Soouurimuslik vaatenurk

Riina Oruaas

Mis on soouuringud?

Soouuringud (ka sugupooleuuringud, ingl gender studies) on valdkond, mis tegeleb sugupoole, soosüsteemi, soolise eneseväljenduse ja muu taolisega kultuuris ja ühiskonnas. Soouuringud eksisteerivad eraldiseisva valdkonnana, kuid soouurimuslikku vaatenurka rakendatakse humanitaarias laiemalt, näiteks ajaloos, keele ja kunstide – kirjanduse, kujutava kunsti, teatri, filmi jm – uuringutel. Seega pole tegemist eraldi meetodiga, vaid lähenemisega, milles ühendatakse sotsiaalteaduslikud ja kultuurikriitilised mõisted ning meetodid erialaspetsiifilistega.

Soouuringud said alguse feministliku kriitilise teooria ja naisuurimusega, mis tegelesid meeste domineerimise, meeste loodud teoste kriitika ja ajaloos varjul olnud naisloojate esile tõstmisega. Nüüdisajal tegelevad soouuringud ka meeste ja mehelikkuse ning mittebinaarsete sooidentiteetidega. Soouuringud (ka sooteooria, gender theory) põhinevad feministlikel teooriatel, kuid erinevalt feministlikust kriitilisest teooriast ei tegele soouuringud otseselt poliitikaga, vaid erinevate soo- ja seksuaalsuse kogemuste ja identiteetidega, samuti viisidega, kuidas seksuaalsust on eri ajastutel ja kultuurides defineeritud, hinnatud, normeeritud ja keelustatud ehk seksuaalsuse identiteedipoliitikaga. (Hall 2015: 165; Marling 2011)

Ka soouurimuslikus teatriteaduses ja etendusuuringutes kehtib hoiak, et ei ole üht ainuõiget meetodit ega lähenemist, vaid kombineeritakse erinevaid, kasutades feministliku ja soouurimusliku kirjandus-, kunsti- ja filmiteaduse mõisteid ja baastekste. Selles peatükis käsitletakse feministliku ja soouurimusliku vaatenurga mõisteid vastavalt vajadusele vaheldumisi, kuna praktikas on need uurimisviisid omavahel põimunud.

Soouuringud on teatriteaduses mõnevõrra hilinenud nähtus. Selle põhjuseks peetakse asjaolu, et teater kuulub avalikku sfääri, mis on ajalooliselt olnud meeste domineeritud valdkond. Feministlik ja soouurimuslik vaatenurk on tihedalt seotud feministliku teatripraktikaga, mis on kriitiliselt analüüsinud ja muutnud nii kunstides kui ka ühiskonnas kehtivaid soosuhteid ning meestekesksele maailmale omaseid kujutamisviise.

Soouurimusliku vaatenurga muudab kompleksseks teatriteaduslike uurimisobjektide paiknemine eri tasanditel:

1. fiktsionaalsel ja esteetilisel tasandil, kus uuritakse näidendite ja lavastuste narratiive, tegelasi ja poeetikat; 
2. struktuursel ehk teatriinstitutsioonide ja isikute tasandil, kus uuritakse autoreid, lavastajaid ja etendajaid; 
3. laiema konteksti tasandil, kus uuritakse teatri seoseid ühiskonna, kultuuri ja valitsevate ideoloogiatega.

Järgnevalt selgitatakse teatriteaduses olulisi feministlikke ja soouurimusega seotud mõisteid ning antakse ülevaade soouurimusliku vaatenurga ajaloost teatriteaduses. Seejärel näidatakse uurimisvõimalusi eespool toodud kolmel tasandil, mis enamasti omavahel põimuvad. Näiteks valitakse uuritavad teosed nende autorite järgi, keskendutakse naiste või mitteheteronormatiivsete autorite loomingule, vaadeldakse sugupoolte esitamist nende teostes või uuritakse (mees)lavastajate loomingut, paljastades neis leiduvaid (rõhuvaid) soosuhteid.

Mis on sugu?

Soouuringuid ja teatriteadust ühendavad sarnase algupäraga mõisted ja uurimisobjektid: etendus/esitlus (performance), keha ja kehalisus, sugu ja ka otseselt teatrile viitav soorolli mõiste.

