Uuringute põhitulemused riigi tasandil

 

Lõimumise näitajad ja põhisoovitused

  •            Uussisserändajate (uustulijate) kohanemine on dünaamiline ja kompleksne protsess, milles inimene kogeb vaheldumisi rahulolu ja rahulolematust uues sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas hakkamasaamisel. Kohanemist mõjutavad:

o            inimesest enesest lähtuvad tegurid, nagu motivatsioon, ootused, teadmised suhtlus- ja kultuurinormide kohta, toimevõimekus (agentsus);

o            interpersonaalsed tegurid, nagu kontaktid kohalikega ja suhtlusmeedia vahendusel sõprade-tuttavatega (sh teistes riikides), seotuse kujunemine asukohamaaga (Vihalemm & Juzefovics, 2020);

o            süsteemitasandi tegurid, nagu institutsiooni (töökoht, kool, sotsiaalsüsteem) toetuse olemasolu (institutsiooni toeta uustulijad, nagu nt kaasatulijad, on kõige haavatavamad); kultuuriline distants (sarnane või erinev kultuur); asukohariigi inimeste hoiakud omade ja võõraste suhtes; sotsiaalmajanduslik keskkond (Narusson & Uibu, 2019; Ting-Toomey & Dorjee, 2018).

  •              Uussisserändajate lõimumise üks põhilisi takistusi on vähesed või puuduvad sidemed ja suhted kohalikega, mida on uussisserändajate kogemuste põhjal keeruline saavutada. Mitmes riigis on lõimimiskogemus olnud edukas juhtudel kui pakutakse erinevaid sotsiaalse suhtluse ning kogukonna toetamisega seotud programme ja tegevusi (Beilmann et al., 2019).
  •              Rahvusvahelised uuringud näitavad, et kui oma rahvuse kogukond on immigratsiooni sihtriigis piisavalt suur, siis tõstab see kulusid põhirahvusega lõimumisel (Danzer & Yaman, 2013; Dribe & Lundh, 2008). Eesti andmed näitavad, et Venemaalt (ja Venemaa lähiriikidest) tulnud uusimmigrandid on võrreldes teiste immigrantide rühmadega kõige rohkem sotsiaalselt segregeeritud, vähem lõimunud ja neil on kõige vähem suhteid eestlastega (Roots & Kaldur, 2020).
  •              Digipädevused moodustavad osa migrantide rändekapitalist, mis toetab mh sihtriigis kohanemist ja lõimumist (Salvet, 2018b). Näiteks võib sarnase kultuuritausta ja rändekogemusega migrantide online-kogukonna pakutav tugi leevendada sihtriigis kohanemise keerukust (Cachia & Jariego, 2018). Samas osalevad paljud rändetaustaga inimesed – eriti need, kel on plaanis sihtriiki püsivalt elama jääda – väga erinevates online-kogukondades ja suhtlevad eri etnilise taustaga inimestega, sh mittemigrantidega (Dekker et al., 2015).
  •              Tänased uustulijad jätkavad erineva intensiivsuse ja ulatusega piiriüleseid suhteid rahvus , keele- ja usukaaslastega nii endisel kodumaal kui ka muudes riikides. Need, nn hargmaised suhted võivad lõimumist toetada või takistada või olla sellele neutraalse mõjuga. Välisriikide kogemuse põhjal võimestavad hargmaised suhted ning majanduslik ja institutsionaalne lõimumine teineteist vastastikku (Vihalemm & Juzefovics, 2020). Eesti venekeelse elanikkonna analüüs näitab sama tulemust (Vihalemm et al., 2020), seega lähtuvad soovitused eeskätt majandusliku ja institutsionaalse lõimumise eesmärgist. Institutsionaalne lõimumine tähendab, et sisserändajad oskavad kasutada ja usaldavad asukohaühiskonna olulisi institutsioone ja ekspertsüsteeme (meditsiini- ja  haridussüsteem, politsei, pääste, pangad, kirik, meedia, teadlased).
  •              Üldist konfliktiohtu aitavad vähendada mitmed tegurid, nagu ühine kuuluvustunne (nt riigiidentiteet); enda rühma mitteohustatuna tundmine; usaldus institutsioonide ja teiste inimeste/rühmade vastu; väärtus- ja komberuumi tundmine (ja aktsepteerimine); võrdse kohtlemise tunnetamine; kaasatus ühiskonnaellu; positiivsed suhtluskogemused, sh suhtlus- ja konflikti lahendamise oskused; üldine eluga rahulolu. Samuti vähendab konfliktiohtu, kui suudetakse vältida ressursside puudust, liiga intensiivset sisserännet, (sotsiaal)meedias konfliktsete sõnumite ilmumist ja üldist madalat normikuulekust. Tuleks pöörata tähelepanu riigi institutsioonide (kohtud, politsei, valitsus jne) toimimispõhimõtete tutvustamisele, positiivsetele kontaktidele ning seeläbi usaldamise kasvule.  Immigrantide ja kohalike inimeste eduka lõimumise protsessi oluline osa on väärtusõpetus. Väärtuste seas on kõige olulisemad sooline võrdsus, ühine riigi-identiteet, vägivallatus, sallivus, inimeste võrdõiguslikkus. Kooli ja lõimumise programmides peaks need teemad olema kaetud.

