Teatrisemiootika

Luule Epner

Mis on teatrisemiootika?

Semiootika on teadus märkidest ja nende toimimisest ehk sellest, kuidas märkide abil luuakse ja vahendatakse tähendusi. Semiootikud on  seisukohal, et igasugune suhtlemine ehk kommunikatsioon on märgilise iseloomuga. Kuna tähenduste loomist ja vahendamist märkide kaudu kohtab paljudes eluvaldkondades, on semiootikat võimalik mõista lähenemisviisina, mis keskendub oma objektide märgilisusele. Niisugusena võib semiootika olla paljude teadusharude osa. Kultuuriteadused, nagu kirjandus-, filmi-, kunsti- ja teatriteadus, kätkevad ühe võimalusena semiootilist lähenemisviisi. Semiootika seisukohalt kuuluvad nad kultuurisemiootika sfääri, mis on üks kolmest suuremast semiootika valdkonnast sotsio- ja biosemiootika kõrval. (Semiootika 2018: 23–24)

Teatrisemiootika (ingl theatre semiotics) on semiootika haru, mis uurib teatri märgilist loomust ja märkide elu teatris. Teatriteaduses on semiootikat kasutatud ennekõike etendusanaluusi meetodina.

Mõiste „semiootika” tuleb kreeka keelest, kus semeion tähendab märki. Semiootikat kaldutakse teinekord mõistma n-ö „vihmavarjuteadusena”, mis suudab hõlmata ja ühendada kõiki teadusi – ent see võib ka sillutada teed pealiskaudsusele ja diletantismile (vt Eesti Semiootika Selts).

Teatrisemiootika ajaloost

Esimese sihiteadliku katse seletada teatrikunsti semiootiliselt tegid 1930. aastatel Praha Lingvistikaringi ümber koondunud kultuuriuurijad, kes mõistsid teatrit esmajoones suhtlemisprotsessina, milles antakse edasi kunstilist informatsiooni. Praha koolkond tegeles näiteks küsimustega, kuidas mitmesugused objektid hakkavad teatrilaval toimima nagu märgid, millised on teatrimärkide peamised omadused ja mispoolest nad erinevad muudest märkidest jms. Paraku jäid selle koolkonna tööd ja ideed keelebarjääri ja teise maailmasõja järgse kultuurikatkestuse tõttu (Tšehhoslovakkia jäi teispoole raudset eesriiet) lääneriikides pikaks ajaks tundmatuks ning pääsesid mõju avaldama alles 1960. aastate lõpust peale, kui neid tõlkima hakati.

Seetõttu saab rääkida teatrisemiootika teisest, Praha koolkonnast sõltumatust algusest 1950.–1960. aastail. Tolleaegses semiootikas peeti esmaseks ja tähtsaimaks loomuliku keele (näiteks prantsuse, inglise või eesti keele) märgisüsteemi ning arvati, et teised, mittesõnalised süsteemid (visuaalsed, helilised jne) toimivad samamoodi nagu loomulik keel. (McGowan 2015: 29–30) Esialgu püsiski teatriteaduses eriti terava tähelepanu all draamatekst kui tähenduste allikas ning lavastust vaadeldi teksti intersemiootilise tõlkena ehk ülekandena sõnalisest keelest teatrikeelde, kus kasutatakse ka mittesõnalisi märgisüsteeme. Kuna loomulikul keelel põhinevasse semiootilisse mudelisse sobitub teatrilavastus tõrksalt, siis kaldus teatrisemiootika taanduma draamateksti semiootikaks. (De Marinis 2010: 1103) 

Olukord muutus 1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastail, ühes taktis teatri järjekordse iseseisvumisega kirjandusest. Tajuti teravalt vajadust uurida teatrile ainuomaseid tunnusjooni ja tähelepanu koondus teatri kui kunstiliigi semiootilisele eripärale. Loodeti, et teaduslikult range ja süstemaatilisust rõhutava semiootilise meetodi abil ületatakse teatrikriitikas laiutav muljelisus ning ohjeldatakse subjektiivseid hinnanguid. Teiselt poolt hakati mõistma, et semiootikale on teater eriti huvitav ja paljutõotav uurimisobjekt. Näiteks nimetas Roland Barthes teatrit informatsiooniliseks polüfooniaks (paljuhäälsuseks), sest etenduses edastatakse teateid kuuest-seitsmest allikast (dekoratsioonid, kostüüm, näitlejate kõne, žestid jne) üheaegselt, kuid erinevas rütmis. Mis puudutab teatripraktikat, siis Barthes’i arvates ennetasid ja toetasid semiootilist lähenemist teatrile Bertolt Brechti draamatekstid ja tema eepilise teatri teooria. (Barthes 1972: 261–262)