Sugu kui mõiste on keerukas ja mitmetahuline. Soouuringutes on eristatud sotsiaalset sugu (gender) ja bioloogilist sugu (sex). Sotsiaalne sugu tähendab arusaamu, norme ja praktikaid, mis kujundavad soolist eneseesitlust. See on teatav ühiskondlik (sageli kirjutamata) arusaam ehk sotsiaalne konstruktsioon. Bioloogiline sugu tähendab inimese sugu vastavalt bioloogilistele (geneetilistele, hormonaalsetele, füsioloogilistele) sootunnustele. Nende kahe soomõiste käsitluses on toimunud nihkeid. Esialgne seisukoht, et sotsiaalne sugu põhineb bioloogilisel, on teisenenud arusaamaks, et bioloogiline sugu on osa sotsiaalset sugu kujundavatest sotsiaalsetest konstruktsioonidest. (Kirss 2011b: 267) Soouurimuslikke vaidlusi toetavad loodusteaduslikud arusaamad, mille järgi ei jagune kõik inimesed meesteks ja naisteks, vaid juba bioloogiliselt esineb vahepealseid sugusid. Mittebinaarseteks nimetatakse neid sooidentiteete, mis ei põhine kahe sugupoole, mehe ja naise vastandusel.

Kultuuriteaduslikult pakuvad huvi mõisted „sooidentiteet“, „sooline eneseväljendus“ ning nende avaldumine kultuuris ja kunstiteostes. Sooidentiteet tähendab seda, kuidas inimene end ise sooliselt määratleb. Sooline eneseväljendus hõlmab käitumisviise ja praktikaid, mida inimene oma sooidentiteeti järgides teeb, näiteks riietumine, kineesika ehk keha liikumine, prokseemika ehk paiknemine ruumis, sobivaks peetud keeleline eneseväljendus jne (vt ka Viik 2015b). Soosüsteem tähendab arusaama soolisusest ühiskonnas laiemalt. See on sotsiaalselt konstrueeritud normide kogum, mis määrab ühiskonna liikmete soolist identiteeti ja enesemääratlust. Soosüsteemist tulenevad ka soorollid ehk kindlad käitumisviisid, mis pole inimese vaba eneseväljenduse tulemus, vaid ühiskonna poolt ette kirjutatud käitumisjuhised. Soosüsteemi kriitika osaks on allumise, domineerimise ja rõhumise mõisted.

Rändmõistetest ühed aktuaalsemad nii teatriteaduses kui soouuringutes on keha ja kehalisus. Mõistust ja vaimu väärtustav Lääne kultuur on keha alla surunud kui midagi teisejärgulist. Naine oma kehalisuses (menstruatsioon, sünnitamine) on olnud määratletud keha kaudu ja seega marginaliseeritud. Kehalisus on teatriteaduses saanud loovaks ja kriitiliseks mõisteks (vt keha käsitlusi teatrifenomenoloogia peatükist).

Olulist mõju on soouurimusele avaldanud Prantsuse poststrukturalistlik kriitiline teooria (Jacques Derrida, Michel Foucault) ja psühhoanalüüs (Jacques Lacan, Julia Kristeva). Poststrukturalismist on soouuringutesse jõudnud hulk mõisteid, näiteks erinevus/erinewus, diskursus, dekonstruktsioon, võim, hegemoonia jms; psühhoanalüüsist subjekt, sümboolne kord, Teine jms.

Psühhoanalüütiline on ka muudes valdkondades palju viidatud feministliku filmiteooria võtmetekst, Laura Mulvey essee „Visuaalne nauding ja narratiivne kino“ (1975), mis osutab protsessidele, kuidas filmikunstis suunatakse vaataja tähelepanu. Mulvey käsitluse järgi on Hollywoodi filmikunsti vaatajaks eelkõige heteroseksuaalne mees, kellele antakse kaamerasilma kaudu ka võim vaadatava üle. Naine on filmis vaadatav, seksualiseeritud objekt. Mulvey artiklist pärineb kultuuriteadustes tuntud meheliku pilgu (male gaze) mõiste. „Maailmas, kus puudub seksuaalne tasakaal, on vaatamise nauding jagunenud aktiivseks/mehelikuks ja passiivseks/naiselikuks. Määratlev mehepilk projitseerib oma fantaasia naisekujule, mis siis vastavalt modelleeritakse. Naisi nende traditsioonilises ja ekshibitsionistlikus rollis nii vaadatakse kui ka pannakse väljanäitusele, kusjuures nende välimus on kodeeritud avaldama tugevat visuaalset ja erootilist mõju, nii et neid võib nimetada pilkupüüdvaks.“ (Mulvey 2003: 195) Naiste lavastamist mehe pilgule ihaldusväärseks on balleti näitel kritiseerinud tantsuteadlane Heili Einasto (2002).

