Teatrifenomenoloogia

Madli Pesti

Mis on teatrifenomenoloogia?

Teatrifenomenoloogia ehk fenomenoloogiline lähenemisviis teatrile on mitmekülgne uurimissuund, mis kerkis esile 1980. aastail. See on suundumus ja liikumine, mitte süsteem või koolkond. Fenomenoloogia väärtustab terviku kogemist, kehalisust ja konkreetse vaataja meelelist taju. Just teatrit peetakse sobivaks paigaks tajude teravdamise jaoks – eks nõua ju teatrivaataja roll tähelepanelikku jälgimist ning keskendatud valmisolekut vaadata ja kuulata. Fenomenoloogilise kriitika esiletõus tähendab ka mingil määral muljelise kriitika eluõigust. Sellise lähenemise puhul võib subjektiivne tajumise akt saadagi rohkem tähelepanu kui objekt, näiteks teatrietendus.

Teatrifenomenoloogia kui etendusanaluusi lähenemisviis kerkis esile omamoodi vastukaaluna semiootikale. Fenomenoloogiast inspireeritud uurijad siiski ei eita tähenduse tekkimist, mille on esiplaanile asetanud semiootiline vaateviis ning mis keskendub etenduse ratsionaalsele lahtiseletamisele. Järjest enam on aga uurijad jõudnud selleni, et fenomenoloogia ja semiootika binaarne ehk vastandav suhe on kitsendav. Teatri tõlgendamine märgisüsteemina ei vähenda selle kogemuslikkust. Inimene kogeb maailma tervikuna ja märgi tähendus ei asetse eraldi selle kogemisest.

Fenomenoloogiliste filosoofide ja teatriuurijate käsitlusviis on pigem esseistlik, nad kasutavad palju metafoore ja kujundeid ega esita rangeid süsteeme. Esteetiline, sealhulgas kunstikogemus on nende jaoks oluline tunnetuslik seisund. Paljude fenomenoloogide arvates on kunstikogemus eelkõige individuaalne tajukogemus.

Mis on fenomenoloogilise meetodi või hoiaku tuum? See on kaemuslik, süvenev, mõtisklev vaatlus. Eesmärgiks on tabada vaadeldavas objektis olemuslikku, püüda ületada kultuuritaustast, sotsiaalsest kuuluvusest ja muudest teguritest tingitud ootusi ja eeldusi. Fenomenoloogid tähtsustavad asjade ilmnemist nende meelelisuses, nende jaoks on oluline terviklik tajukogemus vastandina asjade analüütilisele lahtiharutamisele.

Miks on vaja teatrit fenomenoloogiliselt tõlgendada? Selline tõlgendamine ei pruugi tingimata näidata midagi uut, kuid aitab uuesti püstitada vanu küsimusi, tuues ilmse taas päevavalgele. Teatrifenomenoloogi peamine ülesanne võiks olla vaidlustada ja mitmekülgselt käsitleda teatri tuumikmõisteid (näiteks etendus, etendaja ja rolli suhe, keha ja kohalolu).

Lisaks on teatrifenomenoloogia esiletõusuga saanud uusi dimensioone juurde just vaataja vastuvõtu- ja tajuviisid. Iga üksik vaataja ja samuti publik kui grupp võtab vastutuse selle eest, mis teatris juhtub. Lavastus ja selle vastuvõtt ei ole midagi fikseeritut, vaid need lähtuvad ja sõltuvad publikust. Kui räägitakse näitlemisstiilist ja lavastamiskäekirjast, siis miks mitte kõneleda ka vaatamisstiilist: publikul on vabadus luua oma vaatamiskäekiri. Pilk lavale on muutunud, see ei vaata sinna pelgalt informatsiooni saamiseks. Vaatamisprotsessi loomingulisus on tõusnud järjest enam esile. Publik on õppinud uusi vastuvõtustrateegiaid, kus tuleb harjumatute või ootamatute situatsioonidega kohaneda või neid lausa luua. Selline oma kogemuse reflekteeriv käsitlemine rõhutab üha enam kultuuri sündmuslikkust ja kogemuslikkust, vastandudes pelgale tarbimismentaliteedile. Nüüdisteater ei ole niisiis mitte ainult etendamiskunst, vaid ka vaatamiskunst.

Mis on fenomenoloogia?

Sõna „fenomenoloogia“ tähendab fenomenide uurimist. Termin „fenomen“ tuleb vanakreekakeelsest sõnast phainomenon, mis tähistab seda, mis ilmub või paistab, verbina tähendab see „ennast näitama“. Teoreetilises diskursuses tähendab phainomenon nähtust või nähtumust. Mõiste logos tähistab kõne, sõna või arutlust. Seega, ümber öeldult tähendab fenomenoloogiline vaateviis seda, et maailm näitab ennast fenomenide kaudu ja tajuja seob need sõna ja arutluse abil kokku.