 

Sotsiaalsete kontaktide olulisus

  •             Lõimumise parandamiseks soovitame teadlikult algatada programme/projekte, et sisserändajatel oleks rohkem positiivseid kontakte eestlastega ja eesti keeles. Projektide fookuses peaksid olema eri rahvusest inimeste identiteedi ühisosad või  huvid: nt hoolimine paigast (linnast, maast) või naabruskonnast ning mitteformaalsete suhete arendamine (Gilchrist, 2019). Keskmesse ei tohiks seada väärtuste või muude erinevustega kaasnevaid teemasid, mis tekitavad pingeid (Gilchrist, 2019). Projektides hõlbustatud mitteformaalsete suhete kujunemisel on oluline funktsioon sellel, et osalised ei tunneks isoleerituse hirmu, „meie“–„nemad“ barjääre, vaid et ümbritsevas sotsiaalses keskkonnas oleks rohkem nn tuttavaid võõraid (known strangers) (12, lk 16).
  •             Uustulijate ja kohalike elanike sotsiaalsed kontaktid ja suhtlemine on eesti keele omandamise ja hoidmise eeldus (Praakli & Klaas-Lang, 2020). Kogukondlik ja mitteformaalne keeleõpe (community-based, collective learning, informal, and experiental social learning) kuulub loomulikuna keeleõppe juurde ning sisaldab keele- ja kultuurikümblustegevusi, nagu keelekohvikud, keele ja kultuuri tundmise klubid, (laua)mänguõhtud, keelesõbrad jne (Praakli & Klaas-Lang, 2020). Keele praktiseerimine ja praktiseerimisvõimaluse pakkumine on hea põhjus ja ajend suhelda. Mitteformaalse keeleõppe ühistegevused aitavad võrgustuda ning leida kontakti kohalike ja kogukondadega. Selliseid formaate ja tegevusi oleks vaja rohkem toetada.
  •             Eesti keele kasutamine (mitte ainult keele oskamine) on lõimumise puhul väga oluline: Eestis tehtud uuringud näitavad, et kui uussisserändajad kasutavad tööl ja/või vabal ajal ka eesti keelt, siis on nad oluliselt paremini lõimunud (Roots & Kaldur, 2020). Näiteks ukrainlased, kes on venelaste järel suuruselt teine uussisserändajate grupp, on üldiselt üks kõige paremini lõimunud gruppe, aga kui nad kasutavad vabal ajal ainult ukraina keelt ehk suhtlevad oma rahvuskaaslastega, siis on nad kõige halvemini lõimunud grupp (Roots & Kaldur, 2020).
  •             Lõimumise aknad on olukorrad, mis aitavad luua sidemeid kohalikega ja kogukonda kuulumise kogemusi. Lõimumise ankruks võib olla eri tüüpi institutsioon (töökoht, (üli)kool, raamatukogu, spordiklubi jne), mis toetab kogukonna tasandil sotsiaalse kapitali ja võrgustike tekkimist ja püsimist ning pakub tuge mõne kollektiivse kogukondliku identiteedi kujunemisel. Riigi ja KOVi tasandil on kriitiliselt oluline akende ja ankrute potentsiaali märkamine, vajadusel nende toetamine. Samuti on mõistlik toetada teatud aknaid ja ankruid: nt üheskoos alkoholi tarbimine, mis oli üks põhiline aken nooremate vastajate seas, ei ole soovitatav või kõigile uustulijatele kättesaadav (Narusson & Uibu, 2019).
  •             Eestis vajab rohkem teadvustamist ja arendamist kogukonnaliikmete (alustuseks aktiivsemate inimeste) võimekus olla suhete looja ja uustulijatele kontaktide vahendaja, kuna kogukonnaliikmed saavad vajadusel viia kokku uustulijat nii teiste inimestega kui ka organisatsioonidega (sh teenuste osutajatega). Näiteks Suurbritannias pööratakse tähelepanu nn reageerimis- ja koordineerimisvõimekusega inimestele kogukonnas („linkers“), kes ei pea olema juhid või kogukonna eestvedajad. Nad on kogukonna tavalised liikmed, kes ei tööta kogukonnas palgalisena, kuid kel on harjumus töötada inimestega, sest on tööalaselt õpetajad, õed, sotsiaaltöötajad, psühholoogid, teenindajad (Fraser et al., 2003). Tänapäevane kogukonnatöö püüab just selliseid inimesi võimestada märkama ja reageerima. See võiks väljenduda nt uustulija (või mistahes kogukonnas abi või tuge vajava inimese) märkamises, suunamises, abistamises. Kui selliseid inimesi ja märkamisvõimekust on piisavalt, väheneb üksikute nn kogukonnaaktivistide koormus.
  •             Välisriikides on loodud erinevaid lahendusi, mis aitavad kohalikel elanikel ja sisserändajatel esmast kontakti luua. Sellise kontaktiloome hõlbustamisel ei saa jääda lootma üksnes kodanike initsiatiivile ning nt Brüsselis on kontaktiloome toetamiseks loodud nn hõlbustaja ametikoht, kelle tööülesandeks ongi suhtluse tihendamine kogukonnas ning inimeste ja organisatsioonide kokku toomine. Hollandis on aga ametis naabruskonna koordinaatorid-kontaktisikud, kelle ülesandeks on kogukondade ees seisvate probleemide lahendamine, mis võivad tekkida, kui ühes piirkonnas elab koos väga erineva taustaga inimesi, kes omavahel ei suhtle. (Näidetest täpsemalt rahvusvahelise kogemuse ülevaates (Beilmann et al., 2019)).

