Etenduskunstide uurimismeetodid

Teatriajaloo uurimise allikad

Iga ajaloolase töö põhineb allikatel. Toomas Karjahärm selgitab „Ajaloolase käsiraamatus“, et allikaks võib olla kõik inimese loodu. „Allikad (esemelised, kirjalikud, suulised) hõlmavad meie päevini säilinud materiaalseid ja vaimseid väärtusi, aga ka neid, mis pole alles, kuid mille kohta meil on tänapäeva ulatuv teadmine. Allikate puudumine või lünklikkus on samuti ajalookirjutaja jaoks oluline teadmine.“ (Karjahärm 2010: 58) 

Teatriajaloo uurimise allikad jaotatakse vahetult etendusega seotud ja vahendavateks allikateks. Vahendavad allikad annavad etenduse toimumisest mingil viisil teada. Mõlema jaotuse sees on omakorda võimalik eristada esmaseid ehk etendustegevuse käigus tekkinud, ja kommenteerivaid allikaid, millele on iseloomulik teatav refleksioon. (Balme 2008: 98–99) See jaotus langeb osaliselt kokku ajalooteaduses levinud jaotusega esmasteks (primaarseteks) ja sekundaarseteks allikateks. Sekundaarallikad ranges tähenduses on teiste uurijate kirjutatud tekstid, seega vahendavatest kommenteerivatest allikatest näiteks kriitika, teatriteoreetilised tekstid, kuid mitte videosalvestised ega fotod.

Vahetult lavastusega
seotud allikad

Lavastust vahendavad
allikad

Esmased allikad

  • Teatrihooned
  • Etenduspaigad
  • Lavad
  • Lavamasinad
  • Dekoratsioonielemendid
  • Kostüümid
  • Rekvisiidid
  • Maskid
  • Rekvisiidiraamatud ja -loendid
  • Individuaalsed rollid ehk näitlejate tekstiosad
  • Lavastajaraamatud
  • Inspitsiendiraamatud
  • Lavamaketid
  • Tehnilised joonised
  • Lepingud, aktid, arveraamatud
  • Afišid

Kommenteerivad allikad

  • Stsenaariumid
  • Teated etendustest
  • Näitlejamängu kirjeldused
  • Märkmed
  • Almanahhid, aastaraamatud
  • Teatrikriitika
  • Teatriajakirjandus
  • Kirjad
  • Päevikud ja mälestused
  • Biograafiad
  • Anekdoodid
  • Teatriromaanid
  • Pamfletid
  • Teoreetilised kirjutised
  • Plakatid ja afišid
  • Kujutised visuaalkunstis
  • Intervjuud

Kommenteerivad allikad

  • Etenduse fotod
  • Filmid ja videosalvestised
  • Hoonete põhiplaanid
  • Kostüümi- ja lavakujunduse kavandid

Esmased allikad

  • Näidendid
  • Muusika (partituurid)
  • Noteeritud koreograafia

Tabel 1. Teatriuurimise allikad (Balme 2008: 98–99).

Rekonstrueeritud Shakespeare’i Globe’i teater Londonis. (Wikimedia Commons)

Allikate loendis on esimesena mainitud kõik, mis on seotud teatri kui materiaalse kunstiga: hooned, rekvisiidid, kostüümid jms. Ehkki ajaloolisi hooneid on korduvalt ümber ehitatud, tajume kohapeal olles kõige paremini saali proportsioone, lavasügavust, lava-saali suhteid jms. Tuntuim rekonstrueeritud teatrihoone on Shakespeare’i Globe, mille ehitamisel on algupäraseid ehitustehnikaid võimalikult täpselt jäljendatud. Sellises hoones on võimalik kogeda ajaloolist teatriruumi ja tunnetada, kuidas arhitektuur mõjutab ruumis tekkivaid suhteid näitlejate ja vaatajate vahel.

Osa dokumente võib olla nii esmane kui kommenteeriv allikas. Näiteks täidab afišš (playbill) erinevaid funktsioone. Balme on analüüsinud 18.–19. sajandi afišše, mis täitsid meie mõistes nii mängukava kui ka reklaamplakati (posteri) funktsioone. Esmaallikate hulka kuulub afišš seetõttu, et esitab vahetult etenduse põhiinfot. Kommenteerivas funktsioonis on ta seetõttu, et afiši ülesanne oli mitte ainult publikut informeerida, vaid lavastust üles kiites ka õigele lainele häälestada. Afišš oli seega olulises teatrit ja avalikkust vahendavas rollis. (Balme 2009: 99–101). Selles tabelis puuduvad teatrite kodulehed ja sotsiaalmeedia, mis täidavad samuti eri funktsioone, millele nüüdisteatri lavastusi uurides tähelepanu pöörata.