On jõutud kokkuleppele, et mõisted nagu naine, naissoost ja naiselik ning mees, meessoost ja mehelik ei ole iseenesestmõistetavad ega kattu oma tähendusväljadelt. Prantsuse postmodernistlik mõtleja Hélène Cixous on esitanud patriarhaalse väärtussüsteemiga kokkupõimunud binaarsete vastandite loetelu, mille taga seisab alati vastandus Mees – Naine. Selles vastanduses on Naine alati nähtud negatiivse, passiivse ja jõuetuna. Mees ja kõik mehelik on aktiivne, tugev ja mõistuspärane, seega nähtud positiivsena. Fundamentaalsel tasandil taandub see looduse ja kultuuri (ajalugu, kunst, vaim) vastandusele, kus naiselik esindab looduslikku, passiivset. Naine on selles käsitluses privileegitu „teine“. (Moi 2000; Hekman 2015: 160) Feministliku analüüsi eesmärk on neid vastandpaare dekonstrueerida ehk näidata nende konstrueeritust ja viise, kuidas naine seetõttu marginaliseeritakse ehk jäetakse ilma nii tegelikust kui sümboolsest võimust. Võim kuulub üldjuhul hegemoonilise maskuliinsuse esindajatele. Feministliku dekonstruktsiooni eesmärk on sellisest süsteemist ka väljuda ja tunnustada nii üldiselt sugude- kui naistevahelisi erinevusi, selmet seda lihtsalt ümber pöörata ja nii võimusuhteid teistpidi kinnistada. Võimusuhete kriitika seob soouuringuid teiste kultuuri- ja sotsiaalteaduste valdkondadega, näiteks postkolonialismi, ökokriitika ja muu sellisega, mis samuti näitavad ühiskonnas kehtivaid domineerimis- ja allutamissuhted.

Oluline murrang feministlikus ja soouurimuslikus mõtlemises toimus 1990. aastal ilmunud Judith Butleri teosega „Sekeldused sooga“ („Gender Trouble“), kus ta väidab, et sugu on performatiivne ehk seda pidevalt tehakse ja esitatakse. (Butler 1990: 25) Butleri teoste mõjul laienesid soouuringud meeste ja naiste vastanduse kriitikalt ka mitteheteroseksuaalsetele ja mittebinaarsetele sooidentiteetidele ning käibele võeti ingliskeelne mõiste queer, mille vastena eesti keeles on kinnistumas sõna „kväär“. Nii nagu sugu jt valdkonna mõisted, ei ole ka see üheselt defineeritav. Lihtsustatult öeldes hõlmab kväär endas kõike, mis ei mahu „normaalsuse“ piiridesse, rikkudes neid eelkõige soo, aga ka klassi, rassi jms sotsiaalsete tunnuste alusel. (Johnson 2008: 166; Viik 2015c) Kväär-uuringuid samastatakse sageli homoseksuaalsuse uuringutega, kuid see ei ole päris täpne ega vasta Butleri ideele, mille järgi tuleks ümber mõtestada arusaam ühese identiteedi kui sellise vajalikkusest üldse. (Butler 1990: 5)

Feministlik ja soouurimuslik vaatenurk
teatriteaduse ajaloos

Teatriteaduse arengu võib soouuringute perspektiivist jaotada kolmeks perioodiks. Nagu muudeski humanitaarteadustes, hakati ka teatriteaduses 20. sajandi keskel uurima naisi ja naiste loodut, et nad meeste varjust välja tuua. Teise perioodi moodustavad 1970.–80. aastad, kui teatriteaduses tõusis esile senist traditsiooni kriitiliselt käsitlev feministlik vaatenurk. Valgustati läbi seni domineerinud meesautorite teoseid ja nendes avalduvaid soosuhteid.  Kolmanda perioodina võib käsitelda 1990. aastaid ja 21. sajandit, kui soouurimuslik vaade on laienenud ning lisandunud on mees- ja kväär-uuringud.