Fenomenid on asjad, nagu me neid teadvuses tajume, erinevalt asjadest, nagu nad tegelikult ja meie kogemusest sõltumatult on. Fenomenoloogia on meie teadvuse kogemuses olevate asjade uurimine. Küsitakse, kuidas inimene asju tajub, kuidas asi kogemuses välja paistab ehk ennast näitab ning milline on kogetava asja tähendus ühe kindla kogemusakti raames. Fenomenoloogiline meetod ei võimalda põhimõtteliselt universaalseid üldistusi, kuna selle lähtekoht on alati konkreetse inimese kogemuse analüüs. (Viik 2009: 214–222)

Fenomenoloogia ajalooline kujunemine
ja teoreetiline taust

See on suundumus, kuhu kuulub üsna erinevaid mõtlejaid. Fenomenoloogial on kokkupuuteid hermeneutikaga (Hans-Georg Gadamer – tema teooriat nimetatakse mõistmisakti fenomenoloogiaks), eksistentsialismiga (Jean-Paul Sartre) ja poststrukturalismiga (Jacques Derrida).

Fenomenoloogilise meetodi loojaks võib pidada Edmund Husserli (1859–1938) ning selle olulisemateks arendajateks ja levitajateks Martin Heideggeri, Jean-Paul Sartre’it ja Maurice Merleau-Pontyd. Fenomenoloogia sai alguse Husserli teosega „Loogilised uurimused“ (1900–1901). Husserli lipukiri oli „Tagasi asjade endi juurde!“. Nende „asjade“ puhul ta pidaski silmas fenomene, s.t kõike, mis tunnetavale subjektile ilmneb, mis on teadvusele antud. „Tagasi“ tähendas Husserli jaoks tunnetava teadvuse puhastamist kõigist eeldustest ja oletustest. Oluline on, et uurija paneb süstemaatiliselt kahtluse alla kõik eelarvamused ja enesestmõistetavused mingi asja kohta. Fenomenoloogiline vaateviis väärtustab „puhast“ individuaalset kogemust kogu selle rikkuses ja meelelisuses.

Husserli järgi saame fenomenoloogilist meetodit rakendada ühe erilise protseduuri abil, mida ta nimetas transtsendentaalseks reduktsiooniks ehk epoché’ks. See on Vana-Kreeka skeptikute termin, mis tähistab otsustusest loobumist. Selle protseduuri kaudu omandab vaatleja fenomenoloogilise hoiaku, s.t kõik asjad muutuvad tema jaoks teadvuse fenomenideks. Fenomenoloogiline hoiak vastandub loomulikule hoiakule. Kriitikud aga ütlevad, et kuna inimene on sotsiaalne loom, ei ole võimalik lõpuni kõikidest hoiakutest loobuda ning kultuurilisi tähendusi on utoopiline kaotada. Samuti pole inimesel juurdepääsu mitteteadvuslikele protsessidele.

Husserl on ka sõnastanud fenomenoloogia põhiprobleemi, milleks on asjade frontaalsus. Igasuguse kogemuse frontaalne kvaliteet on Husserli sõnul see, mis hoiab maailma olemast üleni minu. See tähendab, et me näeme ja kogeme asju alati n-ö esiküljest, frontaalselt ehk sellest küljest, kust me mingit objekti vaatleme. Me ei või otsustada objektide nende külgede üle, mida me ei näe. Husserli käsitlus on inspireerinud teatriuurijaid: näiteks laval asuv dekoratsioon näitab end frontaalselt, vaataja saalist näeb vaid selle esikülge. Vaataja aga loob peas nähtu kohta ruumilise terviku iseseisvalt.

Husserli-järgsesse fenomenoloogiasse on oluliselt panustanud ning teatri- ja tantsu-uurijaid tugevalt inspireerinud Prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty (1908–1961). Merleau-Ponty taotles ihulise inimeksistentsi kogemuse kirjeldamist ning tema mõtlemises asub taju ja ihulisusega seotud problemaatika kesksel kohal. Tema olulisim teos on „Taju fenomenoloogia“ (1945, eesti k 2019). Taju pole Merleau-Ponty jaoks kõigest üks nähtus teiste seas, vaid meid maailmaga siduv alusfenomen, mis määrab alati meie mis tahes kogemuse. Taju on kõigi teiste kogemusviiside, ka mõtlemise eeldus, kusjuures mõtlemine on justkui taju pikendus ja keel uus tajuorgan. See tähendab, et keelt ei saa taandada pelgalt instrumendiks, sest selle kaudu me tajume maailma ja toimime maailmas. Fenomenoloogid ütlevad: „Maailm ei ole see, mida ma mõtlen, vaid mida ma kogen.“

