Uurimisobjekti periodiseerimine ja piiritlemine

Mineviku väiksemateks ajalõikudeks (epohhideks ja perioodideks) liigendamine on periodiseerimine. Euroopa teatriajaloos on domineerinud teatriajaloo jaotamine geokultuuriliste piiride järgi. Teatriajaloo periodiseerimine on põhinenud küllaltki eklektilistel alustel (impeeriumid, dünastiad, monarhiad, rahvusriigid või riikide grupid, intellektuaalne või kunstiline muutus, filosoofia, kunsti- ja kirjandusvoolud, kuulsad isikud, kronoloogia). (Balme 2008: 106–111) Ajalugu periodiseeritakse ka ümber ja leitakse periodiseerimiseks uusi aluseid, nagu näitab mõjukas koguteos „Theatre Histories: An Introduction“ (2006, 2010, 2016), mida tutvustatakse allpool. 20. ja 21. sajandi teatri periodiseerimine on keerukas nii selle esteetilise mitmekesisuse kui ka globaliseerumise tõttu.

Teatriajalugu võib uurida makro- või mikrotasandil. Makrotasandi objektid on suuremad protsessid, näiteks mõni epohh või periood tervikuna, ühe riigi, rahvuse või kontinendi ajalugu. Mikrotasandi uurimisobjektid on spetsiifilisemad ja kitsamad, eelkõige on need üksiklavastused ja loojad (autorid, lavastajad, etendajad) ning etendamis- ja lavapraktikad, aga ka teatritekstid, lavakujundused, lavatehnika, kostüümid, rekvisiidid jms.

Teatrihistoriograafia areneb üldiselt kahes suunas:

1. makroajalooliseks, püüdes luua üha kõikehõlmavamaid globaalseid üldistusi; 
2. mikroajalooliseks, uurides mõne spetsiifilise nähtuse ajalugu.

Globaalse makro-teatriajaloo näide on „Theatre Histories: An Introduction“ (Nellhaus 2016), kus on loobutud rahvuspõhisest jaotusest. Selle asemel periodiseeritakse teatriajalugu kultuuritüüpide ja peamise kultuurilise kommunikatsiooni meediumi järgi: teater ja etenduspraktikad varastes kirjakultuurides, suulistes, käsikirjalistes, trükikultuurides, perioodiliselt ilmuva ajakirjandusega trükikultuurides ning elektrilistes ja elektroonilistes kultuurides. Võetakse arvesse ka ühiskonna tüüpi (pärimuslik, absolutistlik, globaliseerunud) ja suuri ühiskonda vapustanud sündmusi ehk revolutsioone ja sõdu. Selline lähenemine eeldab kõrget üldistusastet ilma detailidesse laskumata, teisalt võimaldab intrigeerivaid vaatepunkte.

Mikrotasandile liikudes võib läheneda institutsioonikeskselt ehk vaadelda üht teatrit või truppi. Valikuid tehakse ka kunstilistest alustest lähtudes: uuritakse mõne teatriliigi, žanri või stiili arengut, näiteks keskendudes ainult balletile või lasteteatrile. Üksikteoste ja tervikpildi ühendamise üks olulisi lülisid on repertuaari-uurimus ehk kõigi mängitavate lavastuste võrdlus.

Traditsiooniliselt on teatriajaloo fookus olnud lavastustel kui sündmustel, kuid lavastuste ajalugu üksi ei ole veel teatriajalugu. Mida kaugemast ajaloost räägime, seda vähem keskendutakse üksiklavastustele ja esile tõusevad pikemad protsessid, mille käsitlemisel seatakse samuti oma fookus. See võib olla geograafiline, s.t vaatenurk võib olla globaalne (kogu maailma teater), kontinentaalne (Euroopa või Aasia teater), rahvuslik, piirkonna- või linnakeskne.

Populaarteaduslikus kirjanduses on kõige levinumad isikukesksed ajalood ehk ühe lavastaja, näitleja, koreograafi vmt loomingule keskenduvad teosed. Kirjandus- ja teatriteaduse vahealas asuvad ühe näitekirjaniku teatriretseptsioonile keskenduvad teosed, millest vaieldamatult suurima mahuga on Shakespeare’i-uuringud.