 

Kogukonna arendamine

  •             Eestis on liiga vähe uustulijatele toe pakkumise ja lõimimise võimekusega kogukondi. Sellised kogukonnad tegelevad teadlikult oma kogukonna arendamisega, st kujundavad suhteid selle liikmete vahel, arendavad ühiselt taristut (kogukonnamaja, mänguväljakud, teed, terviserajad, koerte jalutusväljakud), teenuseid (lastehoid), teevad ühistegevusi ja hoiavad traditsioone. Eestis on häid näiteid tugevatest kogukondadest, mille liikmed abistavad uustulijaid argipäevastes tegevustes ja võimaldavad kogukonna heaks töötada (Narusson et al., 2018). Kuna selliseid kogukondi ei ole piisavalt, vajab kogukondade arendamise teema riigi tasandil laiemalt tähelepanu ja toetamist. Selles suunas on märkimisväärseid arenguid: näiteks avati 2020. aastal Tartu ülikoolis uus magistriprogramm „Kogukondade arendamine ja sotsiaalne heaolu“, mis toetub muuhulgas ka RITA projekti käigus kujunenud ekspertsusele. Kogukonna arendamisel kasvab teadlikkus selle liikmete vajadustest, võimalustest ja ressurssidest, millega muutuvates komplekssetes oludes arvestada (Narusson, 2020). Uustulijate saabumine võib kogukonnale olla väljakutse, sest sunnib seda muutuma, ent kogukonna teadlik arendamine aitab uuesti tasakaalu saavutada ning võimaldab lisandunud inimestest võita.
  •             Kogukonna ankurinstitutsioonid saavad kanda funktsioone, mis võimaldavad uustulijatel kohalikku ellu sisse elada, olla kogukonna inimestele kasulikud ja koguda sotsiaalset kapitali. Eestis on häid näiteid, nagu raamatukogu keelekohvik (Tilga, 2020), muuseumi kultuuritunnid, pop-up-kohvikud, paranduskelder, linnaaiad – vt põhjalikumat ülevaadet (Narusson et al., 2018). Selliseid näiteid tuleks rohkem välja tuua ning julgustada ja rahastada kogukondlikke algatusi.