Vahetute ja objektiliste allikate hulka loetakse ka tekstiraamatud, millega töötab lavastusmeeskond ehk lavastajad, näitlejad, inspitsiendid jt. Neist võib leida tekstimuudatused, olulised pöörded, lavastaja ideed jms. Lavastuse loomeprotsessi rekonstrueerimisel uuritakse ka selle tehnilist dokumentatsiooni, kavandeid, makette jm. Lavastuse väljatoomise ja etendamisega seotud finantsiliste allikate põhjal (lepingud, arved, kassatulu arveraamatutes) on võimalik uurida selle mängimise tingimusi, näiteks etenduste arvu ja publiku hulka. Statistiline info ehk mängukordade arv, repertuaaris püsimise aeg, lavastuse külastatavus jms näitab faktiliselt lavastuse elukäiku. Ühe lavastuse andmeid võrreldakse ajastule üldiselt iseloomulike andmetega. Kas etendusi oli vähe või palju selle aja ja kultuuri kontekstis? Kas täissaal oli pigem erand kui reegel? Kui pikk või lühike oli lavastuse tavapärane eluiga? Jne.

Liina Reiman poseerimas stuudios Leedi Macbethina Shakespeare’i „Macbethis” (1924, Draamateater). Foto Alex Jurich (ETMM)Visuaalsed ja audiovisuaalsed allikad loetakse vahetuteks, kuid kommenteerivateks dokumentideks, sest need sõltuvad ajastu tehnilistest võimalustest. Enne fotograafia leiutamist tehtud kujutised näitlejatest ja lavapiltidest ei ole tehtud etendusel, vaid on eraldiseisvad visuaalkunsti teosed. Esimesed teatrifotod ja -salvestised on üles võetud stuudiotes. Tänapäeva paindlik tehnika võimaldab pildistada ja filmida kontrolletendust ning seega võiksid nii sündida ideaalsed dokumendid. Kuid kaamerarežii määrab salvestuse vaatepunkti, samas kui vaataja saalis on vaatepunkti valikul vaba: ta võib keskenduda üldplaanile või mõnele üksikule näitlejale.

Euroopa kultuur on suure osa oma ajaloost olnud tekstikeskne, seega on peamine ajalooallikas olnud näidend. Teksti põhjal saab otsustada mängitud lavastuse sisu, tegelaste ja osaliselt ka esteetika üle. Muusikateatris on peamised teose rekonstrueerimise allikad muusika partituur ja libreto. Tavapärane on olnud teoste kirjutamine ja kohandamine vastavalt teatri, orkestri ja lauljate omapärale, seega tuleb võimalusel silmas pidada konkreetset lavastust. (Pappel 2004: 414–417) Balletiteatris on allikaks samuti partituur ja lavastuste koreograafia notatsioon ehk tantsu üleskirjutus. Neid on keerulisem leida nüüdistantsu puhul, mille lavastused on olnud väga vabad ja sõltunud koreograafi individuaalsest käekirjast. See-eest on modern- ja nüüdistantsust säilinud küllaltki palju videosalvestisi.

Olulised infoallikad on dokumendid, mis fikseerivad lavastuse põhiinfo, ehk kavalehed, plakatid (varasema nimetusega afišid) ja muu reklaammaterjal. Neilt leiab autorite (kirjaniku, helilooja, libretisti, dramatiseerija, tõlkija), lavastusmeeskonna (lavastaja, kunstnike) ja trupi (näitlejate, lauljate, tantsijate) nimed ja mõnikord tutvustused. Faktilise infona on oluline teada esietenduse kuupäeva ja -kohta (teatrihoone, selle saal või leitud koht). Kavalehtele lisatakse sageli kommenteerivat materjali, näiteks lavastaja pöördumine vaataja poole, info autori, teema vms kohta.

Kutselise eesti teatri esimese lavastuse „Tuulte pöörises“ (1906, Vanemuine, lav Karl Menning) kava. (KM EKLA, B-37:7550)Lavastuse vastuvõtust annab aimu eelkõige teatrikriitika, mida tuleb lugeda allikakriitiliselt ehk arvestades, millises väljaandes on tekst avaldatud ja millises žanris loodud, kes on autor jne. Publiku ja eriti vastuvõtu uurimine aitab kaasa lavastuse rekonstrueerimisele. Kirjavahetusi, mälestusi, autobiograafiad, elulugusid jms loetakse samuti allikakriitiliselt ja dokumenti kontekstualiseerides: kes, millal, millises olukorras ja millise suhtega on lavastusest kirjutanud. Allikate usaldusväärsust mõjutavad nii autori isiklikud suhted kui poliitiline olukord. Memuaarides kiputakse esile tõstma enda positiivset rolli ja mahendama keerulisemaid olukordi.