1970. aastail kujunes teatrisemiootika teaduslikuks meetodiks, mil on oma uurimisobjekt ja analüüsivõtted, ning muutus valitsevaks lähenemisviisiks nii etendusanaluusis kui ka laiemalt teatriteoorias. Üks olulisemaid teatrisemiootikuid oli tol perioodil Prantsuse uurija Tadeusz Kowzan (1922–2010). Tema arusaamad sarnanesid Praha koolkonna seisukohtadega, ehkki ta neid tol ajal ei tundnud. Kowzan toonitas, et teatrikunstile ei tohi mehaaniliselt rakendada keeleteaduslikke mudeleid, vaid tuleb süveneda teatri kui iseseisva kunstiala omapärasse. Oma töödes uuris ta teatrimärgi tunnuseid ja toimimist ning esitas teatris kasutatavate märgisüsteemide loetelu, millest on saanud teatrisemiootika klassika. Tema märgisüsteemide klassifikatsioon on aidanud teatrietendust süsteemselt analüüsida, kuid seda on hiljem ka palju kritiseeritud, samuti püütud täiendada.

Oma märgisüsteemide loetelu esitas ka tuntud Saksa uurija Erika Fischer-Lichte (s 1943).  Monograafias „Teatrisemiootika” (I–III, 1983) käsitles ta süsteemselt ja üksikasjalikult teatrimärke ja märgisüsteeme, semiootilise meetodi kasutamist etendusanaluusis ning näitas baroki- ja valgustusajastu teatri analüüsi kaudu, kuidas rakendada semiootikat teatriajaloo uurimises.

1980. aastail nihkus teatrisemiootikas rõhk etenduse kui märkidest koosneva teksti uurimiselt kommunikatsioonile teatris – tähelepanu suunati sellele, kuidas teatrietendusi vastu võetakse, millist rolli mängivad vaatajad tähenduse loomises ning kuidas lavastused suhestuvad oma ühiskondliku ja kultuuriümbrusega. Jean Alter võttis monograafias „Sotsiosemiootiline teatriteooria” (1990) fookusesse teatri märgiloomet mõjutavad sotsiaalsed tegurid, paljud uurijad tegelesid retseptsiooni semiootikaga ning senisest enam seostati teatrit ühiskonnaeluga. Etendusanalüüsis hakati semiootikat ühendama hermeneutilise lähenemisega. (Hermeneutikast on juttu peatükis „Retseptsiooniteooria ja publiku-uurimise meetodid”.) Teatriuurijate huvi köitis ka interkultuurilisus (taustaks sedalaadi teatri populaarsus 1980.–1990. aastail) ehk see, kuidas oma ja võõraste kultuuride ristumine teatrilavastuses mõjutab tähenduste teket.

Teatrisemiootikasse andis panuse ka Eesti semiootik Juri Lotman (1922–1993), Tartu-Moskva semiootikakoolkonna rajaja. Tema artikkel „Lavasemiootika“ ilmus vene keeles 1980. aastal ja eesti keeles 1991. aastal. Ehkki Lotman tegutses Tartu Ülikoolis, ei avaldanud see toona eesti teatrimõttele erilist mõju. Teatrisemiootika juurdus Eestis 1990. aastail ja seda mõjutas semiootika eriala avamine (1992) Tartu Ülikoolis.

20. sajandi lõpus langes klassikaline, strukturalistlik teatrisemiootika kriitika alla poststrukturalismi positsioonidelt. Etendusanalüüsi vallas võitsid poolehoidu alternatiivsed lähenemisviisid, eeskätt teatrifenomenoloogia, mis rõhutab märkide mõistusliku tõlgendamise asemel meelelist kogemust ja pöörab tähelepanu nähtustele (energia, atmosfäär, kohalolu jms), mida on raske käsitleda märgilistena. Semiootika taandumises mängis oma osa jõuliselt esile tõusnud postdramaatiline teater, kus annavad tooni just eelmainitud nähtused. Samuti muutus aina tähtsamaks vaataja roll, millega semiootiline meetod tegeleb vähe. Teatrisemiootika analüüsivõtteid on hiljemgi edasi arendatud ja püütud semiootiliselt kirjeldada ka postdramaatilise teatri lavastusi.