Etendusanalüüs

Riina Oruaas

Mis on etendusanaluus?

Etendusanalüüs ehk etenduse analüüs (performance analysis) on teatriteaduses üks keskseid distsipliine, kus lavastust uuritakse ja tõlgendatakse võimalikult terviklikult ja mitmekülgselt. Etendusanalüüsi jaoks ei ole olemas üht kindlat teooriat. Selles töös saavad kokku kirjutaja analüütilised võimed, teoreetiline kompetentsus, üldine teatri- ja kultuuriteadlikkus, aga ka tema emotsioonid, teatritunnetus ja vaist. Selles peatükis on välja toodud põhimõtted, millest etendust analüüsides tavapäraselt lähtutakse. 

Etendusanalüüs võib kanda mitut erinevat funktsiooni. See võib olla uurija eraldiseisev ülesanne, kui eesmärgiks on lavastuse tõlgendamine ja jäädvustamine. Eesmärk võib olla ka näidata mõne teooria (näiteks teatrifenomenoloogia) või lähenemise rakendamisvõimalusi. Etendusanalüüsil on puutepunkte nii teatriajaloo kui ka teatrikriitikaga, samuti publiku- ja retseptsiooniuuringutega. Teatriajaloost eristab etendusanaluusi see, et siin tegeletakse uurija kaasaegsete teatrilavastustega ja vajalik on vahetu isiklik vaatamiskogemus. Kultuurimeediasse kuuluva teatrikriitikaga võrreldes on etendusanaluus teoreetilisem ja metodoloogilisem. Samas peaks ka heal teatrikriitikul olema tugev analüüsivõime, oskus näha lavastuse kandvat struktuuri ning see selges keeles lugejale oma tõlgendusena edastada. Etendusanalüüsi valdamine on teatrikriitikule sama vajalik kui üldine lai silmaring. 

Eesti keeles on käibel kaks paralleelset mõistet: etenduse analüüs ja etendusanaluus. Etendusanalüüs rõhutab paralleeli tekstianalüüsiga ja seega metodoloogilisust, etenduse analüüs on keskendunud rohkem konkreetsele lavastusele. Miks ei räägita aga teatrilavastuse analüüsist? Vastus peitub teatrikunsti eripäras: lavastus on olemas vaid meie, nii vaatajate kui lavastuse loojate teadvuses ja sellele ei ole vaatajal vahetut juurdepääsu nagu etendusele. Etendusanalüüsis peetakse silmas ka etenduste omavahelisi erinevusi ja püütakse tabada kõikide etenduste ühisosa ehk lavastust, võimalusel vaadates mitut etendust.

Teatriteaduses on pikalt valitsenud draamateksti analüüs ja teatriajalugu. Lavastuse kui kirjandusest iseseisva kunstiteose analüüs on sellest lahknenud alles 20. sajandi teisel poolel. Kuid sellele, et teatri olemust ei defineeri draamatekst, juhiti tähelepanu juba sajandi alguses. Aegamööda süvenes teadmine, et etendus ei ole artefakt  – lõpetatud ja muutumatu kunstiteos –, vaid sündmus (Fischer-Lichte 1999: 171), mis tekib vaatajate ja etendajate vahelises koosmängus ning vajab sellisena omaette uurimismeetodeid.

Etendusanalüüsi kui distsipliini areng

Etendusanalüüs kui distsipliin kujunes välja 1960.–70. aastatel senise ajalookeskse lähenemise kriitikana. Teadvustati, et on võimalik uurida ka kaasaegseid lavastusi. Sel ajal välja töötud strukturalistlikud teatriuurimise meetodid (näiteks teatrisemiootika) domineerisid pea 20. sajandi lõpuni. Teatrisemiootika kõrvale kerkis 1980. aastatel teatrifenomenoloogia, mis tegeleb selliste mõistetega nagu sündmus, kehalisus, atmosfäär ja mõju. Etendusanalüüsi kaks kõige levinumat lähenemisviisi ongi teatrisemiootika ja –fenomenoloogia, mida tutvustatakse vastavates peatükkides. Nüüdisajal on etenduse esteetilistele probleemidele lisandunud sotsiaalsete, kultuuriliste, institutsionaalsete jm kontekstidega arvestamine.