 

Kogukondliku hõlbustaja roll

  •             Kogukonnas omaks võtmisel on oluline, et uustulija on kogukonna jaoks „nähtav“, loob kogukonna jaoks väärtust: kui inimene pakub midagi kogukonnale juurde või haakub kogukonna huvidega, võetakse ta kiiremini omaks. Kogukonna jaoks nähtav ja kasulik olemiseks napib uustulijal võimalusi – sellised võimalused ei pruugi tekkida iseenesest ning neid on vaja teadlikult hõlbustada.
  •             Üks kõige paremini hõlbustatud ja toetatud valdkond on rahvusvaheline noorsootöö, kus kontaktide tekkimist toetavad vabatahtlik töö ja ühistegevused. Uuringud ja programmides osalenute kogemus näitab, et rahvusvaheline noorsootöö on ka Eestis rikastanud kogukondi ja terveid piirkondi ning viinud tõdemuseni, et erinevuste paljusus kogukonnas tekitab maailma vastu uudishimu, mitte hirmu ja võõristust (Linno, 2018). Noorsootöö valdkond pakub seega häid näiteid sisserände taustaga inimeste toetamiseks kogukondade lõimumisel (Linno, 2018).
  •             KOVides peaks olema täidetud hõlbustaja roll: selleks võib olla eraldi inimene või on hõlbustamine näiteks sotsiaal- või noorsootöötaja või kogukonnajuhi üks tööülesandeid. Seda rolli võib täita ka vabaühendus, ent sel juhul peaks rahastus olema stabiilne ja pikaajaline, mitte projektipõhine. Kogukonnasuhete hõlbustaja (community facilitator) ülesanne on aidata kaasa suhete tekkele ja kujunemisele olukorras, kus potentsiaalselt kogukonna moodustavate inimeste vahel suhted puuduvad või on nõrgad, pingelised või konfliktsed. Mitmes Euroopa riigis (Belgia, Prantsusmaa, Itaalia) aitavad uustulijate kohanemist toetavad hõlbustajad kaasa suhete loomisele kohalike elanike ja uustulijate vahel. Samas tugevdab hõlbustaja tegevus kohalikku kogukonda ka üldisemalt. Hõlbustaja roll võib olla täidetud ka teistes ankrupotentsiaaliga institutsioonides: hõlbustaja võib olla nt aktiivne psühholoog või sotsiaalpedagoog koolis, kus käivad uussisserändajate lapsed.
  •             Lõimumisel kontaktide tekitamiseks on põhiliseks raskuseks kohalike elanike kaasamine ja motiveerimine. Hõlbustamise eesmärk kogukonnas on võrgustike ja suhtlusolukordade loomine ja võimalikult erineva taustaga kohalikke elanike kaasamine. Sotsiaalsed kogukonnad ei saa olla kuigi suured ning kogukonnasündmused ei vaja palju ressursse. Väiksemahulise, vabatahtliku ja kogukondliku initsiatiivi toetamiseks tuleks pakkuda rohkem võimalusi – see vajab paindlikku ning suhteliselt väiksemahulist rahastust, nn mikroprojekte, mille puhul peaksid olema taotlemise bürokraatia võimalikult väike ja barjäärid võimalikud madalad.
  •             Kogukonna avatust ja säilenõtkust toetab erineva tausta ning profiiliga kogukonnaliikmete kaasatus. Hõlbustamisel ja kogukonna arendamisel tuleks kasutada kaasavaid koosloomelisi meetodeid, mis aitavad osalisi kokku tuua ning leida üles ja rakendada nende või kogukonna ressursse, vaadake selleks ka koosloome tutvustust ja soovitusi (Uibu & Narusson, 2020).

 

