Teatriteadus 21. sajandil

Teatriteadust õpetatakse ja uuritakse nüüdisajal paljudes ülikoolides. Üldistades võib öelda, et 21. sajandil on teatriuurimise kolm allikmaterjali ja haru – dramaturgia, teater ja kultuurietendused – nii teoorias kui ka praktikas omavahel tihti seotud. See seos väljendub ka organisatsiooniliselt, sest kui teatriteaduse õppetool/osakond on mõne suurema struktuuriüksuse osa, siis on ta enamasti seotud kas kirjanduse, praktilise teatrikoolituse, filmi ja meedia, etendus- või kultuuriuuringutega (cultural studies). 

Näiteks Tartu Ülikoolis on teatriaineid õpetatud filoloogiliste (mingi maa keele ja kirjanduse) õppekavade raames vähemalt 1980. aastatest alates. Teatriteaduse eriala avati aga alles 1992. aastal eesti filoloogia õppekava osana, sest noored ei soovinud ega saanud teatrikriitikat või -teadust enam Venemaa ülikoolides õppida. Iseseisev teatriteaduse õppetool ja vastav professuur avati 2001. aastal. 

Interdistsiplinaarse teadusharuna kasutab teatriteadus paljude teiste uurimisalade meetodeid ja mõisteid. Olgu siin nimetatud vaid paar olulisemat neist.

Kuigi teater iseseisvus kirjandusest juba 19.–20. sajandi vahetusel ja teatriteadus kirjandusteadusest 20. sajandi teisel poolel, pole vastastikused suhted ometi hävinenud. Teatri- ja kirjandusteaduse ühisosa koondub mõiste dramaturgia ümber. Dramaturgia tähistab ühelt poolt mõne kirjaniku või perioodi näidendeid, kuid teiselt poolt ka näidendi/lavastuse ülesehituse teooriat. Kuna näidendid on loonud traditsiooniliselt lavastuse lähtepunkti ja struktuuri, siis peegeldab suurem osa (sõna)lavastusi otsesemalt või kaudsemalt draamakirjanduse reegleid. Varem oli liikumine suuresti ühesuunaline – tekstist lavale. Seoses postdramaatilise teatri esiletõusuga 1970. aastaist alates on levinud näiteks ka improvisatsioonilised lavastused, kus tekst sünnib igal etendusel uuesti, või rühmaloomemeetodil põhinevad lavastused, kus tekst sünnib prooviprotsessis trupiliikmete ühistööna. Teatritegemise viiside ja väljendusvahendite paljusus on esiplaanile tõstnud etendusi koos hoidva struktuuri tähtsuse ja dramaturgi töö. Dramaturgia ei tähenda siiski alati kirjalikku teksti – lavastuse side tekstiga võib olla üsna lõtv või koguni puududa, nagu näiteks etenduskunsti või tantsuteatri puhul.

Loomulikult on teatriteadus nabanööri pidi ühendatud teatripraktika ja -koolitusega ning see side on viimasel paaril aastakümnel järjest tugevnenud. Ühelt poolt tegelevad teatripraktikud ise järjest rohkem uurimistööga, olgu loovuurimise või mõnes muus vormis. Teiselt poolt huvitab teatriteadlasi varasemast enam lavastuste sünniprotsess (nn lavastuse genees) ning erinevad etendamispraktikad ja kehatehnikad.

Teatriteadus on olnud seotud ka filmi- ja meediauuringutega, sest teater, film, video ja televisioon kasutavad sarnaseid väljendusvahendeid (inimtegevuse matkimine näitlejate/esinejate kaudu) ning neil on sarnane kommunikatsiooniprotsess (kollektiivne looming ja tihti ka kollektiivne vastuvõtt). Teatril ja multimeedial on ka otseseid kokkupuutepunkte. Kuna 20. sajandi teisel poolel hoogustus filmi, video, arvuti ja kaamerate kasutamine teatris, siis selliste lavastuste uurimiseks on vajalikud teadmised multimeediast ja intermediaalsest esteetikast. Jätkuvalt tekitab vaidlusi lavastuste salvestamiseks sobiva viisi leidmine, olgu siis ülekanne televisiooni/interneti jaoks või lihtsalt jäädvustamine ajaloo tarbeks.

Paljudes ülikoolides on teatriteadus seotud etendus- või kultuuriuuringutega. Eriti Aasia ja Aafrika riikides on jõutud äratundmisele, et traditsioonilised teatriteaduslikud lähenemised on jätnud fookusest välja kohalikud, osaliselt rituaalse taustaga etendamispraktikad, mis vajavad samuti uurimist ja väärtustamist. Sarnasele äratundmisele on jõudnud ka Euroopa ja Põhja-Ameerika teadlased, kes traditsiooniliste teatriliikide kõrval on hakanud uurima populaarset meelelahutust (varieteed, tsirkust, püstijalakoomikuid jms), poliitilisi etendusi või ka avalikus ruumis toimuvaid mittekunstilisi sündmusi. Oluline roll on etenduskunstidel ka teraapias ja identiteediloomes. (Vt lähemalt Saro 2013) Kõiki neid teatriga piirnevaid nähtusi saab uurida vaid interdistsiplinaarselt ehk erinevate teadusharude ristvalguses ja koostöös.

Niisiis, kuigi teatriteadus akadeemilise distsipliinina on viimase saja aasta jooksul palju arenenud, pole ta siiski valmis, sest muutuvad praktikad ja tähendusväljad tõstatavad pidevalt uusi küsimusi ja loovad metodoloogilisi väljakutseid.