Teatrist on fenomenoloogid olnud huvitatud juba üle sajandi. Näiteks Husserli õpilane, Saksa filosoof Max Scheler (1874–1928), tegeles 20. sajandi alguses tragöödia fenomenoloogiaga; järgnevatel kümnenditel kirjutati uurimusi (näite)kirjanduse ja esteetika valdkonnas. Teise maailmasõja järgsel perioodil tegeles Prantsuse filosoof Mikel Dufrenne (1910–1995) fenomenoloogilise esteetikaga: tema peateos on „Esteetilise kogemuse fenomenoloogia“ (1953, ingl k 1973). Näitematerjalina kasutas ta teatrit (ooperit, balletti). Tema esteetika on vaatajakeskne, vastandudes looja psühholoogiast ja biograafiast lähtuvale teose seletamisele. Kunstiteos on asi maailmas, ent alles tajutuna saab sellest esteetiline objekt, alles vaataja taju viib teose lõpule või täide. Dufrenne rõhutab ka taju ja tähenduse ühtsust. Tähendus on meelelisele substantsile sisemiselt omane, s.t kui ma kuulan ja vaatan, siis antakse mulle ka tähendus. Seega Dufrenne’i käsitlus ei rõhu aktiivsele tähendusloomele või tõlgendusele, vaid tajumisele. Vastuvõtja peaks end n-ö andma teose hoolde, sellesse süüvima või sukelduma, ainult sel juhul sünnib esteetiline elamus.

USA teatriuurija Bert O. States (1929–2003) oli esimene, kes rakendas fenomenoloogilist lähenemist teatriteaduses: 1985. aastal ilmus tema mõjukas teos „Suured rehkendused väikestes ruumides. Teatrifenomenoloogiast” („Great Reckonings in Little Rooms. On the Phenomenology of Theatre“). States kasutas binokulaarse (kahe silmaga) nägemise metafoori: üks silm võimaldab meil vaadata maailma fenomenoloogiliselt, teine silm aga semiotiseerivalt. Teatris on märk või kujutis kahenäoline: see tahab midagi millegi kohta öelda, olla märk, ja tahab ka olla miski, asi iseeneses, olla „ilu asupaik“ (States 1985: 9). Teatriteaduses on tänaseni aktsepteeritud tema seisukoht, et semiootika ja fenomenoloogia on teineteist täiendavad vaateviisid teatrile.

States käsitles oma peateoses teatrit (ja näitekirjandust) kaksikjaotusest „ruum (lava) – näitleja“ lähtuvalt. Lava puhul on oluline lavaruumi ja maailma suhe ning States vaatles selle suhte eri võimalusi Shakespeare’i teatris, naturalismis (kus püütakse luua reaalsuse illusiooni), ekspressionismis, avangardteatris jne. Näiteks analüüsis ta näidendi jõudmist lavale: teksti lavale tuues kaotab see midagi oma märgilisest tähendusest (kõikidest teksti võimalustest saab laval realiseerida vaid ühe), kuid võidab kehalises kohalolus (corporeal presence). (Samas, 29)

Näitlemise fenomeni käsitles States kahest perspektiivist: näitleja ja tekst (rolli loomine) ning näitleja ja publik. Näitlemine on kolme kõneviisi põiming.

Näitlemine tähendab:

• tegelase kujutamist,
• näitleja eneseväljendust,
• näitleja koostööd publikuga. (Samas, 14)

Statesi – ka fenomenoloogilist vaatepunkti üldisemalt – ei huvita näitleja psühholoogia, vaid vaataja psühholoogia. Fenomenoloogid analüüsivad, kuidas vaataja vaatab näitlejat; mida me näeme näitlejas ja näitleja kui instrumendi abil.

1990. aastatest alates käsitletakse fenomenoloogiat olulise teatriuurimise meetodina semiootika kõrval. Teatriteaduse fenomenoloogilist suunda hakkas siis huvitama rohkem teatripraktika, uuriti etendamist kui fenomeni. Samuti avardati etendamise ruumist mõtlemist.

Fenomenid teatrietenduses

Kuna fenomenoloogiline meetod lähtub suuresti fenomenide analüüsist, siis on järgnev peatükk üles ehitatud teatrietenduse fenomenide tutvustamisele ja analüüsimisele.