Näitlemine, laulmine ja tantsimine on kehalised praktikad, mida pole võimalik õppida n-ö teoreetiliselt allikate põhjal, vaid tuleb läbida vastav kool meistrite juhendamisel. Suur osa teatripraktikaid ongi kantud üle kehalt kehale ehk õppimise protsessis. Selle käigus praktikad teisenevad, kuid edasi kantakse põhialused. Teatriajaloos on üheks uurimisviisiks ka see, et uurija õpib ise ajaloolisi kehatehnikaid või jälgib etendajaid. Kas allikaks saab olla ka teatrietendus ise? Kuna etendus selle lõppedes kaob, siis seda mitte, küll aga on allikaks uurija enda mälestuskogemus, märkmed, visandid jms.

Kõigi allikatega töötamisel tuleb olla allikakriitiline. See tähendab, et ühtki dokumenti ei tohi usaldada pimesi, vaid selle usaldusväärsust tuleb alati kontrollida. Ajalooteaduses ongi allikakriitika üks peamisi meetodeid. Selleks võrreldakse erinevaid dokumente üksteisega, kontrollitakse fakte eri allikatest ning arvestatakse dokumendi loomise aega, kohta, autorsust, adressaati, eellugu, vormi, usaldus- ja tõendiväärtust. (Karjahärm 2010: 219–224)

 

1941. aastal asutatud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum on aastast 2019 Eesti Ajaloomuuseumi filiaal. (ETMM)

Mis on arhiiv?

Ajalooallikaid säilitatakse üldjuhul arhiivides, mille tegevust Eestis reguleerivad arhiiviseadus ja -eeskiri. Kõige olulisem mäluasutus on Rahvusarhiiv, mille ülesanne on koguda ja säilitada Eesti ajaloo, riigi, kultuuri ja ühiskonna jaoks olulisi dokumente. Arhiivieeskirja järgivad ka teatrid, kes samuti koguvad ja säilitavad tekkinud dokumente. Ükski arhiiv pole kõikehõlmav, sest ajaloosündmus pole tavaliselt täielikult dokumenteeritud, samuti lähtub arhiivi koostaja oma ajastu arusaamadest, mis on säilitamist väärt ja mis mitte.

Teatriarhiivid koosnevad üldiselt kahest osast:
1) dokumendiarhiiv, mis sisaldab lepinguid, üldtegevuse, personali ja raamatupidamise dokumente, mille säilitamist reguleerib arhiivieeskiri;
2) loominguline arhiiv, mis sisaldab lavastuste ja teatris toimunud ürituste materjale (tekstiraamatuid, kavalehti, fotosid, salvestisi jne).

Teatriajaloo uurija peamine huvi on seotud loomingulise arhiiviga. Neid materjale säilitavad teatrid, muuseumid ja arhiivid. Kõige suuremad kogud on Eesti Ajaloomuuseumi Teatri- ja Muusikamuuseumis (TMM) ja Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolises Arhiivis (EKLA). Ajalooliste näidendite esmaväljaandeid leiab Eesti Kirjandusmuuseumist ja Eesti Rahvusraamatukogust. Arhiivide ja muuseumide säilikute esmase info leiab Eesti Muuseumide Veebiväravast ning Teatri- ja Muusikamuuseumi eKartoteegist. Mäluasutused digiteerivad oma säilikuid ning teevad veebiarhiive ja andmebaase avalikult kättesaadavaks. Digiarhiivid ja andmebaasid võimaldavad ligipääsu allikatele ja andmetele uurija füüsilisest asukohast sõltumata, senisest suuremate andmehulkade töötlemist ja unustatud teemade varjust välja toomist. Lisaks statistilisele infole võib digikogudest leida kõige erinevamaid materjale: käsikirju, kavandeid, gravüüre, jooniseid jms.

Eesti teatri lavastuste põhiinfo on koondatud Eesti teatri lavastuste andmebaasi ja Eesti Teatri Agentuuri statistikaandmebaasi, mis on teatriajaloolastele ülimalt vajalikud.

Rikkalikud andmekogud on Shakespeare’i (Folger Shakespeare Library) ja Henrik Ibseni (IbsenStage) loomingust: näidenditest, nende lavastustest ja uurimisest.

Kuvatõmmis Eesti teatri lavastuste andmebaasist otsingusõnale „Kalevipoeg“.