Mis on etendus?

Etenduse (ingl performance, sks die Aufführung, pr le spectacle) mõiste kasutusala eri keeltes on üsna lai ja selles põimuvad mitu tähendusvälja: etendus kui millegi näitamine ja etendus kui millegi erilisel viisil tegemine. Mõiste täpne tähendus selgub tavaliselt kontekstis ja sellest on eri nurkade alt juttu ka sissejuhatuses ning etendusuuringute peatükis.

Etendus on

• kunstiline (sündmusel on esteetiline iseväärtus),
• ajalis-ruumiline (toimub kindlal ajal ja kindlas kohas),
• sotsiaalne (etendus tingib nii etendajate kui publiku argielust erineva käitumise).

Eesti keeles on sõna „etendus“ peatähendus teatrietendus – teatrikunsti sündmus, mida esitatakse kindlal ajal kindlas kohas ja millel on kaks peamist osapoolt, etendajad ja vaatajad. Sellises tähenduses kasutatakse seda ka etendusanaluusis. „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ järgi on sõna „etendus“ vaste „esitus“, kuid esitus tähendab eelkõige millegi (teksti, muusika vms) ettekannet, etendus aga millegi teatraalse esitamist. 

Tänapäeval mõistetakse etendust eelkõige kui sündmust (vt Willmar Sauteri teatrisündmuse mudeli tutvustust „Teatrisotsioloogia“ peatükis). Sündmuse osalised on nii etendajaid kui ka publik, sh etenduse ja etendajate suhe publikuga ning vaatajate reaktsioonid. Etenduse kui sündmuse mõistet ei tohi segi ajada etenduses mängitava loo ehk fiktsionaalses maailmas toimuvate sündmustega.

Etenduse naabermõisted on lavastus ja näidend. Kõnekeeles nende täpset kasutust alati ei järgita.
Lavastus on eelkõige proovisaalis sündinud struktuur ja kokkulepe, mille alusel etendusi mängitakse. 
Etendus on lavastuse ühekordne esitamine, lavastus realiseerub etendustes. 
Näidend on draamavormis kirjalik tekst, mis on mõeldud laval esitamiseks. Traditsiooniliselt luuakse näidendi põhjal proovisaalis lavastus, mida mängitakse avalike etendustena publikule.

Etenduse põhikomponendid on dramaturgia (sh tekst), etendaja (näitlemislaad, kehalisus) ja ruumikasutus (teatriruumi valik, stsenograafia, ruumi kasutamine). Muusika, helid ja tehnilised visuaalsed meediumid (foto, film, video, arvutigraafika) on seotud nii etendaja kui ruumiga.

Analüüsiprotsessi praktilised tööetapid

Etenduse analüüsi läbiviimine algab töö planeerimisest: millal valitud lavastust mängitakse ja millal on võimalik seda vaatama minna? Soovitatav on vaadata uuritava lavastuse mitut etendust. Enne etendust või selle ajal kerkivad esile küsimused, millest töö käigus selituvad välja uurimuse eesmärk ja täpsem uurimisküsimus, millele vastamiseks leitakse sobiv meetod. Nähtut kirjeldades ning süstematiseerides, kontekstidega seostades, etenduse tähendust ja mõju sõnastades jõutakse lavastuse tõlgenduseni.

Etenduse analüüsi võib jagada kolmeks komponendiks: 

1. metodoloogia või vaatepunkti valik, 
2. etenduse kirjeldus, 
3. tõlgendus ja/või analüüs. 

Need komponendid ei ole üksteisest ajaliselt alati eristatud, vaid põimuvad kirjutamisprotsessis. 

