. Ent lavastuse loojate ja vaatajate koodid ei lange kunagi täielikult kokku, mistõttu etenduse vastuvõtt kujutab endast koodide dialoogi või koguni võitlust, mille käigus vaataja võtab kas või osaliselt omaks lavastuse mängureeglid, kuid võib ka peale suruda oma koodi ja mõista lavastuse tähendusi omal moel. Kuna teatris ei saa vaataja etendust katkestada, et mõistmiseks tarvilikku infot otsida, siis on tähtis, et loojate ja vaataja koodidel oleks ühisosa. Kui koodid on liialt erinevad, siis tekib oht, et suhtlemine üldse katkeb – vaataja loobub kaasa mõtlemast või kõnnib teatrisaalist välja. Et seda vältida, toimib teatrietendus „õpetava masinana“, mis sisaldab peale uue kunstikeele ka selle keele mõistmiseks vajalikke viiteid. (Lotman 1990: 208)

5. Semioos ehk märgiprotsess

Semioos on märkide toimimise ja tähendus(t)e moodustumise protsess. Semioosil on kolm mõõdet, millele vastavad semiootika kolm haru:

• semantika tegeleb märgi ja objekti suhtega, märgile tähendus(t)e andmisega; 
• süntaktika vaatleb märkide omavahelisi suhteid, nende moodustamise ja kasutamise reeglistikku;
• pragmaatika uurib seda, kuidas inimesed märke konkreetses olukorras kasutavad (vt Semiootika 2018: 146–147).

Teatrimärgi tähendus oleneb nii semantilisest, süntaktilisest kui ka pragmaatilisest situatsioonist. Teisiti öeldes, märgi tähendus muutub, kui 
a) sellele antakse mängu kaudu teine ülesanne ja sisu (näiteks kasutatakse keppi vihmavarjuna, siis hobusena); 
b) see lülitatakse teise kooslusse (näiteks valsiviis tantsustseeni ja surmastseeni saatemuusikana); 
c) seda kasutab teine subjekt (tähendus sõltub vaatajast, kel tekivad isikliku kogemuse pinnalt omaenda mõtteseosed ja lisatähendused).

Suur osa teatrimärke luuakse sihiteadlikult selleks, et edasi anda mingit tähendussisu: töökodades valmistatakse konkreetse lavastuse dekoratsioonid ja õmmeldakse kostüümid, kavandatakse sobiv valguskujundus, proovisaalis leiutavad näitlejad oma tegelasele kõnnaku või kõneviisi jne. Kuid lavastustes kasutatakse ka tegelikkusest väljanopitud elemente. Näiteks võib tellida lavastusele sobiva muusika mõnelt heliloojalt, aga muusikalise kujunduse võib koostada ka olemasolevatest muusikapaladest. Sellistel juhtudel on valik eesmärgipärane, seda suunavad need tähendused, mida lavastuse loojad tahavad vahendada.

Teatrile on tunnuslik loodud ja/või leitud või valitud objektide eesmärgistatud näitamine – see on tähenduste tekke eeltingimus. Selleks et näidata, tuleb näidatavad objektid kõigepealt muust maailmast eraldada, võtta raami sisse. Raamina toimivad nii nähtamatu või nähtav vahejoon, mis lahutab vaataja näidatavast objektist, kui ka vaikiv kokkulepe, mille kohaselt vaataja ei sekku näitamise protsessi. Teatris töötab raamina lava – igasugune mänguplatsina defineeritud ja piiritletud ruum. Lava olemasolu annab vaatajatele märku, et seal paiknevad esemed ja inimesed, mida talle näidatakse, nõuavad tähelepanu ja tõlgendamist, sest nad on potentsiaalselt tähenduslikud.

Madis Kõivule oli teater ennekõike näitamise ja vaatamise koht. Tema näidenditesse on sisse kirjutatud kujutluslik lava kui tähenduste äratundmiseks valmis seatud paik. Kõivu arvates pidi kõik, mis oli talle tähenduslik, raamina toimival laval nähtav olema. Seetõttu kohtab tema näidendeis tihti „võimatuid“ stseene, mis tegelikus teatris lavale ei mahuks ega sobiks. Näiteks näidendi „Filosoofipäev“ ühes stseenis peaks laval olema õhtune linn: majad ja puud, jalutajad ja koerad, mõni ratsamees ja hobusõiduk ja palju muud – sõnaga, avar linnamaastik. Selle tähendus ei ole ilmne, lugejal endal tuleb püüda mõista, miks seda maastikku näidatakse – või leppida ebaselgusega.

Märgiprotsess, milles moodustuvad tähendused, kulgeb ajas. Selle alguspunkt ehk lavastuse loojate tegevus ja lõpp-punkt ehk etenduse vastuvõtt ei lange mõistagi kokku. Lavastuse tegijad alustavad küsimusest, kuidas väljendada mingit ideed, emotsiooni, nähtust, ning leiavad või leiutavad selleks otstarbeks sobivad märgid. Vaataja tõlgendustöö toimub aga teistpidises suunas: ta tajub kõigepealt märki, täpsemalt selle materiaalset aspekti, ning seostab selle mingi idee, emotsiooni, nähtusega, millele ta arvab märki viitavat. Kummatigi ei tarvitse see tähendus langeda kokku märgi loojate taotlusega. (Kowzan 1992: 51–61)