Teatrisotsioloogia uurimisobjektid ja meetodid

Nüüdisaegse teatrisotsioloogia uurimisobjektid

Teatrisotsioloogid tahavad teada, millised sotsiaalsed mustrid, institutsionaalsed struktuurid ja kultuurilised arusaamad defineerivad teatud ühiskonna jaoks teatrit selle kaasajas ning kuidas antakse teatrile ühiskondlik tähendus. Seega ei ole nende uurimisobjektiks ainult teatud teatrinähtuse olemus või tähendus, vaid hoopis teatriväli, mis annab teatrile tähenduse ja funktsiooni.

Kitsamalt võib teatrisotsioloogia uurimisobjekte määratleda järgmiselt:

1. Loojad (etendajad, lavastajad/koreograafid, lavastuskunstnikud, näitekirjanikud/dramaturgid jt loovad töötajad).

Näiteid uurimisküsimustest: Mille poolest erineb lavastaja roll repertuaari- ja projektiteatris? Kuivõrd erineb mees- ja naisnäitlejate positsioon repertuaariteatris? Kuidas esitletakse näitlejaid meedias? Millised on loominguliste inimeste töö eripärad?

Näide: Margaret Tilk (2021) uuris vabakutseliste etenduskunstnike töö- ja eraelu vahelisi piire ning pidi tõdema, et suures osas need puuduvad. Tilk näitab, et kui kehtiks selgemad piirid töö- ja eraelu vahel, nõuaksid etenduskunstnikud ka julgemalt sotsiaalseid garantiisid, mis käivad kaasas püsipalgaliste töökohtadega (näiteks tervisekindlustus).

2. Loovtehnilised ja teatrite administratiivtöötajad (valgus-, heli- ja videokujundajad, etendust teenindavad ja ettevalmistavad tehnilised töötajad).

Näiteid uurimisküsimustest: Milliseid töötamise tüüpe eelistavad loovtehnilised töötajad? Millised tööalased suhted ja võrgustikud on loojate ning teiste teatri töötajate vahel? Kuidas erineb loovtehnilise teatritöötaja töö projekti- ja repertuaariteatris?

3.  Lavastus, loomeprotsess ja erinevad teatriliigid.

Näiteid uurimisküsimustest: Millised teatriliigid (näiteks sõna-, muusika- või tantsuteater) ja žanrid (näiteks komöödia või draama) teatud hetkel domineerivad ja miks (kes neid kehtestab)? Kuidas luuakse lavastuse sotsiaalset tähendust (näiteks poliitilises teatris)? Kuidas on omavahel seotud teatri organisatoorne ülesehitus ja repertuaar? Kuidas loomeprotsess mõjutab tulemust ehk lavastust?

4. Teatripoliitika, teater kui institutsioon.

Näiteid uurimisküsimustest: Kas teater kui institutsioon ja loojad on autonoomsed? Kuidas toimub teatrite rahastamine? Mille poolest erinevad repertuaari- ja projektiteatri toimimisprintsiibid? Kuidas kujuneb teatrite repertuaar? Milliseid muudatused on toimunud teatriväljal viimase 5, 10 või 20 aasta jooksul? Millised on teatripoliitika eesmärgid?

Näide: Anneli Saro on analüüsinud, kuidas muutus Eesti teatriväli pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Ühelt poolt tekkisid uued trupid ja erateatrid, kes vastandusid olemasolevatele riigiteatritele nii esteetiliselt kui organisatsiooniliselt, teisalt pidi kogu teatriväli kohanema uue kapitalistliku majandusmudeliga, mis tõi kaasa konkurentsi külastajate pärast ja palju enam meelelahutuslikku repertuaari (Saro 2010).

5. Publik, publikuni jõudmine, teatri turundamine.

Näiteid uurimisküsimustest: Kes käivad teatris ja miks? Kes ei käi teatris ja miks? Milliseid kanaleid ja kuidas kasutatakse publikuga suhtlemiseks?

Näide: Eesti Etendusasutuste Liit ja Eesti Teatriliit soovisid teada, miks inimesed teatris käivad, mida nad teatrilt ootavad ja millisena näevad selle rolli ühiskonnas laiemalt. Vastav uuring telliti Turu-uuringute ASilt eesotsas Juhan Kivirähkiga. Üle-eestiline representatiivne uuring näitas, et 57% Eestis elavatest inimestest olid viimase 12 kuu jooksul vähemalt korra teatris käinud ning et teatrit peetakse üheks olulisemaks osaks eesti kultuurist (Kivirähk 2016: 4).