Etendusanalüüsi õppimist alustatakse traditsiooniliselt kirjeldamisest ehk nähtule võimalikult tabava sõnastuse leidmisest. Kirjeldamine on ka nähtu esmane struktureerimine ja tähenduslike elementide fikseerimine. Hea kirjeldus toob lugejale etenduse reaalsuse (taas) silme ette, see on piisavalt konkreetne ja süsteemne. Heal kirjeldusel on ka iseseisev esteetiline kvaliteet, kui teksti väljendusviis, rütm ja stiil haakuvad etendusega. Kirjeldamisel tehakse erinevaid valikuid: võib lähtuda loost, märgisüsteemidest või muljetest. Sõnalist kirjeldamist on käsitlenud Patrice Pavis artiklis „Analüüsivahendid“ (2011). Loogiline on alustada kirjeldust lavaruumist, et anda lugejale tervikpilt: kirjeldada kogu lava, selles paiknevaid esemeid ja etendajaid.

Märkmeid soovitatakse teha etenduse ajal või vaheajal ja nii, et see teisi vaatajaid ega etendajaid ei segaks, näiteks väikseformaadilisse märkmikku, mitte aga helendava ekraaniga nutiseadme abil. Kuna ühe lavastuse etendused varieeruvad, siis kirja tuleks panna ka vaadatud etenduste kuupäevad.

Etendusanalüüsi läbiviimisel püstitatav eesmärk sõltub lavastusest ja (akadeemilisest) väljundist. Etendusanalüüs võib olla osa suuremast uurimisprojektist, toetada mõnda teist uurimust (näiteks retseptsiooniuuringuid) või keskenduda essee vormis ühe lavastuse avamisele. Konkreetsemad küsimused täpsustatakse vastavalt uurimuse eesmärgile. Hea uurimisküsimus hõlmab nii temaatilisi kui ka esteetilisi (dramaturgia, näitlejatööd, stsenograafia vms) külgi ja seda toetab sobiv teooria. Teatriuurijad on algajatele välja töötanud küsimustikke, mis jagavad etenduse väiksemateks aspektideks, millele analüüs üles ehitada. Küsimustikud on eesti keeles ära toodud Pavisi artiklis „Analüüsivahendid“ (2011). Etenduse analüüsi läbi viies põimitakse eri meetodeid, mille toel luuakse oma tõlgendus. Teadusliku usutavuse tagab uurija teadvustatud subjektiivsus ja metodoloogiline süsteemsus: kirjutaja on oma analüüsi ja tõlgenduse lähtekohtadest teadlik ning selgitab ja põhjendab, kuidas ta on oma tõlgenduseni jõudnud.

Uurimuse allikad

Etendusanalüüsi kõige olulisem allikas on lavastus ja selle etendused. Suureks abiks on ka lavastuse lisamaterjalid, mis langevad valdavalt kokku teatriajaloo uurimisallikatega. Uurija kasutada on otseselt lavastusega seotud dokumendid ehk esmased allikad: tekstiraamatud, kavad, lavastuse koduleht, lavastuses kasutatud muusika salvestised, meedias avaldatud või ise läbi viidud intervjuud lavastuse valmimisest, mõnikord lava- ja kostüümikavandid. Juhul, kui uurijal on olnud võimalik proovides osaleda, saab kasutada ka proovimärkmeid. Kuna etendusanaluus hõlmab ka vastuvõttu, siis on allikas ka uurija enda meeleline, sh kehaline kogemus, mis on fikseeritud tema märkmetes. Lavastuse vastuvõtuga on seotud veel kriitika, fotod ja videosalvestised. Need ei ole neutraalsed, vaid esindavad allika autori vaatepunkti. Sekundaarsed ehk kontekstiga seotud allikad puudutavad näiteks ajalugu või kultuuriteooriat, mis aitavad paigutada lavastuse laiemasse teatriloolisse, kultuurilisse või ühiskondlikku konteksti.

Järgnevalt antakse ülevaade lavastuse kolmest peakomponendist – dramaturgiast, etendajast ja ruumist – ning nende analüüsivõimalustest, käsitledes neid nii sõna-, tantsu- kui ka muusikateatris.