Olemasolevate ressursside kasutamine lõimumise toetamiseks

  •             Tuleks tunda ja ära kasutada olemasolevaid ressursse, nagu taristu (nt koolide, raamatukogude, kultuurimajade, sotsiaalmajade) võimalusi või kohalikke elanikke vabatahtlikena. Vabatahtlikud tugiisikud ja mentorid, aga ka lihtsalt kohalikud elanikud, kes on valmis uustulijatega suhtlema ja neid vajadusel abistama, ei ole pelgalt võimalus leida (tasustamata) lisatööjõudu, vaid see annab kontaktide tekkimisel ja eri gruppide suhtluse puhul ka tugeva sisulise väärtuse. Ehkki kaasamine peaks toimuma KOVi, linnaosa või küla tasandil, vajab see läbimõeldud vabatahtlike rakendamise kava ning teadmisi, mis omakorda nõuab ka riigi tuge.
  •             Digitaalsed kanalid ja materjalid tuleks panna kohanemise protsessi toetama, nt kohanemisprogrammi ühe osana. Kõigil uussisserändajatel ei pruugi olla piisavalt digipädevusi, seega võiks neile pakkuda oskuste arendamiseks võimalusi nt koolitustena Töötukassa või kohanemisprogrammi vahendusel. See parandaks rände järel migrantide ligipääsu nii emotsionaalsele kui ka praktilisele toele, samuti võimaldaks luua huvialapõhiseid kontakte sihtriigis elavate mittemigrantidega, lähendades sellega etnilisi kogukondi (Salvet, 2018b). Arvestada tuleks seejuures, et Eesti elanikkonnas on rändekapitalis ja uue meedia kasutamises pigem põlvkondlikud, mitte niivõrd etnilised erinevused: vanemates põlvkondades on võrreldes noorematega rohkem neid, kel on väiksem rändepotentsiaal ning kes kasutavad uut meediat vähem ja ühekülgsemalt (Salvet, 2018a).

 

Uustulijate tugevuste kui ressursi rakendamine ja arendamine

  •             Uustulijate varasem inimkapital, etno-kultuuriline pädevus ja hargmaise võrgustiku olemasolu toetavad kohalikku lõimumist. Juhul kui uustulijad tunnevad, et nende päritolumaal saavutatud kogemused ja kapital on väärtuslikud ka uues asukohariigis, loovad nad kiiremini suhteid kohalikega, arvestavad rohkem ja sisulisemalt kohalike normide ja väärtustega ning nende konfliktivalmidus on väike. Tekib sünergiline suhe hargmaisuse ja kohaliku lõimumise vahel (Vihalemm & Juzefovics, 2020). Selle soodustamiseks soovitame programme ja/või üksiktegevusi, mis

o            kiirendavad rühma enda seast eestvedajate, liidrite esiletõusu ja võimestavad vastavate eeldustega inimesi;

o            positsioneerivad uustulijaid lisaväärtuse pakkujana, mitte (üksnes) abi saajatena;

o            mitmekesistavad nende kontaktivõimalusi ja suhtlussfääre kohalikega.

Konkreetsemalt soovitame näiteks järgmisi algatusi.

o            Tuleks välja töötada ja rakendada tulevase tööandja või sädeinimese programm. Selles (konkursipõhises) programmis osalejatele õpetatakse ettevõtluse ja vabaühenduse loomise alusoskusi, kohalike osaluskeskkondade kasutamist, kriisikäitumise, konfliktilahenduse ja läbirääkimiste algtõdesid. Programmiga kaasnevad konsultatsioonid, kuidas tekitada sildavaid oskusi (lisaks kohaliku keele omandamisele), mis võimaldaks inimestel oma vaimseid, materiaalseid ja sotsiaalseid ressursse kiiremini kasulikuks teha. Programmi lõpetanutega hoitakse sidet ning jälgitakse nende võimekust oma rahvus- ja/või saatusekaaslasi siduda ja toetada. Programmis osalenud uustulijaid kaasatakse kohalikul tasandil avalikku arutellu ja kogemusnõustamisse ning nad võivad olla kõneisikud meedias. Oluline on programmi kommunikatiivne-sümboolne positsioneerimine mitte abiprogrammina, vaid olemasolevate heade eelduste ja oskuste võimestajana. On oluline, et osalejatel tekiks tunne, et neid väärtustatakse ja Eesti sihtkohana suudab neile pakkuda eneseteostusvõimalusi. Lisaks kaasneb sellega motivatsioon toetada oma rahvuskaaslaste võrgustiku rühma teisi liikmeid ning hoiduda konfliktidest.

o            Tuleks korraldada loominguliste digioskuste koolitusi (kohanemisprogrammi osana või eraldi konkursipõhise või vabatahtliku koolitusena). Sisserändajad suhtlevad omavahel suhtlusmeedias tihedasti ning saadavad edasi sõnumeid. Igasugune ärevust ja trotsi või diskrimineerimise tunnet tekitav vm negatiivne info uue asukohamaa võimuesindajate ja/või enamusrühma liikme poolt saab suhtlusmeedias tugeva võimenduse. Uuringud on näidanud, et loominguline visuaalne eneseväljendus, eriti juhul, kui see on esitatud läbi huumoriprisma (meemid, kollaažid jm omalooming), loob võimaluse „digitaalseks ventilatsiooniks“ ja/või juhib tähelepanu tegeliku olukorra ambivalentsusele ja komplekssusele (1, 18). Need tulemid võivad leevendada valmisolekut astuda otsesesse konfrontatsiooni: nt jagatakse meemi või postitatakse emotikon, selmet kirjutada argessiivne kommentaar. Loomingulised digioskused võimaldavad autoritel koguda sotsiaalset kapitali ning neid on omakorda võimalik kasutada vahendajatena oma kogukonna/võrgustiku tasandil.