Lisaks neile materjali piiritlemisega seotud valikutele on uurijatel võimalik teha erinevaid rõhuasetusi materjali sees ehk luua teatriväljal hierarhiaid. Näiteks 20. sajandi teatriajalugu kippus rõhutama avangardi, uuenduslikku osa teatrist, jättes tagaplaanile traditsioonilise ja populaarse meelelahutusliku teatri. Selline hoiak on leidnud teravat kriitikat. Alan Woodsi väitel võimaldab populaarse teatri uurimine valgust heita publikule ja avada teatri sotsiaalset funktsiooni. Traditsioonilise teatri ignoreerimisel kaob suur hulk iseenesestmõistetavaks peetud infot, mida tagantjärele rekonstrueerida ja ilma milleta ajastu teatrielu mõista on keeruline. (Woods 2011) Geograafiliselt on teatriajaloos enamasti fookuses suured teatrikeskused, kuid teadlike valikutega on võimalik leida siingi tasakaalu ning tuua varjust välja huvipakkuvaid nähtusi.

Eestikeelse teatri periodiseerimisel lähtutakse peamiselt kahest faktorist, milleks on valitsev poliitiline kord ja esteetika. Eesti teatri ajalugu on kätketud peamiselt kuue monograafia kaante vahele, millest viis esimest jätkavad üksteist kronoloogiliselt.

Karin Kask, „Teatritegijad, alustajad. Eesti teatrilugu ∞–1917“ (1970)
Lea Tormis, „Eesti teater 1920–1940. Sõnalavastus“ (1978)
Karin Kask, „Eesti nõukogude teater 1940–1965“ (1987)
Kollektiivne monograafia „Eesti sõnateater 1965–1985“ (I köide 2015, II köide valmimisel)
Kollektiivne monograafia „Eesti nüüdisteater 1986–2006“ (valmimisel)

Jaak Rähesoo monograafia „Eesti teater I. Ülevaateteos“ (2011) ülesehitus järgib Eesti teatri ajaloo levinud jaotust:

1. Importtoode: baltisaksa teater
2. Asjaarmastajad, alustajad (1870–1905)
3. Kutseliseks saamine (1906–1919)
4. Oma riigis (1920–40)
5. Üleelamisaeg (1940–53)
6. Rohkem hingamisruumi (1954–68)
7. Keerised ja seisuveed (1969–87)
8. Taasiseseisvumine. Siin ja praegu (alates 1988. aastast)

Eesti teatri ajaloo narratiiv algab esimeste teadaolevate teatrietenduste fikseerimisega Eesti- ja Liivimaal 16. sajandil. Seejärel tutvustatakse 19. sajandil Eestis tegutsenud saksa teatreid. Eestikeelne teater sai alguse 19. sajandi viimasel veerandil harrastuslike truppide tegevusena (Lydia Koidula, August Wiera). Olulised teetähised ongi eestikeelse ja seejärel eesti kutselise teatri sünd 1906. aastal. Poliitilise korra muutused (vabariigi sünd, okupatsioon, iseseisvuse taastamine) esitasid oma tingimused ka teatrielule (loomevabadus vs. poliitiline tsensuur). 1980. aastate lõpust praeguseni kestvat perioodi nimetatakse nüüdisteatriks. Kuidas struktureerida nüüdisteatri üha pikemaks venivat perioodi, selle üle vaidlused alles käivad. Ajaloolased on eri arvamustel, millal saab mõni sündmus või periood ajalooks ehk millal on uurijatel piisav kriitiline distants üldistuste tegemiseks.

Teatriajaloo kirjutamise eripära tutvustab Liina Jääts artiklis „Jutustades lugusid olematuse muutumisest“ (2002), metodoloogilist teooriat on ilmunud Erika Fischer-Lichtelt, Thomas Postlewaitilt, Alan Woodsilt ja Matthew Reasonilt (kõik kogumikus „Valitud artikleid teatriuurimisest“). Eesti nüüdisteatri käsitluste koostamispõhimõtteid lahkab Luule Epner artiklis „Kuidas kirjutada teatriajalugu?“ kogumikus „Eesti teatriteaduse perspektiivid“ (2013). Maailma teatriajaloo sekundaarallikate ülevaate leiab Riina Oruaasa artiklist ajakirjas Teater. Muusika. Kino nr 9, 2017.