6. Teatrivälja funktsioneerimine, teatri väärtused ja funktsioonid ühiskonnas.

Näiteid uurimisküsimustest: Milline on teatri roll ühiskonnas ehk miks inimesed teatris käivad ja riik teatrit doteerib? Kas ja kuidas on see aja jooksul muutunud? Millises suhtes on teatrisüsteemi erinevad osad ehk loomine, levitamine ja vastuvõtt?

Näide: Hedi-Liis Toome (2015) uuris oma doktoritöös, kuidas funktsioneerib teater Tartus (täpsemalt saab sellest lugeda peatüki lõpus).

Nüüdisaegse teatrisotsioloogia uurimismeetodid

Teatrisotsioloogias kasutatavad meetodid on sarnased sotsiaalteadustes üldiselt kasutusel olevatega, jagunedes kaheks: kvantitatiivseteks ja kvalitatiivseteks uurimismeetoditeks. Kvantitatiivsed meetodid vastavad tavaliselt küsimustele „mis?“ ja „kui palju?“, kvalitatiivsed meetodid aga küsimusele „kuidas?“. Rohkem infot nende meetodite kohta leiab „Retseptsiooniteooria ja publiku-uuringute“ peatükist, kus kirjeldatakse, millised on vaatluse, küsitluste ja intervjuude läbiviimise võimalused ja kitsaskohad. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppejõud on samuti koostanud ülevaatliku sissevaate andmeanalüüsi meetoditesse, „Sotsiaalse analüüsi ja meetodite ja metodoloogia andmebaas“.

Nagu iga uuringu puhul, sõltub sobiva meetodi valik eelkõige uurimisküsimuse püstitusest, sest tihti saab üht fenomeni uurida erinevaid meetodeid kasutades. Näiteks saab teatrietenduse vastuvõttu uurida nii kvantitatiivselt ehk valikvastustega küsimustikuga kui ka kvalitatiivselt ehk süvaintervjuuga. Samuti võib teatripoliitikat uurida vaid poliitilisi dokumente analüüsides või hoopis kultuuriministeeriumi ametnikega intervjuusid tehes.

Sageli kasutatakse kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid meetodeid koos. Näiteks selleks, et uurida teatri funktsioneerimist Tartus, koguti andmeid kolmes etapis. Esiteks kaardistati ühe aasta jooksul toimunud avalikud teatrisündmused (kvantitatiivne meetod). Tulemuste analüüsimisel valiti välja 13 lavastust sõna-, muusika- ja tantsuteatrist ning nende lavastuste vaatajate hulgas viidi läbi kvantitatiivne publiku- ja retseptsiooniuuring. Kolmandas etapis tehti teatrikülastajatega kvalitatiivsed süvaintervjuud, et täiendada ja avada kvantitatiivselt kogutud infot (Toome 2013).

Sotsioloogiliste meetodite kasutamine võib toimuda koos teatriteadusliku lähenemisega, mis valitud meetodit täiendab. Nii võib kvantitatiivne või kvalitatiivne retseptsiooniuuring saada tuge etendusanaluusist, mis võimaldab arvulisi tulemusi paremini mõista ja tõlgendada.

Näide kvantitatiivsest andmekogumisest teatrisotsioloogias

Suuremahulisi kvantitatiivseid andmeid Eesti teatriväljalt kogub Eesti Teatri Agentuur, kes annab igal aastal ülevaate sellest, mitu lavastust, etendust ja külastust ühel kalendriaastal aset leidis. Kodulehel on võimalik teha erinevaid statistilisi väljavõtteid kogutud andmetest ning uurida teatrivälja arvulisi näitajaid (Tabel 1).

Tabel 1. Eesti teatrite lavastuste, etenduste ja külastuste arv aastail 2018–2020. (Eesti Teatri Agentuur)

Aasta	Statistikas osalevate teatrite arv	Lavastuste arv	Etenduste arv	Külastuste arv
2020	65	539	4 785	727 316
2019	65	610	7 047	1 273 303
2018	46	582	6 695	1 192 042

Tabelist näeme, kuidas ülemaailmne COVID-19 pandeemia mõjutas Eesti teatrite tegevust. Kuna 2020. aastal olid teatrid mitu kuud suletud (Harju- ja Ida-Virumaal pikemalt kui teistes maakondades, kokku umbes neli kuud), langes teatrite külastatavus võrreldes 2019. aastaga pea 43%. Etenduste arv kukkus 32% , mis on samuti väga loogiline, kuna mängupäevi oli tavalisest vähem. Lavastuste arv vähenes vaid 12%, mis näitab, et planeeritud uuslavastused prooviti siiski kõik võimalusel välja tuua. Kuna 2020. aastal statistikas osalenud teatrite arv on võrreldes 2018. aastaga neljandiku võrra kasvanud, siis kajastub see tõus eelkõige vaid veidi vähenenud lavastuste arvus, samas kui etenduste arv ja külastatavus tegid tuntava languse.