o            Oluline on koolitusprogrammides ruumilise segregatsiooni vältimine ja kohalikega suhete loomine. Pakkudes koolitusi (liidriprogramm, loomingulised digioskused), mis on atraktiivsed ka kohalikele, võiks tuua igasse õpperühma sisse ka kohalikke, kes on huvitatud sisupakkumisest ja valmis võõrkeeles õppima.

o            Tuleks töötada välja ja pakkuda virtuaalseid ettevõtluskoolitusi laiemale osalejate ringile. Kuna siin puudub individuaalne töö ning osalejatele pakutakse standardiseeritud sisu (salvestatud õppematerjalid, testid jm), võib sisenemislävi olla madal.

 

Uustulija tugevuste äratundmine ning rakendusvõimaluste leidmine

  •             Uustulija ei pruugi Eestis leida oma tugevustele ja võimalustele vastavat rakendust, sest tal puuduvad kohalikud võrgustikud ning teadmine/keeleoskus, et võimalusi üles leida. Seda on toodud välja nt uustulijate vabatahtliku osaluse ühe põhilise takistusena, mis ei võimalda rakendada potentsiaali ega aidata kaasa lõimumisele (Käger et al., 2019). Tuleks pöörata tähelepanu infovahetusele ning luua vastastikust kasu võimaldav veebikeskkond, mis vahendab kogemusnõustamise, töö ja vabatahtliku töö võimalusi (võib sarnaneda näiteks Helpific’u portaaliga, kus oma abi pakub ka mitu uustulijat).

o            Uustulijatel ja eriti nt kaaslastena Eestisse saabujatel on sageli ajaressurssi, mida rakendada vabatahtlikus tegevuses. See on väga hea viis leida kogukond ning tunda end väärtuslikuna. Eesti keelt mitteoskavate inimeste vahendamine nõuab eraldi tähelepanu, nt vabatahtlikuks tööks sobivate organisatsioonide ja inimeste nõustamist ning vabatahtlikkuse soovide ja võimaluste (nt keelenõuded) kokku kogumist ja uustulijale vahendamist.

o            Tuleks luua spetsiaalne tööampsude keskkond sisserännanutele, mis vahendaks firmade ja eraisikute lühiajalisi tööpakkumisi. Selle peamine eesmärk on uustulijate suhtlusoskuste edendamine. Seda tuleks positsioneerida ja kommunikeerida just suhtluskogemuse andjana (kaudne eeskuju on nt talgute kommunikatsioon, kus lihtne füüsiline töö on raamistatud hoopis sotsiaalset väärtust loovana). Tööpakkujaid võiks üles kutsuda ühinema hea tahte lubadusega pakkuda uustulijatele lisaks tööle ka võimalus omandada minimaalsel määral kohalikku keelt (nt selgitades tööoperatsioone, nimetades tööks vajalikke asju ja taristu objekte kohalikus keeles).

o            Tuleks luua n-ö sisserändajatest argikultuuri kogemusnõustajate programm. Kogemusnõustajad võiks olla suunatud eelkõige kohalikele elanikele, kes seoses oma majandustegevusega, hariduslike vajadustega vm põhjusel vajavad baasteadmisi mõne välisriigi argielu korralduse, normide, reeglite, suhtluspraktikate jms kohta. See ei eelda valdkondlikku (sh keelelist või kultuurilist) eksperditeadmist, vaid n-ö argikogemust, mis on kõigil olemas, käelisi oskusi jms, mis on lähteühiskonnas elades omandatud. Kogemusnõustajad saavad tehnilise suhtlusplatvormi ja nõustamistehnilise baaskoolituse, soovi korral saavad nad ühineda kogemusnõustajate teenuseid tutvustava programmiga. Tutvustav programm loob suhteid huvipooltega (eksportijad, toote- ja teenusedisainerid, sotsiaaltöötajad, õpetajad, meditsiinipersonal, Töötukassa ja KOVi töötajad jt), kes võivad professionaalsete ja eraeluliste probleemide lahendamiseks või projektide läbiviimisel välismaalasest kogemusnõustajat vajada.