Fenomenoloogilist vaatlust sooritades lähtutakse sellest, et on olemas äratuntavad ja kogetavad fenomenid. Teatrietendust kogedes saab vaataja küsida, kuidas ilmnevad inimesed, asjad ja ruumid ning milline on nende mõju publikule. Fenomenoloogiline analüüs uuribki lavastuse seda tahku, mis on vaatajale kogetav ja tajutav. Uurija võiks küsida, milliseid vahendeid lavastuse loojad on kasutanud vastuvõtuprotsessi suunamiseks.

Teatrietenduses saab fenomenideks nimetada nii esemeid, inimesi kui ka lavailma ennast tervikuna.

Lavailma sees on kõik, mis laval on ja seal luuakse: füüsilised ja vaimsed asjad, ruumid ja kehad, helid ja tekstid. Lavailm on kehand: piiritletud, liikuv ja arenemisvõimeline nagu maailm. See on koht, kus asjad ilmnevad.

Fenomen on midagi terviklikku, millel on küll kindlad omadused, kuid see areneb. Fenomen ei teki laval lihtsalt iseenesest. Kui fenomeni esitamiseks on rakendatud piisavalt toimivaid stiimuleid (lavalt saadetavat infot), mis tekitavad vaatajas kehaliste aistingute ja mõtestamise kaudu äratundmise, siis on fenomen laval olemas. Kui stiimulid ei moodusta vajalikku aistingute võrgustikku, siis on loodu ebaselge ja fenomeni moodustumine võib olla häiritud. Kui aga on loodud liiga lihtne konstruktsioon, siis ei teki vaatajas lavastaja taotluseks olnud emotsioone. Fenomen ei ole märk, kuid samas on see infokogum. Fenomen koondab endasse nii märgi kui iseenda kehalise eksistentsi. Kuidas aga fenomeni ära tunda?

Fenomeni määrava tunnusena on välja pakutud fenoomi mõiste: see on selline ehituskivi lavastuses, ilma milleta oleks fenomen hoopis teistsugune. Fenomen koosneb mitmest fenoomist. (Vallikivi 2006: 100–102)

Lavale tuleb mees, kroon peas, räbalad seljas. See on klassikaline näide märgist, mis võib tähistada kuningat või hullu. Fenomenoloogiliselt lähenedes peame arvestama sellega:
a) et lõplik fenomen (mida see mees endast kujutab) selgub alles etenduse lõpus, kui etenduse jooksul on antud uut informatsiooni, st avatud uusi fenoome;
b) mis toimub vaatajas enne, kui tema mõistus ütleb, et see on tõenäoliselt näiteks õnnetu kuningas. Kas vaataja näeb meest, krooni, räbalaid ning näitleja isikupärast keha? Milliseid aistinguid see vaatepilt vaatajas tekitab? (Vallikivi 2006: 102–103)

Laval toimuvaga suhestume peegelneuronite kaudu. Inimese igale liigutusele (ka emotsioone edastavatele näolihaste liikumisele) eelneb neuronite töö ajus – neuronid saadavad signaale keha erinevatesse lihastesse. Peegelneuron on visuomotoorne neuroni liik, mis ergastub teatava tegevuse puhul ning samuti, kui märkame tegevust kellegi teise juures. Neuron peegeldab teise inimese käitumist, justkui oleksime ise seda tegevust sooritanud.

Peegelneuronite olemasolu kaudu seletatakse näiteks imiteerimise ja empaatia mehhanisme, samuti keele omandamist. Seega, kui me vaatleme teisi inimesi, siis asuvad peegelneuronid ajus tegevusse: nad kopeerivad või püüavad väliste tunnuste alusel kopeerida neid signaale, mida vaadeldavate inimeste ajust saadetakse nende lihastesse liigutuste tegemiseks. Neid signaale ei saadeta otse vaatleja lihastesse, vaid kopeerimisest saadav info töödeldakse ajus n-ö empaatiliseks materjaliks: me kogeme, justkui tunneksime ja tegutseksime ise.

Mis kasu on fenomenoloogilisest vaateviisist teatrile? Fenomenoloogia aitab läheneda  asjana iseeneses, vastandina märgiuuringutele või sotsiaalsetele diskursustele. Fenomenoloogia pakub uut sõnavara, kui püütakse mõista kehastamise protsesse ja etenduse materiaalset kogemist. Oluliseks panuseks on ka etendaja kohalolu käsitlus: see on teatriontoloogia nurgakivi. Fenomenoloogia on kasulik mitte vaid teatriuurijatele, -kriitikutele ja -vaatajatele, vaid ka tegijatele, sh etendajatele, pakkudes võimalust mõelda, kuidas kehad laval toimivad ning omavahel tähendusi ja kogemusi loovad.