Teatrisündmus kui lavastuse kontseptualiseerimine

Etenduse analüüsimine teatrisündmusena on üks etendusanaluusi meetodeid (vt peatükki „Etendusanalüüs“), aga kuna etendust käsitletakse siin laiemas sotsiaalses ja kultuurilises kontekstis, on see mudel paigutatud just teatrisotsioloogia peatükki.

Teatrisündmuse mõistet kasutati juba 1990. aastate alguses (Bennett 1990), kuid selle üks peamisi väljaarendajaid on Rootsi teatriuurija Willmar Sauter (2000, 2008). Thomas Postlewait on välja töötanud mudeli, mis toimib paremini ajalooliste teatrisündmuste uurimisel. Sauteri arvates koosneb etenduse analüüs neljast omavahel seotud dimensioonist:

• mängimiskultuur, 
• kultuurikontekstid, 
• kontekstuaalne teatraalsus, 
• teatrimäng (vt joonis 5).

Mängimiskultuur on neist mõistetest kõige laiem, tähistades teatrit kui mängu – elavat tegevust, millel on teatud reeglid ning mis nõuab teadmisi ja oskusi. See tähendab, et teatrit kui mängulisusel põhinevat kontseptsiooni saab kasutada ka kultuurietenduste analüüsimiseks laiemalt. Etendusanalüüsis võiks seega näiteks küsida, millised teatri kui mängu tunnused uuritavas etenduses avalduvad.

Kultuurikontekstid on seotud nii kultuuri-, poliitilise kui ka ühiskondliku eluga, mille osaks iga teatrisündmus on. See tähendab, et igal lavastusel on sotsiaalne ja poliitiline sõnum; see ei eksisteeri vaakumis, vaid on avaliku sündmusena alati vaatajatega dialoogis. Mõne lavastuse puhul on kontekstid lihtsalt selgemini nähtavad ja tõlgendatavad kui mõne teise puhul. Etendusanalüüsis võiks seega küsida, milliste kultuuriliste ja sotsiaalsete kontekstidega on etendus seotud ning kuidas ta nendega suhestub (näiteks kas kinnitab või õõnestab teatud stereotüüpe).

Kontekstuaalne teatraalsus koosneb teatri struktuursetest, organisatoorsetest ja kunstilistest konventsioonidest. See tähendab, et analüüsimisel tuleb vaadelda ka seda, kuivõrd mõjutavad lavastust teatri struktuur (näiteks teatri rahastamismudel), organisatsiooniline ülesehitus (kas tegemist on repertuaari- või projektiteatriga) ning milliseid kunstilisi konventsioone teater üldiselt järgib (näiteks realistliku või postdramaatilise teatri konventsiooni). Etendusanalüüsis võiks seega küsida, kuidas mõjutavad teatri struktuursed, organisatoorsed ja kunstilised konventsioonid etenduse esteetikat.

Teatrimäng on neist mõistetest kõige kitsam, keskendudes vaataja ja etendaja omavahelisele suhtele ja kommunikatsioonile. Sauteri arvates koosneb see suhe kolmest tasandist:

• sensoorne (vaataja näeb laval füüsilist etendajat), 
• kunstiline (vaataja hindab etendaja professionaalset võimekust), 
• sümboolne (vaataja näeb etendajas tegelast ja annab tema tegevusele tähenduse). (Sauter 2011: 182–183)

Etendusanalüüsis võiks seega küsida, milliseid väljendusvahendeid ja milleks kasutab etendaja.

Kõik neli dimensiooni on omavahel seotud. Teatrimäng sõltub sellest, milliseid kunstilisi konventsioone (osa kontekstuaalsest teatraalsusest) teater kasutab ning kuidas suhestuvad nii teatrimäng kui kontekstuaalne teatraalsus kultuurikontekstidega. Mängimiskultuur loob arusaama teatrist kui kultuurilisest tegevusest. Nende nelja omavahel põimunud dimensiooni uurimine võimaldab analüüsida etendust kui sündmust, sest see ei eksisteeri vaakumis, vaid on alati mõjutatud kitsamatest ja laiematest kontekstidest. (Sauter 2011: 184)