 

Konflikti ja radikaliseerumise vältimine ja ohu hindamine

  •             Hästi toimivad kontaktid uussisserändaja ja kohalike vahel ning kogukonnatunde tekkimine on parim võimalus konflikte ja võimalikku radikaliseerumist ennetada.
  •             Etniliste ja immigratsioonist tingitud konfliktide vältimiseks on oluline pidevalt monitoorida etnilise konflikti riski ohtu Eestis, metoodika selleks on RITA projekti jooksul välja töötatud (Nahkur et al., 2020). Konfliktioht võib ootamatult suureneda ehk eskaleeruda (nt majanduslike, poliitiliste jm sündmuste tõttu). Sellisteks puhkudeks tuleb luua olukorra kiire monitoorimise võimekus ja reageerimise strateegia.
  •             Riskide hindamisel tasub arvestada, et tunnetatud oht enda kultuurile, majanduslikule toimetulekule ja muudele ressurssidele on oluline konfliktide allikas nii kohalike kui ka immigrantide seisukohast. Kõik ministeeriumid peaksid analüüsima oma vastutusalas sellise ohu olukorra tekkimise olukordi ning nendega teadlikult tegelema (nt võiks ministeeriumideüleselt luua selliste olukordade lahendamise süsteemi).
  •             Väga oluline riskide allikas on tunnetatud ebavõrdne kohtlemine ja diskrimineerimine. Eestis on seda eriti palju eelkõige venekeelse elanikkonnaga kohalikes omavalitsustes. Soovitame regulaarselt teha vastavaid uuringuid ning tegelda ebavõrdsuse ja diskrimineerimise vähendamisega, sh selle subjektiivse osaga.
  •             Suuremaks konfliktiriski allikaks on vähese empaatiavõimega väga tugeva etnilise (või muu) identiteediga rühmad. Nende rühmadega tuleb teadlikumalt tegeleda (monitoorimine, oskuste arendamine jne) ning rühmavälist sallivust nendes gruppides suurendada.
  •             Ennetamaks sisserände negatiivseid tagajärgi (radikaliseerumine, polariseerumine, vägivaldsed konfliktid), on vaja tagada koolitusvõimekus võimalike riskinäitajate varajaseks märkamiseks (eelkõige koolipersonal, sotsiaaltöötajad, politseiametnikud) (Maasing, 2018).
  •             2015. aastal, Euroopa rändekriisi puhkedes muutusid hoiakud eestikeelses sotsiaalmeedias migrantide suhtes märgatavalt negatiivsemaks (Salvet, 2020a). Eelkõige kasvas nõrgalt negatiivsete hoiakute osakaal, kuid vähemal määral ka tugevalt negatiivsete protsent. Kuigi rännet ja migrante käsitletavate postituste arv on hilisematel aastatel mõnevõrra vähenenud, on negatiivsete postituste osakaal püsinud küllaltki suurena (Salvet, 2020a). Seetõttu tuleks hoiakuid migrantide suhtes sotsiaalmeedias regulaarselt monitoorida, et tuvastada võimalikke muutusi, nt negatiivsete hoiakute süvenemist (vt online-kogukondade hoiakute kaardistamise juhendit (Salvet, 2020b)). Selleks tuleks otsisõnade abil (nt „pagulane“, „põgenik“, „sisserändaja“, „asüülitaotleja“, „varjupaigataotleja“) kaardistada avalikud Facebooki lehed, koguda asjakohased postitused ning analüüsida neid sõltuvalt valimi suurusest kas meelestatusanalüüsi ja teema mudeldamise või standardiseeritud kontentanalüüsi abil (Salvet, 2020b).

 

Viited

Beilmann, M., Narusson, D., Ilisson, K., Uibu, M. (2019). Rahvusvaheline kogukondade teenuste-praktikate kaardistus lähtuvalt kogukondlike ja sotsiaalsete suhete kujundamise potentsiaalist. RITA-ränne projekti uuringu ülevaade.

Cachia, R., & Jariego, I. M. (2018). Mobility types, transnational ties and personal networks in four highly skilled immigrant communities in Seville (Spain). Social Networks, 53, 111–124.

Danzer, A. M., & Yaman, F. (2013). Do ethnic enclaves impede immigrants’ integration? Evidence from a quasi-experimental social-interaction approach. Review of International Economics, 21(2), 311–325.