Näide kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete andmekogumismeetodite sidumisest teatrisotsioloogias

Hollandi teatrisotsioloogid Quirijn van den Hoogen ja Florine Jonker (2018) uurisid, mille põhjal teevad komisjonid teatrite rahastusotsustusi. Ühelt poolt analüüsisid nad komisjonide kirjalikke otsuseid, kasutades selleks kvantitatiivset kontentanalüüsi. Nad lugesid kokku, milliseid sõnu (näiteks kvaliteet, majanduslik edukus jne) ja kui mitu korda kasutati. Seejärel viidi komisjoni liikmetega läbi intervjuud, kus intervjueeritavad said oma isiklikke hindamiskriteeriume ja nende seotust komisjoni üldiste põhimõtetega laiemalt lahti seletada, kommenteerida ning reastada oma väärtused hierarhiliselt. Viimases etapis võrreldi, kuivõrd ühtivad dokumentides kirja pandud väärtused komisjoniliikmete individuaalsete väärtustega ning milline on väliste ja sisemiste väärtuste osakaal taotluse hindamisel.

Uurimuse läbiviimise kavandamine

Kui uurija on püstitanud uurimisküsimuse ja otsustanud sellele vastamiseks koguda empiirilisi andmeid (kas kvantitatiivselt või kvalitatiivselt), tuleb eelnevalt läbi mõelda ka järgmised tegevused:

1. Kui suur ja milline peab olema valim? Valim on üldkogumi osa, mille põhjal tehakse statistilisi järeldusi. Kui suur või väike peaks olema kvantitatiivse uuringu valim? Kas uuring peab võimaldama teha üldistusi kogu uuritava rühma kohta, keda küsitletavad esindavad? Kui soovitakse intervjueerida, siis kuidas valida, keda ja millal? Kui analüüsida dokumente, siis millise perioodi dokumendid valimisse kuuluvad? Jms.

Näiteks uuring „Teatri roll ja positsioon Eesti ühiskonnas“ (Kivirähk 2016) on representatiivne uuring. See tähendab, et küsitlusele vastanud 1 000 inimest on läbilõige Eesti ühiskonnast: vastanute hulgas on proportsionaalselt Eesti elanikkonnaga mehi ja naisi, noori ja vanu, linnas ja maal elavaid inimesi jne. Selle küsitluse tulemuste põhjal võib teha üldistusi kõigi Eestis elavate inimeste kohta.

Kvalitatiivne uuring ei taotle mitte kunagi representatiivsust. Valimi koostamisel lähtutakse tihti hoopis vastajate võimekusest teemast või oma kogemusest rääkida. Vaikiv või kidakeelne vastaja ei sobi kvalitatiivse uuringu valimisse.

2. Kuidas vastajad kätte saada? Kas selleks on vaja teha koostööd teatriga, sest inimesi küsitletakse teatris? Kas andmeid saab koguda ise või tuleb selleks kasutada vahendajat (teatud dokumendid ei pruugi olla kõigile ligipääsetavad)?

Näiteks Hedi-Liis Toome, kes uuris oma doktoritöös ka Vanemuise teatri publikut, saavutas teatriga kokkuleppe, et ta võis koos tudengitega enne ja pärast etendust ning etenduse vaheajal küsida teatrikülastajatelt meiliaadresse, et neile hiljem elektrooniline ankeet saata. Aadresse kogudes selgus, et pärast etendust vaatajad enam küsitlejaga suhelda ei soovinud, mistõttu koguti potentsiaalsete vastajate andmeid vaid enne etendust ja vaheajal.

3. Milline on uuringu eelarve? Kas on vaja palgata lisaküsitlejaid? Rentida ruume fookusgrupi kokkusaamise läbiviimiseks? Sõita ise mõne intervjueeritavaga kohtuma?

Vanemuise publiku uurimisel viidi läbi ka fookusgrupi- ning süvaintervjuusid, mis toimusid Tartu Ülikooli kultuuriteaduse instituudi ruumides, mida sai kasutada tasuta. Samas tekkisid kulud väikese snäkilaua ettevalmistamisel.