Sue-Ellen Case seostab feministliku vaatenurga tekke teatriteaduses laiemate tendentsidega: 1960.–70. aastate üliõpilasmässude ja aktivismiga, mille tulemusena kujundati ümber nii ülikoolide õppekavad kui ka eri distsipliinide esindajate vahelised suhted. Naisuurimuses ühendati näiteks humanitaar- ja sotsiaalteadlaste (sotsioloogide, psühholoogide) teadmised. Akadeemiline feminism ja naisuurimus ongi välja kasvanud aktivismist ja on algusest peale olnud interdistsiplinaarsed. Oluliseks võtmemõisteks kujunes teadlikkus (consciousness), eelkõige teadlikkus soolistest, etnilistest, sotsiaalsetest jms rõhumisviisidest. Teadlikkuse mõiste on ka ajalooline tööriist, kuna samu küsimusi esitati ka mineviku kohta. Teadlikkuse tõstmise gruppides asendati formaalsed teadmise omandamise viisid võrdõiguslikkuse liikumises tänaseni olulise kogemusega (experience). (Case 2001)

Teine oluline feminismi ja teatriteadust ühendav lähtekoht on kehalisus: kehastunud või kehaline teadmine (embodied knowledge). Kehalised praktikad ja eneseesitluse viisid on kodeeritud: riietumine, liikumine, žestid, paiknemine ruumis ja suhtes teiste kehadega on feministliku teadlikkuse küsimused. Argiste ja kunstiliste kehapraktikate kõrval said rohkem tähelepanu ka seksuaalsed, naise orgasmi ja lesbilise seksuaalsusese probleemid. Keha, eelkõige alasti keha, sai poliitilise ja representatsioonilise muutuse asupaigaks. Case nimetab alasti keha utoopiliseks väljaks (site), kust rõhumine on eemaldatud, võimaldades uusi, mõnikord ka segasevõitu, lähedasi, naudingut pakkuvaid suhteid. Vabastatud keha sai 20. sajandi teise poole postmodernistlikus teatris nii sotsiaalseks kui teatraalseks kujundiks. (Case 2001: 145–149)

Feministlike teatriteoreetikute tekstides ja feministlikes teatripraktikates rõhutati naiste häält, toodi nähtavale naisloojaid ja naistegelasi, otsiti naistele omaste etendamispraktikate ja dramaturgia võimalusi. Esimese perioodi kohta tehtud kriitika toob esile, et esialgu ei pööratud tähelepanu kõikidele naistele, vaid allutatud naist esindas kitsalt Lääne ühiskonna keskklassi kuuluv valge heteroseksuaalne naine ja tema kogemus. Eri sotsiaalsete ja etniliste gruppide ning erinevate seksuaalsete orientatsioonidega naiste kogemusi ei arvestatud. Sellest kriitikast lähtuvalt rõhutas järgmine periood just erinevusi, sealhulgas naiste omavahelisi erinevusi.

20. sajandi teise poole avangardse teatri esteetika eemaldus draamavormist ja fikseeritud tantsutehnikatest. Teatrikunsti muutumise juurde kuulus ühe võimu omava, end universaalsena esitava autori (autoriteedi), peamiselt kirjaniku ja lavastaja hääle ja võimu taandumine. Feministlikule teatrile on omane monoloogilisus, sageli ka pihtimuslikkus, isikliku kogemuse jagamine. Selline esteetika võimaldas kuuldavale tulla häältel, millel seni kultuuris kohta ei olnud. Uuenduslikel teksti- ja etendamispraktikatel põhinev avangardteater on peamine, kus soosüsteemi kriitika on teatripraktikas väljundi leidnud.

21. sajandil iseloomustab soouuringuid veel suurem mitmekesisus, aga ka kriitilised poliitilised hoiakud. Butleri mõjul uuritakse erinevaid sooidentiteete ja soolisuse esitamise praktikaid, näiteks LGBTQ+ gruppe, nende sotsiaalseid positsioone jms. Uurimiskeskmesse on meeste-naiste suhete kõrval ja suuresti nende asemel tõusnud kväär-uuringud.

Soouuringutes ja nendega seotud sookriitilistes käsitlustes on esiplaanile tõusnud võrdsus kõige laiemas tähenduses, vaatenurk on intersektsionaalne ehk arvestatakse erinevate ebavõrdsuskategooriate ja võimusuhete omavahelist ristumist. (Viik 2015a) Võrdõiguslikkuse temaatika ei hõlma enam ainult eri sugusid, vaid ka puuetega, eri etnilist päritolu, vanuselisi ja sotsiaalseid gruppe esindavaid inimesi. Samuti on intersektsionaalseks muutunud soouurimuslik vaatenurk: omavahel ristuvad ka uurimismaterjalid ja teooriad. Case nimetab sellist lähenemist varasema interdistsiplinaarse asemel postdistsiplinaarseks. (Case 2001: 150) Ühtlasi on soolistatust käsitlevad peatükid saanud nii teatriteaduse õpikute kui ka teatriajaloo väljaannete loomulikuks osaks.