Dekker, R., Belabas, W., & Scholten, P. (2015). Interethnic contact online: Contextualising the implications of social media use by second-generation migrant youth. Journal of Intercultural Studies, 36(4), 450–467.

Dribe, M., & Lundh, C. (2008). Intermarriage and immigrant integration in Sweden: An exploratory analysis. Acta Sociologica, 51(4), 329–354.

Fraser, E., Thirkell, A., & McKay, A. (2003). Tapping into Existing Social Capital: Rich Networks, Poor Connections. Social Development Direct. London, DFID, Department for International Development.

Gilchrist, A. (2019). The Well-Connected Community 3E: A Networking Approach to Community Development. Policy Press.

Juzefovičs, J., & Vihalemm, T. (2020). Digital humor against essentialization: Strategies of Baltic Russian-speaking social media users. Political Geography, 81, 102204.

Käger, M., Lauring, M., Pertšjonok, A., Kaldur, K., & Nahkur, O. (2019). Vabatahtlikus tegevuses osalemise uuring 2018. Balti Uuringute Instituut.

Linno, M. (2018). Noorsootöö võimalused kogukondade lõimumisel sisserände taustaga inimeste toetamiseks. RITA-RÄNNE projekti materjalid.

Maasing, H. (2018). Polariseerumise ja radikaliseerumise ennetamine—Kohaliku omavalitsuse koostöö kogukondadega ja kooliga. RITA-ränne projekti kirjandusülevaade.

Nahkur, O., Ainsaar, M., Maasing, H., & Roots, A. (2020). Etnilise konflikti riski indeks. RITA-RÄNNE projekti materjalid.

Narusson, D. (2020). Dagmar Narusson: Kogukonna arenemine ankurkogukonnaks võimaldab iseäranis laia haaret. Postimees, 16–17.

Narusson, D., & Uibu, M. (2019). Sotsiaalsete kogukondade kujundamise võimalused Eestis: Koolide ja uussisserändajate kogemused. RITA-RÄNNE projekti materjalid.

Narusson, D., Uibu, M., Beilmann, M., & Tamberg, M. (2018). Üle-Eestiliste lõimumise projektide kaardistus lähtuvalt kogukondlike ja sotsiaalsete suhete kujundamise potentsiaalist. RITA-RÄNNE projekti materjalid.

Praakli, K., & Klaas-Lang, B. (2020). Täiskasvanud uussisserändajate eesti keele õpitee mudel REDEL. RITA-RÄNNE projekti materjalid (tööpakett 6).

Roots, A, Kaldur, K. (2020) Uussisserändajate lõimumise mõõtmine lõimumisindeksite abil erinevates Eesti piirkondades ja Eestis tervikuna. RITA-ränne projekti uuringu ülevaade.

Salvet, S. (2018a). (Im)mobiilsete elanikerühmade sotsiaalmeediakasutus ja identiteet. Uuringu ülevaade. RITA-RÄNNE projekti materjalid.

Salvet, S. (2018b). Online-kogukondade roll rändemustrite kujunemisel. Kirjandusülevaade. RITA-RÄNNE projekti materjalid.

Salvet, S. (2020a). Hoiakud rände ja migrantide suhtes eestikeelsetes sotsiaalmeediapostitustes. RITA-RÄNNE projekti materjalid.

Salvet, S. (2020b). Kuidas koguda ja analüüsida Facebooki postitusi? Online-kogukondade hoiakute kaardistamise juhend. RITA-RÄNNE projekti materjalid.

Tilga, K. (2020). Kairi Tilga: Demokraatia vajab raamatukogusid.

Ting-Toomey, S., & Dorjee, T. (2018). Communicating across cultures. Guilford Publications.

Uibu, M., & Narusson, D. (2020). Kuidas kaasata kogukonnas erinevaid osapooli? Kuidas kasutada koosloomelisi meetodeid ja viia läbi koosloome töötubasid? RITA-RÄNNE projekti materjalid.

Vihalemm, T., & Juzefovics, J. (2020). Rahvusvaheline kogemus hargmaiste praktikate kasutamisel kohaliku lõimumise tugevdajana. RITA-RÄNNE projekti materjalid.

Vihalemm, T., Seppel, K., & Leppik, M. (2020). Russians in Estonia: Integration and translocalism. In Researching Estonian transformation: Morphogenetic reflections. (pp. 251–292). Tartu Ülikooli Kirjastus.