4. Milliseid eetilisi põhimõtteid peab arvestama? Empiiriliste andmete kogumisel on oluline uurija eetiline käitumine. Uuringus osalejad peavad teadma, miks andmeid kogutakse, mida kogutud andmetega tehakse ja kes seda teeb, kus neid säilitatakse ning kas uurija tagab vastajate anonüümsuse. Anonüümsuse tagamiseks tuleb vastuseid sisaldavaid faile hoida vaid uurijale parooliga ligipääsetavas kohas. Kvalitatiivse uuringu puhul, kus esitatakse väljavõtteid intervjuudest, antakse vastajatele vajadusel pseudonüümid.

Näiteid teatrisotsioloogilistest uurimustest

Näide 1. Teatri funktsioneerimine Tartus võrdlevas perspektiivis

Rahvusvaheline töörühm STEP (Project on European Theatre Systems) uuris aastatel 2010–2014, kuidas funktsioneerib teater erinevates Euroopa väikeriikides (Taani, Holland, Sloveenia, Ungari, Šveits ja Tyneside’i piirkond Suurbritannias) ühe pealinnast väljaspool asuva ülikoolilinna näitel (rohkem saab uuringu kohta lugeda Toome 2015). Töö käigus sooviti leida vastuseid järgmistele uurimisküsimustele: kuidas on omavahel seotud teatri loomine, levitamine ja vastuvõtt erinevates linnades?; kas, kuidas ja miks funktsioneerivad teatrisüsteemid erinevates linnades ühtemoodi või erinevalt?

Mõiste „teatrisüsteem“ defineerimisel lähtuti Hollandi teatriuurija Hans van Maaneni funktsionalistlikust kunstiteooriast. Teatrisüsteemi osad on loomisprotsess ja tootmine, vahendamine ja turundamine ning vastuvõtt, millest iga puhul on võimalik analüüsida selle organisatoorseid struktuure, selles toimuvaid protsesse ja nende väljundeid. Analüüsides nende omavahelisi suhteid, on võimalik näidata, kuidas teatrisüsteem toimib. (Van Maanen 2009: 13)

Uurimuse empiirilisteks andmeteks olid linna kultuuritaristu kirjeldus, ühe aasta jooksul toimunud avalike teatrisündmuste kaardistus (sh kategoriseerimine erinevateks liikideks ja žanriteks) ning publiku- ja retseptsiooniuuringute abil kogutud info. Andmete kogumiseks kasutati kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid uurimismeetodeid.

Uuringu põhilised järeldused:

1. Ida- ja Kesk-Euroopa linnades on lavastuste valik ühekülgsem kui Lääne-Euroopa ja Skandinaavia linnades; 
2. etenduste ja külastuste arvu tasandil toimub linnade vahel teatud ühtlustumine: sõnateatrit pakutakse ja vaadatakse kõikides linnades võrreldes teiste teatriliikidega kõige rohkem. 
See tähendab, et vaatamata lavastuste liigilisele mitmekesisusele eelistavad teatrikülastajad kõigis uuritud linnades ikkagi sõnateatrit. (Toome, Saro 2015: 273)

Tartus pakutavate lavastuste ja etenduste ning nende külastuste analüüsimine võrdluses teiste Euroopa linnadega võimaldas järeldada, et Tartus ei ole piisavalt alternatiivseid truppe ja mängupaiku, mis võimaldaksid suurendada teatriliikide varieeruvust. (Toome 2015: 64)

Näide 2. Teatripoliitika mõju Eesti tantsuväljale

Heili Einasto ja Evelin Lagle uurisid, kuidas mõjutab teatriorganisatsioonide rahastamine Eesti tantsuteatri kunstilisi võimalusi. Nad näitasid, kuidas alates 1990. aastate algusest, kui nüüdistants Eestis arenema hakkas, on tantsijad pidanud pidevalt võitlema ruumide ja rahastuse puudumisega. Nüüdistantsuväli on projektipõhine (peamiselt saadakse kultuurkapitalilt ühekordseid toetusi) ning prooviruumide puudus või nende ebapiisav suurus mõjutab ka tantsulavastuste vormi, nii et domineerivad väikese trupiga ja tihti vähesel liikumisel põhinevad lavastused. Etenduskunstikeskused, kus nüüdistantsu lavastused peamiselt esietenduvad, saavad küll riigilt tegevustoetust, kuid seda eelkõige haldus- ja tööjõukuludeks ning mitte kunstilise programmi elluviimiseks. (Einasto, Lagle 2018)